Tootja: Square Enix
Lavastaja: Takeshi Nozue
Stsenaarium: Takashi Hasekawa
Staarid: Aaron Paul (Breaking Bad), Lena Headly (The Game of Thrones), Sean Bean (The Game of Thrones)
Ilmumisaeg: 07. juuli 2016
Vaatasid: Raiko ja Priit
“Kingsglaive” on täispikk, peaaegu kahetunnine, animeeritud ulme-fantaasiafilm, mis on sissejuhatuseks 29. novembril 2016 äärmiselt kaua oodatud videomängule nimega “Final Fantasy XV“. Square Enix on vaieldamatult edukas mängude looja ning omab mitut maailma suurimat frantsiisi, kuid seni pole neil õnnestunud läbi lüüa filmide maailmas. Minevikus on neilt ilmunud mitmeid Final Fantasy nimelisi teoseid, mille kvaliteet on olnud küsitav ning pigem on need teosed hinnatud halvasti. Suurimaks probleemideks nende toeste juures on ülikeerulised stsenaariumid, mis lühiksese ja kokkupressitud formaadi juures ei toimi absoluutselt. Selle lahenduseks on Square Enix seekord teinud asju veidikene teisiti ning antud film nimega “Kingsglaive” on proloog videomängule ning seda teades, saame öelda, et film on suurepärane.
Esimene asi linateose juures, mida igaüks kindlasti välja toob, on see, mida Square Enix teeb kõige paremini – animatsioon on hingematvalt ilus! See on sedavõrd realistlik, et päris tihti leidsin ennast unustamas, et ei vaata reaalseid inimesi. Näoilmed, väikesed detailid, valgus ja varjud, värvid ning isegi erinevad hääled, muusika ja heli – kõik on väga lähedal ideaalsele tulemusele. Produktsioon on tõeline tänapäevase tehnoloogia tipp ning visiitkaart ühele maailmale juhtivale animatsioonistuudiole, kuid kas filmis on ka midagi muud peale silmailu – sellele proovime ka vastata!
Narratiivi eesmärk on sisse juhatada videomäng, seega on teatud asjad, milles selle tõttu loobutakse ning teatud aspektid, millega peab arvestama, kui seda filmi vaadata. Karakterite ekraanile toomisel on rõhk suuresti suunatud eelkõige neile tegelastele, keda mängus väga või peaaegu üldse ei ole. Teised karakterid, kes on olulisel kohal videomängus, saavad olla rohkem tagaplaanil, saades Hasekawa poolt veidi külmemat õlga, andes meile teada, et nendega kohtume pikemalt ja täpsemalt juba mängus. Samuti on räägitav lugu tehtud kindla plaaniga olla kaasakiskuv, kuid veidi segane ja poolik – täpselt nagu proloog peabki olema.
Filmi tegevustik ja sisu on “klassikaline Final Fantasy”, kus kohtuvad kaks suurt poliitilist ja sõjaväelist osapoolt. Ühelt poolt on suur ja agressiivne impeerium Niflheim, kelle eesmärk on maailma kontrollida sõjalise jõuga, teiselt poolt neile vastu on kuningriik Lucis, kelle ainukene soov on omaette vaikselt eksisteerida. Impeeriumi kontrollida on arenenud tehnoloogia ja suur armee koos ülisuurte koletistega, siis Lucis kasutab maagiat ning erilist eliitüksust nimega Kingsglaive, mis koosneb noortest meestest ja naistest, kellel on maagilised võimed. Lucis allub kuningale Regis (Sean Bean), kelle käsutada on viimane teadaolev püha kristall, mille kaudu saavad erilised inimesed osa kuninga hiiglaslikust maagilisest jõust. Regis on nimelt ka mängu peategelase Noctise isa.
Lugu on väga kiire ja tempokas, koguaeg on midagi toimumas ning asjade jälgimiseks peab olema tähelepanelik. Korraga on käimas mitu erinevat liini, kus kohtuvad poliitika, keskaegne mentaliteet, fantaasia, reetmine, valetamine, sõda, kangelased, printsessid ja saatused. Kogu selle asja keskel on Kingsglaive seersant Nyx Ulric (Aaron Paul), kes on filmi kangelane. Tema kaudu saame olustikku, ajalugu ning tutvume oluliste inimestega tulevases mängus. Nyx on suhteliselt standard kangelane, kes on põikpäine, äärmiselt osav ning igavesti truu oma kuningale.
Üldiselt on film suurepärane komplekt, mis on täis mõnusaid vihjeid eelmistele Final Fantasy mängudele, on näha palju tuttavaid nägusid ning kogu asja teeb heaks see, et ei pea eelnevalt olema mänginud ega näinud ühtegi Final Fantasy maailmaga seotud asja. See film ei toimi kuidagi eraldiseisva teosena, sest kõik asjad jäävad poolikuks ning üksinda seisva filmina oleks tegemist suhteliselt halvasti kokkupandud looga, kuid kuna meil on siiski tegemist eellooga, on see mõnus nauding.
Enneolematu märul, hea muusika ning kiiduväärt näitlejad, kes ei kisu endaga kaasa neid tuntuks teinud telepersoone, loovad vägagi hea koosluse ja need kaks tundi lähevad kiiresti. Tempo on uhke, väga väga palju asju on korraga käimas ning film õnnestub väga mitmeski kohas, kus tegelikult peaks ebaõnnestuma. Esiteks, suutis lavastus panna mind vihkama Niflheimi kindralit ja nende juhti, mis on antud tegevustiku ja loomekoguse juures päris hea saavutus. Teiseks suutis see film tuua minus esile suurema soovi mängida “Final Fantasy XV” mängu, kui see oli mul enne, ning see ei ole väikene saavutus.
Kokkuvõtteks teen asja puust ja punaseks. Film on eellugu, mida ei saa nautida, kui mängu ei kavatse mängida. Film on täisanimatsioon, mis on lihtsalt imeilus. See on “Final Fantasy” lugu, seega iga lause on sügav, kõik on tõsised, igal asjal on eluline tähendus. Märulit on palju ja see on vägev! Soovitame!
