Arvustus: “Disco Elysium” – keskpärasuse musternäidis.

Arvustus: "Disco Elysium"
Arvustus: “Disco Elysium”

Arvustus: Disco Elysium
Tootja: ZA/UM
Lavastaja:
Robert Kurvitz
Platvormid:
PC
Ilmumisaeg: 
15. oktoober 2019
Hind: 39,99€

Tean, et kohalikud videomängurid lähevad näost punaseks kui pealkirja loevad, sest kõik muu maailm ju ainult kiidab. Oleksin tegelikult ammu selle arvustuse ära teinud, kuid siis äkitsi hakkasid kõik mängule maksimumpunkte andma ning korra võttis kahtlema. Arvasin, et oled ehk midagi märkamata jäänud ning läksin tagasi ja tegin veel mõned korrad, proovisin ja uurisin. Leidsin küll uusi asju siit ja sealt, kuid ei näinud kusagil seda “imetabane” ja “aasta parim mäng” kvaliteeti. Ütlen siiski, et toetasin kohalikku mängu kõige olulisemal moel – selle ostes. Ostsin täishinnaga ning lausa kaks tükk – kinkisin ühe sõbrale ka. Ei tahtnud ülevaate koodi ega midagi, sest see oli mul plaanis juba igal juhul. Võtan nüüd korraks hoogu maha ja hakkame rahulikult algusest peale.

Arvustus: "Disco Elysium"
Arvustus: “Disco Elysium”

“Disco Elysium” on põhimõtteliselt tekstipõhiline rollimäng, millele on juurde antud visuaalne pool, natukene muusikat ja räägitud dialoogi. Oli kunagi aeg, kus taolised mängud olid populaarsed ning isegi vahel satun mõnele vanale saidile, kus neid endiselt veel proovida saab. Meie Eesti oma ZA/UM stuudio poolt tehtud videomäng särab ehk enim kirjutamises, sest seal on kõik see kuld peidus, nii palju kui seda siin on. Meeskonnas on mitu kirjanikku ning on tunda, et mehed teavad ja tunnevad seda peenet kunsti. Ei imestaks kui lõplik dialoogide ja teksti kogumik on mitu miljonit rida, sest antud ülesehitus on massiivne. Siiski see mass jääb taustale ja katab valikuid, mida mängija ehk kunagi ei tee. Pigem, tõenäoliselt kunagi ei tee. Oleneb kui palju kordi on keegi seda nõus uuesti ja uuesti mängima.

Väga vähe on siin eelnevalt määratud

Loo peategelane ärkab kusagil hotellis ning ei mäleta suurt midagi. Riietumine ja toast välja saamine on protsess, mis annab aimu kuidas mäng kulgema hakkab. Peagi avastame, et too mees on detektiiv, kes on viimased nädal või nii ainult joonud ning tal on ka nimi, mida ei ole just kerge teada saada. Hotelli taga puu otsas ripub laip, protagonistil on paariline Kim Kitsarugi ning linn on mässamise äärel, sest töökohtadega on olukord pingeline. Ülejäänud elemendid kogu asja juures on vabad – mängija ise teeb, kuidas ja millal ning kas üldse teeb. Selle tõttu oli iga mängukord ka erinev, kus lühik oli alla tunni aja ning see lõppes detektiivi erru minemisega, kuna too enam ei näinud enda tööl mõtet.

Arvustus: "Disco Elysium"
Arvustus: “Disco Elysium”

Mingil määral on “Disco Elysium” tõeline ja puhas rollimäng, sest mängija kontrollib enda karakteri puhul kõik. Alguses saab teha valiku endale sobiva iseloomutüübi järgi ning hiljem mängus lisada 24 erinevat “oskust”, mis kõik loovad ühe superego või antud detektiivi minapildi. Need määravad kuidas vestlused lähevad ja mis valikuid saab teha. Ning need on jagatud nelja gruppi – intellekt, motoorika, vaimsus ja füüsiline. Need oskused on erineva tähendusega mängu jaoks, mõni selgelt olulisem kui teine, kuid neil on kõigil oma selge koht olemas. Lisaks need oskused suhtlevad meiega (detektiiviga) vestluste ja otsuste tegemise ajal, samal ajal kui täringud otsustavad, kuidas erinevad tegevused õnnestuvad.

Lisaks on siin olemas huvitav funktsioon nimega Though Cabinet, mille funktsioon on ideesid ja vihjeid sorteerida. Ühe mõtte valimine nõuab kahjuks oskuspunkte, seega siin tuleb mängijal olla hoolikas ja korralikult ise kaasa mõelda. Mõtte lõpetamine või lahendamine aja jooksul enamasti annab mingisuguse auhinna või boonuse, kuid siiski mitte päris igal korral. Selle süsteemi haldamine võtab aega ning mitmendal mängu korral muutub see loomulikumaks. See süsteem on mänguliselt ehk isegi kõige keerulisem osa terve kogemuse juures. Põhiline mahl on siiski kirjutamine ning siin peab kiitma tervet meeskonda, sest videomängude puhul ei tea, et oleks varem sedasorti kirjanduslikku sügavust otsitud.

Arvustus: “Disco Elysium”

Lugu pole probleem – mängimine on

Mänguliselt on tegevustik aeglane ning suurem osa ajast pilt seisab ja ootab, et mängija loeks suures koguses teksti. Vahel seisad veerand tundi paigal ja lihtsalt loed, teed valikuid. Keegi ei räägi, muusikat ei ole – ainult seisev pilt ja liikuv tekst. See tekst seal aga on kaasahaarav. See stimuleerib kõiki maitseid ning pakub seda kriminulli kvaliteeti, kus asjadel on mitu mõtet ning emotsioonid ei ole ainult nutvate naiste pärusmaaks. Kirjutajate töö on tehtud suurejooneliselt, sest nad lähevad ropendamisest üle filosoofiale ühe momendiga ning see kõik tundub loomulik. Seal juures on tekst mängijast alati ees. Võiks isegi öelda, et mängijast targem ning leian, et see just selliselt peakski olema. Selliselt on kontrollimatu kaose tunne, kus detektiiv pigem lihtsalt eksleb sündmuste vahel kui midagi kontrollib ja muudab. Ehk just see ongi see kõige suurem trikk – illusioon, et Sul on mingisugune kontroll.

Arvustus: “Disco Elysium”

Visuaalselt on mäng lahendatud ülevalt vaates, kolmandas isiksus, ehk siis isomeetriliselt fikseeritud kaameraga. Vaba avastamist oluliselt ei ole ning liikumine suhteliselt piiratud. Erandiks on kõige esimene päev mängus, kus hotell ja selle ümbrus on kõik korraga lahti ning esimese ampsuga on seda päris raske läbi närida. Esimene päev võib tunduda ja vabalt ka olla täiesti pool mängust, kus hilisemad asjad toimuvad kiiremini ja mängija jaoks kergemini. Keskkond, karakterid ja kõik esemed on maalitud ja tundub, et käsitsi. Kõik 3D ruumid ja muu on näiliselt lohakas, kuid piisab kui natukene lähemalt vaadata, et leida kõik detailid ja töö, mida kunstnikud on teinud, et seda maailma luua. Animeerimine on selline rahuldav ja minimaalne, mis antud žanri jaoks on piisav.

Ainult ühest suurepärasest aspektist ei piisa

Sedavõrd keeruline struktruur dialoogide ja sündmustega tekitab kahjuks olukordi, kus näiteks öösel üksinda asju tehes (paariline magab öösiti) satume situatsiooni, mis hilisemalt tuleb arutamisele nagu meie paarimees oleks seal ka olnud. Samuti jäi mulje, et 95% ja enam täringuveeretused põrusid liiga tihedalt sellise tõenäosuse kohta, kuid kuna statistikat ei pidanud, siis ei ole kindel. Kuna liikumine on vaevaline ja hiireklõpse täis, siis hilisemas osas ja uutes mängukordades ülemõistuse frustreeriv ja tohutult igav. Pidevalt tundsin ennast tegevusetuna ning kuna teised karakterid harva muudavad kohta, siis päris kiiresti muutus keskkond nördivaks. Harjusin vaikusega sedavõrd ära, et kui mõnikord tuleb mõni heli dialoog, siis reageerisin ehmatusega. Ei oska öelda, et millal on ainult tekst ja millal koos näitlejaga, kuid selline veider poolik lahendus ei sobi.

Arvustus: “Disco Elysium”

Üpris selge on üks asi – “Disco Elysium” ei ole kõikidele. Suuremale osale see ei sobi üldse ning tundub, et tegijad on sellega arvestanud ning ega tegelikult ei saagi ju olla universaalselt hea. Elasin mängu arengule kaasa aastaid ning ootasin tegelikult palju. Samal ajal sain seda, mida lubati, kuid mitte seda, mida ootasin. Mänguliselt ei ole siin palju teha, mitu aspekti on puudulikud, samal ajal kui teised on peaaegu perfektsed. Ainult ühe mehhanismiga kahjuks mängu ei ehita ja siin tundub olevat selline rohkem kunstinimeste pärusmaa, kes hindavad rohkem asju, mis on peidus ja ehk rohkem meie enda fantaasia teha. Minu jaoks jääb see mäng lõpptulemusel keskpäraseks, mis särab natukene ühest küljest, tuhm aga teisest.

Hinne: 7,5/10

+ Tõeline žanripärl ajast kui rollimäng tähendas midagi muud.
+ Iga mängukord on erinev.
+ Mängijal on erakordselt palju vabadust ning valikud tähendavad midagi.
+ Visuaalselt kütkestav.

– Mänguliselt aeglane.
– Liikumine on vaevaline ja muutub kiiresti igavaks.
– 99% on lugemine, 1% on mängimine.
– Liiga kitsale mängijaskonnale.

Osta mäng siit: STEAM

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar