Arvustus: Concrete Genie
Tootja: Pixelopus, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja: 
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 8. oktoober 2019 
Toetaja: Playstation Eesti

Minu esimene kokkupuude “Concrete Genie” teosega oli E3 2018 Playstationi tagaruumides. Ühes eriti kauges nurgas istus üks noorem mees, täiesti üksinda koos väikese tooli ja televiisoriga. Vaatas ringi inimeste poole kutsuva pilguga, kuid väheseid tõmbas tundmatu videomäng, eriti kui seal kõrval olid sellised nimed nagu “Days Gone” ja “Marvel’s Spider Man”. Läksin ligi, vaatasin natukene ekraanil olevat demo ning hakkasin siis ka ise mängima. Olin koheselt lummatud ning valisin tollel aastal “Concrete Genie” ka viie E3 2018 parima mängu hulka. Siis oli vaikus. Ei olnud kuulda midagi uut ning iga uudis mis tuli kadus sama kiiresti. Selle aasta oktoobris ilmunud fantaasiarikas seiklus ei tulnud kõmuga, vaid taaskord vaikselt ja ilma pikema jututa. Ootasin seda pikalt ja olin pettunud kui meieni ei jõudnud ülevaate jaoks mõeldud koopiat. Lõpuks sain selle kätte ning pean ütlema, et mäng vastas ootustele.

Täiskasvanuna olen pidevalt tundnud, et ei ole just kõige kunstilisem inimene. Noorema veetsin õhtuid kunstikoolis portreerid ja loomi joonistades, kuid elu triivis hoopis numbrite ja sügava matemaatika suunas. Mõnel õhtul kui lastega koos joonistame, siis olen tabanud ennast mõtlemast, et mis oleks võinud saada kui oleksin jätkanud kunstilisem lainel. “Concrete Genie” õnneks ei nõua mitte mingisugust kunstilist annet, sest teeb selle töö mängija eest ära. On vaja ainult natukene fantaasiat ja terve see väikene linn on üks suur ja elav maal, mis kirkab elus ja värvidest.

Ootamatu idee tabab märki

Pixelopus stuudio poolt loodud “Concrete Genie” idee on lihtne ning esimesel pilgul videomänguna arusaamatu. Õnneks juba esimese paari minutiga kui mängija saab enda kätt proovida noore peategelase Ashi joonistusi täis raamatus, on enamus hirmud ja mured läinud. Dualshock 4 puldi liikumisele ehitatud mehhanism on ebamugav ainult momendiks ja juba kusagil kümme minutit peale alustamist olin juba sellega harjunud. Narratiivi keskpunktis on Ash, noor ja kiusatud teismeline, kes põgeneb enda murede eest joonistades erinevaid asju. Esimest korda kohtume noore kunstnikuga Denksa nimelises surevas linnas, kust elanikud on lahkunud saastumise ja noorte pättide tõttu.

Linnas vohab ka salapärane hallituse taoline asi, mille kohta Ash ütleb “the darkness” ehk siis pimedus. Koheselt loo alguses kohtub Ash linnas olevate noorte pättidega, kes võtavad ära tema joonistuste raamatu ja rebivad selle katki, visates lehed tuulde laiali. Peale seda surutakse noor mees trammi, mis viib suure majaka juurde. Kohalikud elanikud usuvad, et majaks kummitab, kuid uudishimulik Ash läheb sinna sellest hooliamata, proovides päästa ühte lehekülge enda raamatust. See lendab salapärast muudkui eest ära, juhtides noore poisi ühe sügavamale majaka sisemusse. Seal kohtub ta enda joonistatud olendiga (genie) Luna, kes näitab talle maagilise pintsli asukohta. Selle uue pintsli abiga saab Ash võime enda joonistusi ellu tuua ning sedasi pimedust tagasi ajada. Eesmärgiks on päästa väike kalastuslinn Denska.

Kunst on detailides

Narratiiv on ootamatult kihiline ja kaasahaarav. Ei oodanud, et oleksin niivõrd liigutatud kui seda lõpuks olin. Mänguliselt on tegelikult vaja teha ainult ühte asja – maalida seintele. Terve linn on pimeduses ja selle päästmiseks on vaja saada põlema tuled läbi terve linna. Need lähevad põlema peale seda kui antud seintele on joonistatud. Joonistamine ise käib templite järgi, mida saab valida Asi raamatust ning valikute erinevus ainult kasvab, mida üha uusi kadunud lehti linna pealt ülesse leiab. Enamustel seintel on täiesti suur vaba valik, et mida ja kuidas joonistada. Mäng äratab need pildid kõik ellu ning see protsess ei muutu ei kordagi igavaks. Kokku on linnas neli erinevat ala – majaks, sadam, hüdroelektrijaam ja pumpla.

Joonistamist takistavad linnas olevat kaagid ja mõistatused. Nende vältimine ja lahendamine ongi võti – kuidas saada kusagilt üle, kuidas saada kusagilt läbi jms. Selle jaoks on Ashil abimehed – džinnid (genie). Luna oli kõige esimene, kuid Ash saab neid maagilisi elavaid ja mõtlevaid olendeid juurde joonistada. Selle jaoks tuleb linnast ülesse leida teatud märgid, mille Ash ise kunagi nooremana on sinna jätnud. Need olendid jagunevad kolmeks – tuli, elekter ja tuul. Olenevalt ülesandest on vaja neid kõiki ühel või teisel momendil rakendada, et eemaldada takistusi. Nad kõik on erinevate iseloomudega ning tõepoolest tunduvad nagu sõbrad. Neil kõikidel on soovid – mõni tahab mängida, mõni soovib teatud pilte ning kui Ash neid aitab, siis saab vastu supervärvi, millega saab pimedusest üle joonistada.

Need tegelased ei kao seinte seest kunagi ära ning alati kui liigud läbi linna on need mängijat ootamas ja saatmas. Nad ei saa liikuda eemale seintest, seega igale džinnile jääb enda isiklik ala, kus mõnikord võib-olla ka mitu. Pixelopus on tabanud märki enda ideega ning üks põhjuseid ongi just need  imearmsad tegelased, kes toovad värvi vaikselt ellu ärkavasse Denska linna. Peab tunnistama, et see joonistamise ja džinnide süsteem käivitas mingisuguse nostalgilise lapselikkuse, mille olin endas unustanud. Näiteks leidsin, et selle mängu alustamisest olen hakanud ise rohkem taaskord joonistama, mille on mul ainult hea meel.

Kunstis on võim ja sõnum

Denska iseloom tõuseb esile läbi valgustuse ja värvide, kuid siin on ka teine element – ajalehed. Ash leiab neid pidevalt erinevatest kohtadest ning läbi nende õpime tundma linna ajalugu. Saame teada, et keskkondlik katastroof on süüdi, et miks inimesed jäid vaikselt ilma enda töödest, kodudest ning miks see väikene kommuun laiali jooksis. Läbi mängu näeme teisiti animeeritud lõike Ashi lapsepõlvest ja kuidas tema seda linna mäletab. Selline kontrast annab loole palju juurde ning hakkab muutma alguses olevat ideed, et Ash kasutab kunsti ebamugavast reaalsusest põgenemiseks.

Ash on tugev protagonist ning tollele hääle andnud näitleja teeb veatut tööd. Lugu võtab erinevaid pöördeid ning viis, kuidas Ashi kiusajaid kujutatakse on huvitav. Kindlasti ei ole laste omavaheline kiusamine kerge teema, kuid siin on huvitav lahendus asjale, mida soovitan kindlasti ise kogeda läbi suhteliselt lühikese narratiivi. Narratiivi lõplik tunnetus jääb maagiline, sest kõik see fantaasia ja värvikirevus annab asjale kergelt hõljuva atmosfääri. Tugevalt stiilne ja unikaalsed esiletõusvad karakterite iseloomud hakkavad maailma pilti, mida Pixelopus on soovinud. Mäletan, et just seda see noor mees seal E3 raames ka rääkis.

Kõigest 5-6 tundi kestev mäng pakub ka Photo Mode varianti, et teha ilusaid pilte ja vaadata enda piltide ellutulemise protsessi. Peale põhiloo lõpetamist on võimalik minna linna tagasi ja teha Free Paint variandis kõik asjad üle, kasutatud uusi templeid ja enda paranenud oskuseid. Samuti on võimalik muuta maalimine parema kangi peale ning mõlemad variandid toimivad täiesti vabalt. Mängu kestvus on täpselt õige ning hetkel ei tahaks siin mängus muuta mitte midagi – see toimib selline nagu see on täiesti suurepäraselt.

Concrete Genie pakub ka virtuaalreaalsust

Märkasin PSVR tuge alles paar päeva peale mängu lõpetamist ning esimene mõte oli, et see on hea idee, sest kogu mäng on tegelikult juba VR sobilik. Lihtsalt sihi ja maali. Dualshock 4 pult tuleb nüüd asendada Playstation Move pultidega ning seiklus võib alata. Kokku kusagil sellised pool tunnikest või kestev virtuaalne seiklus algab nagu põhimäng – teed seinale erinevate templite abiga pilte, mis siis ellu ärkavad ning esialgu tundub, et ainukene erinevus on vaatenurk ning suuremad detailid, sest PSVR jookseb suurema kaadrisagedusega. Äkiliselt kõik muutub, kui maal tõmbab mängija endasse.

Maalist saab kolmemõõtmeline keskkond ning meenutab “Tilt Brush” nimelist VR mängu arvutitel. Siin joonistatud asjad enam lihtsalt ei teki kiiresti, vaid reaalselt tulevad koos heliga maa seest, kasvades võimsate visuaalsete efektidega. Siin saab luua päris võimsa maali, mis elab ja Sina seal keskel. Tunne on võimas, kuid kusagil aju tagumises sopis on alati tunne, et see ei ole teenitult, vaid Pixelopus poolt varem paika pandud. Loomine on kõll vaba, kuid mitte siiski nii vaba kui võiks olla. Siin maailmas on mängijal samuti olemas liikuv kaaslane nimega Splotch. Temaga koos asjade joonistamine ja enda töö nautimine on tore, kuid kestav tegelikult lühikest aega. See väikene lisa ongi täpselt seda. Lisaks saab külastada ka põhimängust tuntuid kohti, mis taaskord annab momentaalse rahulolu, kuid ununeb kiiresti.

Hinne: 9/10

+ Tugevalt stiilne ja unikaalsed esiletõusvad karakterid.
+ Narratiiv on kaasahaarav.
+ Armastusväärsed džinnid (kõik on unikaalsed).
+ Suurepärane soundtrack.
+ PSVR annab täiesti teise elamuse.
+ Ash on tugev protagonist.
+ Kõik on lihtne ja intuitiivne.

– Kunstiline vabadus ei ole siiski vaba, vaid Pixelopus poolt raamidesse pandud.
– 5 tundi kindlati ole see, mida enamus mängureid ootavad.

Osta mäng siit: https://www.playstation.com/en-us/games/concrete-genie-ps4/