Arvustus: “Raging Justice” – natukene küünarnukki ja killuke (lapse)põlvest.

Tootja: MakinGames LTD, Team17 Digital Ltd
Lavastaja: –
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, MAC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 8. mai 2018
Toetaja: Team 17

Mäletan veel üsna selgelt kui üheksakümnendate alguses oli võimalik väikse tasu eest erinevates mängutubades või videolaenutustes Sega ja Nintendo konsoolidega mängimas käia. Playstation polnud veel teemas ning ekraanidel võidutses kahemõõtmeline maailm. Üks esimesi analoogses asutuses ette juhtnud mänge oli “Streets of Rage”, kus tuli lihtsalt otse jalutada ning kõigile tänaval vastu tulijatele molli anda ja mitte nagu GTA mängus. Karmis 2D maailmas löödi vastu ja korralikult, mitte ei joostud ära. Aeg-ajalt pillas mõni vastutulija ka nuge või torujuppe maha ning erinevaid esemeid lõhkudes võis leida näiteks kanaeineid, millega elusid taastada sai. Loomulikult ei puudunud ka klassikalised bossid. Parim osa oli aga see, et mängida sai kahekesi, ilma internetita. Kui nüüd keegi tundis minu eelnevas jutus ära oma lapsepõlve ning tahaks kogeda sama asja veidi tänapäevasemas kuues, siis on värskelt ilmunud, kergelt retrolik, “Raging Justice” just Teile mõeldud.

Vanadest beat’em up mängudest nagu “Streets of Rage” ja “Final Fight” inspireeritud ja loomulikult mitte diskrimineeriv “Raging Justice” on täpselt sama lihtsakoeline nagu tema eelkäijad – lineaarne, ilma sügava narratiivita, mis isegi ei pea loogiliselt kõlama, koos mitme erinevat värvi karakteriga ning muidugi võimalusega mängida seda koos sõbraga. Kogu sündmustekeeris leiab aset huligaanide ja kampade poolt üle võetud linnas, kus kuritegevus vohab kõikjal. Lugu saab alguse patrullivast politseiautost, kus mingil arusaamatul põhjusel sõidavad koos politsei uurijahärra, endine sõdurineiu, ning tänavatel üles kasvanud koolilaps. Viimase soos pole väga kindel, sest nime poolest on küll naisterahvas, kuid väimuselt sarnane Arnold Oksmaaga. Soo otsustamise teeb ka keeruliseks tisside puudumine. Keset sõitu jõuab meie kuldse trioni info, et linnapea on huligaanide poolt pantvangi võetud. Just siis, väga mugavalt, avastatakse, et pidurid ei tööta ning toimub avarii. Autos istunud inimesed pääsevad küll eluga, kuid edasi peavad omade jõududega end tundmatusest välja võitlema, nimelt dialoogi lugedes selgub, et pole nad ise ka päris kindlad kus nad on. Nii algabki rännak tundmatust kohast linnapea villa suunas.

“Raging Justice” koosneb üheksast erinevast tasemest ja kolmest raskusastmest. Mängija ülesandeks on liikuda jätkuvalt edasi (loe paremale), tänava laiuse jagu saab ka üles ja alla liikuda. Samal ajal peab vastu tulevatele kambaliikmetele molli andma. Edasi liikuda saab siis, kui kõik ekraanil näha olevad tüübid on ära pekstud. Iga taseme lõpus on midagi bossi laadset ning alati ei aita ainult kiire nuppude vajutamine, tuleb osata olukorda hinnata. Lisaks käe- ja jalalöökidele maast ja õhust on mängijal võimalus vastastest kinni võtta, seejärel neid üle õla heita või kinni hoidmise ajal peksta, kaks korda mingis suunas(vasakule või paremale) vajutades teeb karakter kiiremapoolse sööstrünnaku. Sarnaselt vanadele sarnastele mängdele saab käe ja jala nuppe koos vajutades teha kõikvõimast superlööki, see lööb kõikjale mängija karakteri ümber, ulatab kaugele ning selle sooritamise hetkel ollakse sissetulevate löökide osas immuunne. Superlöögi tegemine ise aga läheb maksma natuke elusid, siiski see ei tapa ja olukorras kus elud on nullis, võib seda teha lõputult. Lisaks on ka olemas erinevad abivahendid – pudelid, noad, pumppüssid, traktorid. Abivahendeid pillavad küll enamasti vastased, kuid prügikastid ja traktorid lihtsalt vedelevad kuskil keset teed ja ootavad kasutamist, pean tunnistama, et sellises mängužanris sõiduki kasutamine on minu jaoks midagi uut, vana hea “Golden Axe” sisaldas küll draakonite seljas sõitmist, kuid polnud päris see. Elude taastamine käib toiduga, enamasti on võimalik seda leida kastide ja telefoniputkade lõhkumisel, viimase puhul on garanteeritud kanaeine. Uus element, millega varem kokkupuudet olnud pole, on arreteerimine. Kõik kolm karakterit, koolilaps või mitte, kannavad endaga käeraudu kaasas. Kui mõni vastane juhtumisi maast tõuseb ning pea ümber tähekesed keerlevad tähendab see küll tasuta lööki, kuid selle asemel kinni võtmine väänab huligaani maha, garanteerides mängijale kas võileiva või burgeri. Iga taseme alguses antakse ka erinevaid kõrvalisi ülesandeid nagu bossi ära peksmine minutiga või 5 päti arreteerimine, otseselt pole vaja neid küll täita, sest need suurendavad ainult skoori. Nähtavasti on see mõeldud mängijatevahelise võistlusmomendi õhutamiseks, sest peale iga taset laetakse mängija skoor netti üles.

Välimuselt ei paista “Raging Justice” üldse mitte halb. Olgugi, et käes on uuemad ajad ning võiks ju arvata et võimalusi on rohkem, mindud on siiski sama teed mis vanal hallil ajal, kokku on umbes 6 erineva disainiga tavavaenlast, kelle värvipalette lihtsalt muudetakse, pole kindel kas asi on tootja laiskuses või soovis tekitada nostalgiatunnet. Taustad on ilusad, kuid midagi erilist nendega ei toimu, aeg-ajalt jääb ka ette lõhutavaid objekte. Peale tigedate kabaliikmete siiski muud elu tänavatel näha pole. Animatsioonid kipuvad aga kohati olema üsna kohmakad ja imelikud, umbes samas stiilis nagu vanadest Mortal Kombati mängudest oleks Goro välja lõigatud ja siia kleebitud. Eriti valusalt paistis see silma tsirkuse taseme bossi juures ning uurijahärra liikumises. Muusika kipub olema pettumus, oleksin oodanud midagi natuke kaasahaaravamat ja paremat.

Omast kogemusest niipalju, et “Raging Justice” tõesti suudab jätta üsna soolase järelmaitse, olles samal ajal lõbus. Peksa saada ja surra on üsna lihtne, samas iga uue katsega sooritus jällegi paraneb. Vanemad mängurid on kindlasti juba analoogse asjaga tuttavad, kuid noorematele infoks, mängudes nagu “Raging Justice” peab olemasolevate elude ja continuedega hakkama saama, kõik elud kanduvad täpselt samal kujul järgmisesse tasemesse, puudub ka igasugune karakteri tuunimine, areneb ainult mängija enda oskus. Tegin isegi katse oma naise peal. Nimelt esimese hooga krimpsutas ta mängu peale nägu, eriti kuna millegi sellisega pole varem kokkupuudet olnud. Peale seda kui olime esimest korda co-opi ära proovinud avaldas ta ise soovi uuesti teha ning praegu, samal ajal kui ma kirjutan üritab ta asja üksi lõpuni viia, seega ei pea olema nostalgiapaugu all et mõttetust vägivallast rõõmu tunda. Kõrgematel raskusastmetel elavad vastased kauem, pillavad vähem asju ning nende arvud on mitmekordistunud, üsna varakult(teine tase) saab selgeks milline clusterfuck see mäng tegelikult on, enda karakteri eristamine on kohati üsna keeruline, seda hullem on olukord mitmikmängu puhul, eriti kui friendly fire pole välja lülitatud. Siiski üks imelik asi nagu on, minu mõlema puldi analog stickid hakkasid just selle mängu puhul imelikult käituma, pannes aeg-ajalt karakterit suvalises suunas liikuma või tegema mittetahtlike kiirsööste, nähtavasti on asi siiski mängu enda koodis kinni ning tuleb loota vea parandavale uuendusele.

“Raging Justice” näol on tegemist tugeva tootjapoolse sooritusega tuua meieni killuke kokkukuivanud mängužanri veidi värskemal kujul. Mingit sisu seal küll pole, ometi suudab olla lõbus, jäädes samaaegselt ka piisavalt raskeks. Vaatamata sellele, et minu beat’em up esikolmikusse “Raging Justice” ei jõudnud(sest oleksin oodanud midagi enamat), olen ma selle seltsis veedetud aja üle üsna õnnelik, siiski killuke lapsepõlve, mis on saanud uue hingamise. Muide kõigile neile, kes kiunuvad kui raske on “God of War 3” kuluks eelnevalt üks korralik hard mode clusterfuck ära, juhuslikke lööke ja projektiile on siin oluliselt rohkem. Edukat molli andmist, pöialde suretamist ja närvitsemist.

Raging Justice - natukene küünarnukki ja killuke (lapse)põlvest.
Plussid
Mitmikmängu võimalus samal ekraanil.
Mäng pakub väljakutset ka kogenud puldihoidjale.
Veidralt kaasahaarav ja lõbus.
Nostalgia on liiga tugev selle eiramiseks.
Miinused
Liigselt korduv mehaanika.
Tegelased on ainult välimuselt erinevad.
Äärmiselt lühikene.
Kohmakad animatsioonid (kuigi tundub olevat sedaviisi meelega tehtud).
6
Videogamers.eu
Vajalikud lingid:

PS. alati on sellistes mängudes mingi tüüp kes on värskelt Sinisest austrist välja roomanud

Jäta kommentaar:

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar