Arvustus: “Okami HD” – teine tulemine või minemine?

Tootja: Capcom, HexaDrive, Clover Studio
Lavastaja: Hideki Kamiya
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 12. detsember 2017
Toetaja: Gamestar.ee / Capcom

Pidevalt kuuleme mõnest vanema generatsiooni teosest, mis kõpitsetud kujul ilmub taas, lihtsalt uuemale platvormile. Vanemad mängud ei suuda küll võidelda uutega, kuid tuletavad enda olemasolu fännidele pidevalt meelde. Originaalis Playstation 2 peale ilmunud “Okami” teeb seda taas, tõuseb uuesti tuhast, kuid seekord 4K toega.

Üllatavalt kunstilise, “maalitud” välimusega “Okami HD” on narratiivipõhine seiklusmäng, seotud sügavalt Jaapani mütoloogiaga, jutustades mängijale loo maailma päästmisest Orochi nimelise legendaarse draakoni küüsist, seda kõike kergelt humoorikas võtmes. Mängija kehastub Amaterasu nimeliseks valgeks emahundiks, kes on samas ka kohalik päiksejumal. Ülesandeks on vabastada maailm Orochi needusest võideldes erinevate koletistega, taastada oma jumalikud võimed ning panna kohalikud külainimesed taas endasse kui kõrgemasse eluvormi uskuma erinevaid “pisiteenuseid” osutades.

Okami lugulaul on üsna lihtsakoeline, olemuselt kuulub ta küll avatud maailmaga seiklusmängu alla, kuid esialgu on lahtine ala siiski rangelt piiratud ning kõike peab hakkama ise oma oskustega vabaks võitlema. Lisaks ülikõrgele hüppevõimele oskab Amaterasu ka auke kaevata, erinevaid esemeid hambusse võtta ning neid kanda ja loomulikult pea ees erinevate objektide (loe inimeste) pihta söösta. Mängija peab lahendama kergemat laadi mõistatusi, näiteks suuri palle selleks ettenähtud kohtadesse veeretades või kohalikule mõõgameistrile energia ammutamiseks hambus alkoholi tassides. Kuid see pole veel kõik. Kuna tegemist on siiski jumalusega, siis saab teha ka kohati absurdseid vigureid. Üsna varakult saab mängija võime kasutada hiiglaslikku pintslit, peatades aja ning joonistades või sodides selle eelnimetatud pintsliga saab korda saata jumalikke vägitegusid. Näiteks joonistada taevasse korduvalt päikest, et mutikese pesu kiiremini kuivaks (ülesandeid vaadates peaks seal vähemalt 15 minu poolt maalitud päikest olema), taastada õnge küljest kaduma läinud tamiil või lasta õhku erinevaid seinu, põrandale pomme joonistades. Neid absurdseid võimeid tekib iga kord juurde, kui Amaterasu mõne teise, väiksema jumalaga kohtub ja tema arvelt oma kauakadunud võimeid taastab.

Pintslitõmbed on siiski lihtsurelikele nähtamatud ja seega näevad nad ainult jumalikku lõpptulemust, just seetõttu peetakse tihti tulemust pigem (inimese) enda, mitte päiksejumala saavutuseks (Wow, kohe, kui see valge hunt mu kõrvale tuli suutsin puust mõõgaga läbi kivi raiuda). Mitmed pintslivigurid on täiesti kasutatavad ka võitluses deemonite vastu. Kaklused leiavad aset ümaratel, muust maailmast uduse seinaga eraldatud territooriumitel, kus on võimalik vabalt kasutada pintslit ning endiselt naeruväärselt kõrgele hüpata, pea-ees-sööst on asendatud veidike asjalikuma rünnakuanimatsiooniga. Täiesti olemas on ka tagasihoidlikult kujul rollimängu element. “Pisiteenuseid” sooritades on enamasti auhinnaks inimestepoolne kiitus, mida on mängijal võimalik kasutada kas näiteks huntjumala elude või värvipoti mahu suurendamiseks. Võimalik on ka leida erinevaid uusi relvi ja õppida juurde lisaoskusi, et rännakut läbi Orochi poolt neetud maailma natukenegi lihtsustada. Üsna meeldiv on näha korralikke bossikaklusi, kus ei saa lihtsalt minna ja tuimalt vaenlast kiirkorras ära taguda ning kasutada tuleb hoopis värskelt omandatud jumalavõimeid.

Välimuse poolest on valge hundi seiklus tänapäevaste mängude suhtes üsna tagasihoidlik. Vaatamata sellele, et kogu teos on üsna kunstiline ja päris kindlasti ainulaadne, pole seal isegi üritatud olla detailne ega proportsioonidega piinlikult täpne, vastupidi. Uuema aja mängurid võivad seda küll sellisest välimusest kergelt häiritud olla, kuid leian et selle mängu visuaalne stiil, suudab oluliselt paremini ajahambale vastu seista, kui mõni teine tolleaegne graafiline lipulaev. Kohati võib leida uduseid kohti peategelase küljest ning natuke tükilisemat maapinda, kuid siiski on tehtud korralik töö, tagasihoidlik Okami oli ja on ilus mäng. Kogu seda kurjusega täidetud maailma aitavad elusana hoida lihtinimesed, kes erinevates kohtades mängija teele ette jäävad, andes võimalusi pisiteenusteks või siis lihtsalt abistavaid vihjeid pildudes. Päevase ja öise aja olemasolu annab uusi võimalusi, samas reageerivad ajale ka kõik külamehed, kobides õhtuks tagasi oma onnidesse või üldse sootuks magama, maailm muutub vastavalt päevasele/öisele ajale. Muusika on igatpidi keskkonnale sobilik, aga siiski ei midagi eriliset ega meedejäävat. Nähtavasti on häälnäitlejate arvelt kokku hoitud ning ressursid on suunatud mujale, sest dialoogide puhul on hääleks ühtlane, kohati üsna häiriv ja seosetu lalin, peategelane oskab ainult ulguda. Seega kogu narratiivi tajumiseks on vaja siiski kogu dialoogi lugeda.

Vaatamata sellele, et tegemist on ühe läbi aegade silma paistvama ja meeldejäävaima mänguga oma põlvkonnas, polnud ma sellega senimaani kokku puutunud. Oma hiilgeajal ei sattunud see teos lihtsalt mulle ette ning hiljem köitsid mind juba natuke teistsugused, silmapaistvamad mängud. Siiski on mul hea meel, et ma seda proovisin ja on täiesti mängimist väärt, olin isegi üllatunud. Pigem on Okami uus tulemine suunatud küll juba vanadele fännidele, kuid ma ei näe põhjust, miks ei võiks seda nautida ka teised. Väga meenutas see mäng mulle Legend of Zelda sarja, millega saab kindlasti rohkem kui ühe paraleeli tõmmata, Okami on praktiliselt sama asi lihtsamal kujul. Võimalik, et ma arvaksin asjast veidi teisiti, kui oleksin antud teosega tema hiilgeaegadel kokku puutunud, kuid isiklikult pidasin seda natuke igavaks. Narratiiv on olemas, kogu maailm ootab pisiteenuste tegemist ja korra paika sättimist ning pole ka midagi sellise žanri vastu, kuid vaatamata sellele kõigele ei suutnud Okami mind nii käima tõmmata, kui oleks pidanud. Selle tulemusena jäin ma ka korduvalt magama. See oleks ka ainuke päris viga selle mängu juures, kõigest hoolimata suudab Okami end unikaalsusega meelde jätta ja saan täiesti aru, miks see omal ajal nii kõrgelt hinnatud oli.

Hinne: 7/10

+ Palju sisu, iga nurga peal on midagi teha.
+ Kohati naljakas.
+ Mäng on ilus.

– Pole nii haarav, kui mõni teine, sama kategooria esindaja.
– Pole huvitav kõrvaltvaatajale.
– Häirivad heliefektid.

PS. Kohalikud mammid küpsetavad jumalahakatisele rusikate abil pirukaid.

Jäta kommentaar:

About Priit

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar