Arvustus: “Final Fantasy XII: The Zodiac Age” – imeline võimalus nautida meeldejäävat lugu ja teistsugust rollimängu.

Tootja: Square Enix
Lavastaja: Hiroyuki Ito, Hiroshi Minagawa
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 11. juuli 2017
Toetaja: Gamestar.ee

“Final Fantasy XII” ilmus esmakordselt 2006 ning ei olnud koheselt niivõrd armastatud kui seda on terve Final Fantasy seeria. Tollel ajal oli “Final Fantasy XI” mitte ainult liikunud eemale klassikalisest Jaapani rollimängu stiilist ja žanrtistandardist, vaid XII liitumisega alustati tervet uut alaseeriat, mida Final Fantasy fännid naudivad kuni tänaseni. Täielikult muudetud võitlussüsteem ning suuresti ära vahetatud liikumise ja keskkonna avastamise mehhanismid jättis “Final Fantasy XII” üheks selleks mänguks, mida keegi lõpuni ei mänginud, kuid kõik olid proovinud. Tollest põhiseeria avastamata pärlist alanud Ivalice Alliance alaseeria on üks parimaid ning seob mitu erinevad Final Fantasy spin-offi üheks kompaktsemaks ja kergemalt mõistetavaks universumiks. See tähendab, et näiteks “Final Fantasy VI” ja Playstation 1 kultusklassika “Vagrant Story” jagasid nüüd universumit koos Final Fantasy Tactics spin-off seeriaga. Siit liikus seeria edasi Fabula Nova Crystallis alaseeria juurde ning see muidugi ei lõppe sellega. Kuna Final Fantasy on sedavõrd suur nimi videomängude maailmas, siis ainult selle seeria seletamiseks kulutaksin mitu päeva või enam, seega võtan teema kokku juhtmõttega, et “Final Fantasy XII” oli fenomaalne idee loo jutustamises läbi videomängu meediumi, mida keegi kahjuks tegelikult ei mänginud.

Final Fantasy XII: The Zodiac Age” on Playstation 4 peal värskelt ilmunud uuendatud ja HD resolutsioonis versioon Playstation 2 klassikast, mida originaalis Euroopa ja Ameerika ei saanudki mängida. Olgugi, et iga Final Fantasy mäng seisab eraldi, kus ei vaadata tagasi eelnenud lugudele ja mängumehaanikatele ning iga lugu on uus ja unikaalne, siis “Final Fantasy XII” tundus veelgi enam teistsugune kui oleks oodanud. “Vagrant Story” fännidele oli atmosäär ja uus mehaanika osaliselt tuttav, siis kindlasti ei saanud mitte mainida vabalt liikuvat kaamerat ja paindlikumat reaalajas töötavat mängumootorit. Ekspermintaalne karakteriarenduse ja võitlussüsteemi ühildamine tekitas segaseid tundeid aastal 2006 ning kõik need samad kulmukortsuvad küsimused ja ideed on tagasi ka uuendatud versiooniga aastal 2017.

“Final Fantasy XII” lugu oli klassikaline Final Fantasy – impeeriumid, religiooni sümbolism, relvastatud okupatsioon, telgitagused intrigiid, vastupanuliikumine ning salapärane maagia, kuid mis oli teisti oli viis, kuidas seda jutustati. Loo peategelaseks on Vaan, noorem vend mõrvatud sõdurile, kuid tähelepanu ei olegi temal, vaid tervel seltskonnal. Kuni tänaseni on “Final Fantasy XII” ainukene mäng seerias, kus fookus on on seltskonnal, mitte ühel konkreetsel elust suuremal iseloomul. Samuti liikus FFXII eemale steampunk-ulme-fantaasia-jaapan stiilis maailmast, vaid sättis paika midagi konkreetsemalt, olles tugevalt Põhja-Aafrika kultuuris. Eksootilisemad välimused, Ottomanide sümbolism, vennaskonnalik atmosfäär, kinemaatiline visuaalne stiil, hämmastav muusika ja eepilised kosmosefantaasia momendid läbi terve mängu on suuresti põhjuseks, miks FFXII fännidele soovitatakse proovida “Star Wars: Knights of the Old Republic” rollimängu, mitte teisi Final Fantasy põhiseerias olevaid meistriteoseid.

Paraku antud arvustus ei ole siiski niivõrd 11 aastat vanast mängust, vaid hoopis uuendatud versioonist alapealkirjaga “The Zodiac Age“. Paar aastat tagasi ilmus ka “Final Fantasy X/X-2” uuendatud versioon, mille uuendamine oli selgelt kergem töö kui näiteks FFXII dünaamilised taustad. Koheselt kerkivad esile probleemid Square Enixi tööga seikluse uuendamisel, sest kõigest hoolimata näeb mäng välja suhteliselt samasugune nagu Playstation 2 peal, kuigi polügonid on arvukamad ja nurgad veidi kumeramad. Kurb reaalsus on see, et FFXII ei ole vananenud hästi ning seda on tunda terves mängus iga nurga peal, olles üheks põhiliseks vaheks FFX uuendatud versioonist, mis on ajastukindel. See muidugi ka tähendab, et originaalse versiooni geniaalne visuaalne disain on endiselt alles ning usu mind – on palju momente, kus võtab imestama ja mõtlema, et kas tõesti tollel ajal olid sellised asjad. Jah, olid küll.

Tugevalt kritiseeritud võitlussüsteem, kus terve seltskond võitleb kõik automaatselt ning enam ei ole lahingusse sisse-välja liikumine erinevates keskkondades, jäi tihti mulje, et mängija on pealtvaataja rollis. Osaliselt kiidetud funktsioon sai taktikalise sildi, mis viis lähemale “Vagrant Story” universumile, kuid kaugemale JRPG superstaariks olnud Final Fantasy seeriast. HD versioon lisab võimaluse mängu tempot kiirendada, olles ehk kõige vajalikum lisa mängukogemuse parendamiseks, mida Square Enix on teinud. Teised väikesed muudatused karakteri arendamisel ning Quickening oskuste lisamine ei muuda tegelikult suurt midagi, seega kas Final Fantasy XII mahub tänapäeva enda vanal kujul? Jah, mahub küll ja imeliselt hästi. Põhimõtteliselt on 12 lõbusam kui terve 13 alaseeria ning värskelt ilmunud ja armastatud 15. FFXII mängib MMO ideega, proovivad natukene avatud maailma, proovitakse koletiste jahtimist (Final Fantasy 15 ja Monstrer Hunter näiteks?) ning karakterite mitmekesisus on suurim terves seerias. On selge, et FFXII pidi olema tõeline vastus fännide soovidele, kuid misagi kusagil jäi puudu või oli üle, sest tegemist on seeria kõige vähem populaarse mänguga. Jah, isegi vähem populaarne kui Final Fantasy 13-3.

Final Fantasy XII: The Zodiac Age” ei sobi vanakooli FF fännidele, kuid on ideaalne neile kõikidele uutele FF austajatele, kelle silmis FFXV on suurepärane mäng. Kõikidel viimastel on imeline võimalus nautida meeldejäävat lugu ja teistsugust rollimängu, mille laadset võib-olla enam kunagi ei tehta.
Videogamers.eu igal juhul soovitab.

Hinne: 8/10

+ Uuendatud visuaalid
+ Lisatud juurde mängu kiirendamise võimalus
+ Uuendatud muusika ja hääled
+ Uuenduslik ka tänapäevases maailmas

– Ei ole hästi aegunud
– Häirivad vead, mida oleks saanud kergelt eemaldada, on alles jäetud
– Vahetas seeria suunda liiga järsult.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar