Arvustus: “Beyond: Two Souls” – Võimalus näha üht lugu mitut moodi

Olen filme vaadates tihti mõelnud, et mis võiks siis saada, kui mõni karakter käituks natuke teisiti? Linateose eesmärk on vaatajat haarata ning sundida teda ette kujutama ennast peategelase rollis, kuid filmis puudub vaatajal igasugune võimalus sündmustikku juhtida. Mäng kui meedium seda piirangut eisea. “Beyond: Two Souls” on Prantsusmaa mängustuudio Quantic Dreami  ja lavastaja-stsenaristi David Cage’i uus kunstiteos, mis võimaldab mängijal kogeda 15 aastat peategelase Jodie Holmesi (Ellen Paige) elust ning otsustada, kuidas tema lugu lahti rullub.

Loo alguses leiab politsei Jodie suures segaduses ning kui kohalik korravalvur teda küsitleb, käivituvad tüdrukus mälestused elust enne seda momenti. Peagi selgub, et Jodie omab telepaatililsi ja telekineetilisi võimeid ning on seetõttu otsitud ka valitsuse poolt. Järgmine peatükk liigub Jodie lapsepõlve, kus ta on viidud oma vanemate poolt fiktiivse Department of Paranormal Activity (DPA – Paranormaalsete Tegevuste Osakond) laborisse, kus uurija Nathan Hawkins (Willem Dafoe) uurib tema võimeid. Juba siin avaneb võimalus mängijal otsustada, kuidas Jodie elu edasi areneb. Kas ta kasutab Aidenit, kes on Jodiega alati kaasasolev olend  (ja ka Jodie võimete allikas), selleks et kägistada kõrvalruumis olev katsealune või mitte?

Beyond” lugu koosneb mitte-kronoloogiliselt järjestatud peatükkidest, mis keskenduvad Jodie elu võtmemomentidele. Jodie varajane noorus, kus tema võimed alles esile tulid, tema esimene pidu, tema teismeea mässumeelsus, tema treeningud CIA akadeemias, tema töö salaagendina, tema põgenemine CIA-st ning sellele järgnenud sündmused. Kõrvalmotiivina on DPA-poolne inframaailma uurimine, mis on tavainimese mõistes teispoolsus ning kust Aiden pärineb. Kuna Jodie on Aideniga ühenduses, on tal side teispoolsusega, mistõttu näiteks suudab vaimusilmas taastada sündmuseid, mis juhtusid surija viimastel hetkedel.

Kogu loo vältel tuleb mängija ette sadu valikuid, mis muudavad peatüki või koguni terve loo tulemust vähemal või suuremal määral. Mängijal on vabadus otsustada, et millise inimesena tahab Jodiet näha ning kuidas seda lugu kogeda soovib. Kas ta otsustab teismeeas sünnipäeva peol kätte maksta kiusavatele noorukitele, taastades oma tegevusega mängufilmi “Carrie” lõpustseeni või mitte? Kas ta maksab oma isale kätte lapsepõlves kogetud kohtlemise ning tema suhtes puudunud armastuse eest? Kellega loob armusuhteid ning kelle ta suudab päästa surmast? Igal valikul on omad tagajärjed.

Mängu kontrollimehhanismid on loodud matkimaks tegevust, mida parasjagu ekraanil tehakse. Kaklusliigutuse tegemiseks peab mängija samaaegselt animatsiooniga analoogkontrollerit kaasa liigutama õiges suunas ning kasutusele on võetud Dualshock 3 kontrolleri six-axis liikumistundlikkus. Mängija saab võtta üles esemeid eesmärgiga jälgida Jodie reaktsiooni nendele ja märulstseenid on suuresti QTE (Quick Time Event) täis. “Beyond” eripära tuleb esile võimalusega vahetada Jodie ja Aideni vahel, kus Aideniga mängides saab loopida esemeid, võtta üle teisi ning lämmatada neid telekineetilise jõuga. Erinevalt klassikalistest mängudest, ei ole võimalik “Beyond: Two Souls” narratiivis jääda kaotajaks. Quantic Dreami rajaja ja stsenarist/režissöör David Cage on öelnud intervjuus, et “Game Over” on mängudisaineri viga ning kõne all oleva teose loomise käigus prooviti teos luua võimalikult mängijale intuitiivseks, et antud olukorda ei saaks tekkima.

Beyond: Two Souls” on olemuselt väga emotsionaalne kogemus. Vajalikud situatsioonid toovad ekraanile peaosatäitjad Ellen Paige ja Willem Dafoe. Iga liigutus on ülesvõetud motion capture tehnoloogiaga ning seetõttu näidati 35 minutit mängust 2013 Tribeca Filmifestivalil. Väidetavalt on mängu käsikiri kahetuhande leheküljeline. Järgides Quantic Dreami ja David Cage eelneva loomingu “Heavy Rain” ja “Fahrenheit”/”Indigo Prophecy”  mustreid, on tegemist psühholoogilise thrilleriga, millele annavad sisu ekraanil olevad tegelased.

Kokkuvõtteks saab öelda, et mängu tugevaim külg on kahtlemata selle kaasakiskuvus ning emotsionaalne mõju, nõrgimaks jääbliigne kinemaatilisus, mis võib nii mõnelegi tekitada tülpimust mängukogemuse kvaliteedi suhtes. Kahtlemata mängime seda veel mitmeidki kordi saavutamaks kõik võimalikud lõpud, mida on kokku üksteist.
Positiivsed küljed:
1) Suurepärane ja kaasakiskuv lugu.
2) Otsustel on tagajärjed.
3) Väga kõrge taasmängimise väärtus.
Nõrgad küljed:
1) Kohati vähene mängutegevus.
2) Liiga lihtne.
Arvustas: Erik Kesa / erik@hobbygamer.ee
Jäta kommentaar:
Avatar

About Erik Kesa

Erik on eluaegne videomängur ja tõeline out-of-a-action-movie programmeerija. Mees armastab kollektsioneerida video- ja lauamänge, loeb ja ostab palju mangasid ja kujukesi ning armastab cosplay kultuuri. Vabal ajal mängib bändis ja viskab juukseid, kuid habet kunagi maha ei aja! Eelistatud konsoolid on NES ja SNES, kuid veelgi rohkem mängib oma väikese kassi ja abikaasaga.

Lisa kommentaar