Arvustus: “Ni No Kuni II: Revenant Kingdom” – see oli seda pikka ootamist väärt!

Tootja: Bandai Namco Entertainment, Level-5
Lavastaja: Takafumi Koukami
Platvormid: Playstation 4, PC
Ilmumisaeg: 23. märts 2018
Toetaja: Namco Bandai

Viis aastat tagasi sain sõbralt ühe üllatuspaki, kus sees olid mõned Playstation 3 videomängud, mida ta enam mängida ei soovinud. Üks neist oli “Ni No Kuni: Wrath of the White Witch“, mille visuaalne pool oli kohene tõmme seda proovima ning tollest rollimängust kasvas minu jaoks 2013 aasta parim elamus. Tollel ajal kirjutatud arvustuses mainin, et tegemist oli rohkem ülipika fantaasiarohke animatsiooniga kui klassikalise Jaapani rollimänguga. Esimene episood keskendus Oliveri seiklustele võõras maailmas, pakkudes suures ulatuses emotsioone ja väljakutset ning kogu mängust kasvas vaikselt JRPG žanri musternäidis, millele oodati pikalt järge. “Ni No Kuni II: Revenant Kingdom” ilmumine on paar korda edasi lükatud, kuid siin see lõpuks on. Veider oli ennast kõrvalt vaadata momendil kui sain mängu koopia, sest koheselt kõik tegevused jäid seisma ning järgmised kaks nädalat ei teinud muud kui ekslesin mööda Studio Ghibli animeeritud maailma täis draakoneid, maagiat ja müstilist pimedusejõudu.

Ni No Kuni II: Revenant Kingdom” räägib noorest kuningast Evanist ja teisest dimensioonist saabunud mehest nimega Roland. Roland on pärit tavalisest maailmast, kus ta on vanem mees kaotamas kontrolli enda juhitud valitsuse üle. Põrudes saavutada poliitilises maailmas rahu läbi diplomaatia algatab president Roland agressiivse sõja, kus ühe äkilise rünnaku tagajärjel leiab mees ennast võõrast maailmas paarkümmend aastat noorema mehe kehast, kaugel kodust ja perekonnast. Roland teleporteerub kuningas Evani kambrisse keset riigipöörde katset. Evan on alles teismeline kassilaadne kuningas, kes sai võimule peale enda isa, eelmise kuninaga, äkilist surma. Koos Rolandi teadmiste ja oskustega suudab Evan kindlast surmast põgeneda, kuid teekond on alles alanud, sest Evan on otsustanud luua uue kuningriigi, mis ühendab terve maailma. Roland on tema nõunik ja abiline, kes proovib läbi Evani heastada enda suuri vigu maailmas, mis varemetes ja leekides selja taha jäi.

Ni No Kuni on tänaseks kasvanud seeriaks, millel näen potentsiaali olla konkurendiks sellistele suurtele frantsiisidele nagu Persona ja Final Fantasy, kuid selgelt on veel pikk ja keeruline tee minna. Teine osa näitab eelkõige, et esimene mäng ei olnud õnnelik juhus ning kõik on tegelikult teadlik disain, mis imponeerib äärmiselt laiale sihtgrupile. Tegemist on Jaapani rollimänguga, mis segab erinevaid elemente üle terve videomängude maastiku. Kestvuselt üpriski massiivne ettevõtmine on igal juhul enda raha väärt, olles meelelahutuslik, väljakutsuv, lõbus ja eelkõige kaasahaaravalt esitletud narratiiviga. Tõsi – kõik siiski ei ole ideaalne ning võrreldes esimese mänguga tehti mõned sammud ka tagasi, kuid üldmuljet see ei muuda. “Ni No Kuni II: Revenant Kingdom” on esmaklassiline rollimäng, mis teeb täpselt seda, mida on lubanud.

Esimene asi, mida iga mänguhuviline märkab on teose visuaalne pool, mis on fantaasiarikkalt värviline ja lapselik. Leebekäeliste joontega animatsioonid on elavad ning emotsioonid on selged. Muusikaline taust ja häälnäitlejad kahes keeles (inglise ja jaapani) loovad meeldejääva produktsiooni, mida on patt vaadata mujalt kui 4K HDR ekraanilt. Lisaks esimese mängu nostalgiale ja atmosfäärile on siin peidus midagi erilist, mida on varasemalt suutnud tabada esimene Kingdom Hearts või Final Fantasy seeria parimad teosed. See miski ei luba mängupulti lauale puhkama panna ega lõpetada mängukorda enne, kui ainult üks asi on veel tehtud. Ja sedasi need mängukorrad kõik üheks pikaks kogemuseks kokku sulandusid.

Narratiiv on mängus olulisel kohal, kuid enam mitte põhiline fookus nagu oli seda esimeses. Seekord võtab keskse rolli endale uue kungriigi loomine, mille olek ja staatus on alati olulisem kui loo edasine areng. Uus kuningriik nimega Evermore on nagu eraldi videomäng, mis kombineerib erinevaid linnade ehitamise ja haldamise simulaatoreid. Kogu linna keskpunktiks on suur loss, mille ümber tuleb rajada erinevaid hooneid. Igal hoonel on konkreetne ülesanne, mis kõik aitavad erinevaid aspekte mängutegevuse juures. Hoonetes arendust juhivad kuningriigi kodanikud, keda Evan peab isiklikult värbama pidevalt läbi mängukäigu ning siinkohal on mängija ülesanne leida iga kodaniku tugevused, et saavutada maksimaalsed tulemused. Igasugune tegevus riigi ehitamise juures on rahastatud KG nimelise raha poolt, mida toodavad kodanikud ning riigi suurus.

Võitlussüsteem on jäänud sarnaseks esimesele mängule, kus tegevus käib läbi nelja nupu, millele mängija määrab erinevaid maagilised rünnakud. Korraga saab ekraanil olla kolm karakterit pluss väikesed elemenditest koosnevad olendid higgletid. Igal karakteril on elud ja maagiapunktid (täpselt 5), mida saab kasutada maagiliste rünnakute tegemiseks. Tavarünnakud on ainult nõrk ja tugev. Võitlusalal liikumine on vaba ning enda kaitsmiseks saab blokeerida või lausa eest ära hüpata. Suurim erinevus on väikesed higgletid, keda saab platsil korraga olla kuni 4 erinevat tüüpi. Iga higglet käitub erinevalt, neil kõigil on neli erinevat võimet ning nad korjavad endale järgijaid, mis määrab nii nende kui karakterite tugevust.

Higgletid on sarnased esimeses mängus olnud familiaridega. Liikudes linnast linna ja asukohast asukohta on higgleteid võimalik endale värbata eriliste kivide seest toidu abil või hiljem eraldi hoones kokku küpsetada. Higgletid ei arene läbi võitluse nagu põhikarakterid, vaid läbi söömise, mis on jällegi sarnane süsteem esimesele mängule. Igal higgletil on enda maitse ja iseloom, seega söövad nad kõike alates kividest kuni lihani välja. Arendada saab neid kuni level 10. Lisaks on igal higgletil tugevusväärtus alates üks kuni viis, kuid kuna mängija saab kasutada higgleteid koguväärtuses kuni 10, siis paraku ei saa kõiki tugevaid korraga platsile panna.

Olles korralik rollimäng, siis igal karakteril on kaks relva – üks lähivõitluseks ja teine kaugelt ründamiseks. Lisaks on karakteril seljas rüü, saapad, sõrmus ja kaelakee, mis kõik on muudetavad. Paraku need on ainult statistilised näitajad, sest visuaalselt karakterid ei muutu. Lisavarustuse uuendamine käib läbi eraldi hoonete Evermore kuningriigis, kus relvi saab teha, osta või paremaks muuta. Seal hulgas saab relvadele ja varustusele lisada kuni kaks lisavõimet. Mängus on osa varustusest neetud, tehes selle nõrgemaks kui see tegelikult on. Ole mureta – õige kodanik ja õige hoone saavad needuse eemaldada, muutes osa varustusest suurepäraseks.

Mängitavad karakterid, keda on kokku kuus, kõik omavad erinevaid võimeid ja oskuseid. Nende arendamine toimub pidevalt vaenlastega võideldes kogudes arengupunkte või läbi eraldi hoone, kus saab õppida uusi loitse ja maagilisi rünnakuid. Maagia arendamine toimub kasutades erinevaid ressursse, mida mängija saab leida ning nende tüüpe on üle viiekümne. Arengupunktid saab ära kasutada eraldi menüüs, kus on 4 võimalust. Seal saab valida, et millisele vastasetüübil paremini vastu saab, milliseid rünnakuid karakterid paremini tajuvad, mida võitlusest rohkem saadakse (raha, kogemused, esemed, elud) või muuta tugevamaks ühte kuuest karakteri omadusest (jõud, maagia, kaitse, ära jooksmine, eest hüppamine ja kaugrünnakud).

Täiesti uus lisa on Skirmish nimeline missioonide tüüp, kus Evan kasutab kuni neli erinevat armeed, et pidada lahinguid. Osad kodanikud, keda Evan värbab, on ka väejuhid ning toovad endaga kaasa terve ühte tüüpi üksuse. Üksuseid on mitu erinevat – vibu, tulirelv, maagia, mõõk, oda ja kilbid. Igal üksusel on kindel suhe, kus näiteks mõõgad on hea kaugelt tulistatavate üksuste vastu, kuid kaotavad kergelt odadele. Armee arendamine käib läbi pidevate lahingute ning kogu tegevus on eraldi menüüs. Erinevad lisad ja boonused tulevad jällegi läbi linnas asuvate hoonete. Igal üksusel on eriline võime, mida suures hädas kasutada saab nagu õhurünnak, vibutorn või mõni muu taoline. Kogu tegevus lahingu ajal käib ühikuga “Military Might”. Selle abil saab enda üksuseid elus hoida, kutsuda abi ja ehitada sõjarajatisi.

Ni No Kuni on klassikaline Jaapani rollimäng, seega suur maailmakaart ja koobaste avastamine on osa lõbust. Lisaks põhiloole on mängus olemas veel kolm erinevat tüüpi ülesandeid – kõrvalmissioonid, kohustused ja neetud koletised. Kõrvalmissioone kindlasti seletama ei pea. Kohustused on eraldi osa mängust, kus üks konkreetne mees palub teha erinevaid väikeseid asju, mille eest pakub tänuks väikeseid münte. Nende müntide eest saab antud mehe käest osta informatsiooni uute kodanike kohta või vahetada neid erinevate asjade vastu. See viimane on eriti oluline, sest mõni asi mängus ongi ainult selle vanamehe käes. Neetud koletised on tavalistest tugevamad kõrge leveliga vastased, kelle alistamine ei ole kunagi kerge. Need on mööda maailma laiali igal pool ja kokku on neid täpselt 50.

Kõrvalmissioonid jagunevad kolmeks – kodaniku värbamine, sõjaline tegevus või raha. Esimene on lihtne – teed kellelegi mingisuguse teene ja antud kodanik liitub Evani kuningriigiga. Igal kodanikul on neli olulist numbrit – higglet, ehitamine, maagia ja sõda. Need numbrid määravad kui head on need kodanikud antud erialade arendamisel erinevates linna hoonetes. Lisaks on nende oskused kolmes klassis – algaja, veteran ja meister ning iga kodaniku iseloom on samuti määrajaks. Kodanike värbamine on mängu üks suurimaid ja olulisemaid ülesandeid. Ilma selleta ei saaa siin midagi tehtud. Sõjalised missioonid arendavad Evani armeed ning alati lõpevad lahinguga. Rahalised missioonid on kodanike enda poolt antud ülesanded, kus auhinnaks on suuremad summad raha, mille eest osta erinevaid esemeid poodidest üle maailma.

Kuningriigi arendamine on järgmine suur teema ning tõeliselt oluline. Kungiriigil on maine, kuhu igasugune arendustegevus lisab. Jõudes teatud maineni on võimalik enda kuningriiki viia uuele tasemele, mille jaoks on tarvis palju KG, kuid tulemuseks on suurem territoorium ja võimalus ehitada uusi ja paremaid hooneid. Kokku on neli kuningriigi levelit, üle saja kodanikku ja kuuekümne hoone. Hooneid on kahte tüüpi – praktiline ja arenduslik. Praktilised hooned on erinevad farmid, poed ja muu taoline, kus kodanik toodab konkreetselt mingisugust toodet. Toote kvaliteet ja väärtus sõltub, et kui hea on antud hoone tüüp, kui hea on sealne kodanik ning kui kõrge level on hoonel. Jah, igal hoonel saab olla kuni neli levelit eraldi nagu kuningriigil. Arendushooned on äärmiselt vajalikud, sest seal saab uusi oskuseid ja boonuseid. Saab uusi relvi, rohkem kogemuspunkte, paremaid esemeid, rohkem kirste leida, detailsem kaart ja palju palju muud. Igasugune arendamine käib läbi IQ. Selle moodustab kodanike ühine number antud vallas. Näiteks parema laeva ehitamisel on vaja 350 IQ ehituses, siis saab kasutada kolme kodanikku, kes annavad kokku vähemalt 350. Arendus maksab KG ning tegevus toimub pärisajas, seega tuleb palju ootamist.

Tahaksin öelda, et olen ära katnud põhilised tegevused, kuid siia tuleb juurde dimensiooniliste koobaste avastamine, maailma merede ja taeva avastamine, palju peidetud asukohti ning palju palju veel. Mängul on sisu erakordselt palju, kus igav ei jõua hakata. Iga Evermore’i kodanik saab pikkamööda armsaks ning oluliseks, kaart jääb kiirest meelde ning teleportimine üle kaardi on imeliselt kiire. Salvestamine on lubatud peaaegu igal pool, võitlused ei ole tohutult keerulised, vaid pigem keskmised ning isegi suremise korral ei juhtu midagi, vaid saab tagasi minna viimasele võitlusele eelnenud momenti. Mängus olev lugu areneb suhteliselt kiiresti, kuid kuna lugu tihti jääb seisma ja ootama arenguid nagu vajalike asjade ehitamine, siis teises osas on narratiivi emotsionaalne mõju kordades nõrgem.

Peategelastest on Rolandi ja Evani suhe oluline koht, kuhu mängija ja pealtvaatajana ennast investeerida, kuid sümpaatia langeb pigem Rolandi peale. Lõpplahendus pakub mitu ootamatut üllatust ning seob kaks mäng natukene ka kokku, andes ainest foorumites olevatele vandenõuteoreetikutele. Kurtmiseks väga põhjust ei ole, sest tehniliselt veatu mäng ei jäta midagi tegemata ning miinuste otsimine on keeruline töö. “Ni No Kuni II: Revenant Kingdom” on kasvanud koos minuga. Eelmise mängu ajal ei olnud veel isaks saanud, kuid ootasin suure huviga enda esimest last. Oliveri seiklused peegeldasid seda viimast nooruse ja lapsepõlve süütust, kus kõik on võimalik, siis nüüd teine episood peegeldab isa rolli maailmas ning erinevaid võimalusi, mida see annab, et maailma muuta. Rolandi tegelane on Evani vundament ja asendusisa, kelle enda traagika kipub ununema. Enda tänase elutempo juures ei ole enam tavaline, et investeerin nii lühikese ajaga üle saja tunni ühe mängu alla, kuid “Ni No Kuni II: Revenant Kingdom” on seda väärt. Kindel soovitus kõikidele.

Mängu hinne: 9/10

+ Visuaalne meistriteos.
+ Sisu on raha eest mitu korda ülegi.
+ Pikk ja täiuslik kogemus.
+ Suur ja avatud maailm.
+ Põhjalik ja läbimõeldud narratiiv.
+ Kuningriigi ehitamine ja sõda on huvitavad lisad.

– Narratiiv ei ole enam fookuseks.
– Raskusaste jätab soovida.

Video, kui mängu alustasime:

 

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar