Arvustus: “Skyrim – Dawnguard & Hearthfire”

Jutt siis Skyrimi-nimelise toote kahest esimesest laiendusest (või “DLC”‘st, nagu seda tänapäeval kombeks öelda on). Baasmängu olen varem arvustanud nii mina kui MNC.

HEARTHFIRE


Kõigepealt räägin “Hearthfire” laiendist. Selles laienduses saab Lohestsündinu endale maailma päästmise kõrvalt maja ehitada. Krunt on võimalik soetada kolme linna lähistel – Morthalis, Falkreathis (mina kipun kogu aeg lugema “Folkearth”) ja Dawnstaris – ehk siis kohtades, kus varasemalt maja osta ei saanud. Krundi saab omandada muidu nagu majagi, ehk tuleb kohaliku jarli heaks lihtsalt piisavalt questida, kuni ta leebub ja müüma nõustub.

Kui krundi eest tasutud, lähed sa sinna kohale, leiad eest tööpingid, saviaugu, kivikarjääri ja lauavirna, ja hakkad askeldama, kusjuures Bethesda on su tegelasele majaehituse kõigi etappide jaoks eraldi animatsioonid loonud, kus ta müüri laob ja katusel naelu toksib. Wait, no – sa lähed tööpingi juurde, valid sealt detaili, mida ehitada, näiteks vundamendi, ja see lihtsalt ilmub omale kohale, kui sul piisavalt kive ja savi taskus ning saelaudu virnas on. Põhimaterjalidest on lauad ainus kraam, mida kohe ehitusplatsilt ei saa, vaid tuleb saeveskis nuiamas käia.

No ja kui mingil majaosal seinad ümber ja katus peal, võib sinna sisse minna ja toas oleva tööpingiga samal moel ruume sisustada. Hoonet ehitatakse kolmes jaos – esik, põhimaja, ning selle kolm tiiba ja kelder. Ainus osa ehituses, kus mängijal mingigi valikuvõimalus on, on mainit kolm tiiba. Nimelt võid sa iga tiiba rajades valida ühe kolmest tüübist. Mina liitsin oma majale näiteks relvalao, kus on viis mannekeeni; trofeesaali, kuhu saab panna vaenlaste topiseid ning kasvuhoone, kus saab alkeemilisi taimi kasvatada. Muud hooneosad ning sisustus ilmuvad aga täpselt sinna, kuhu Bethesda ette nägi.

Oleks siis veel, et Bethesda on disaininud igas mõttes esmaklassilise maja, aga ei. Majade põhifunktsioon Skyrimis on, nagu teada, turvisemannekeenide hoidmine, ning koos relvalao viiega on mul neid seitse, mis on päris suur kogus. Aga need raisad on bugised! Esimene turvis, mis sa neile selga annad, jääb mannekeenidele nõnda hinge, et kui sa edaspidi neile midagi muud selga paned ja siis kodunt ära lähed, asuvad usinad puumehikesed kohe tööle ja sinu tagasijõudmise ajaks on nad õmmelnud algsest turvisest uue koopia ja sinu viimatiantu seljast visanud. Masendav. Samas on mõni asi majades lahe ka: näiteks oli väga vahva tulla ühel päeval koju ja leida, et kasvuhoonetiiba on sisse kolinud liblikad ja mesilased ning et laetalade vahele on isegi linnupesa ilmunud.

Mannekeenide suurest hulgast ja mõnusatest detailidest hoolimata ei ole endale pesa punumine Skyrimis kahjuks kuigi rahuldustpakkuv ning selle vead jäävad liiga teravalt silma. Samas võib asjale rollimänguliselt läheneda ja ehitustööd huvitavamaks teha: mina näiteks ei ostnud kahte põhilist sisustusressurssi – rauda ja kitsesarvi – mitte poest, vaid kogusin loodusest, ehk tarisin kogu aeg maagisooni otsides kirkat kaasas ja korraldasin mägikitsedele tõelise genotsiidi. See tähendas seda, et ma ehitasin maja põhitöö ehk seiklemise ja questimise kõrvalt ja nii tekkis teatav tunne, et ma tõesti midagi ka raske tööga saavutanud olin. Kusjuures mul on vist siiani ühes toas lühter kitsesarvede puuduse tõttu lakke riputamata – kitsi kohtab vaid teatud piirkondades, sarvi saab heal juhul ühelt kolmest, ent kulub neid tõesti tööstuslikes kogustes. Nii et “Hearthfire”’i võiks ümber ristida ka “Goatkill”’iks. Aga nüüd arvustuse teise osa juurde…

TWILIGHT

Vabandust,

DAWNGUARD

… on vampiiriteemaline lisapakett, kus Lohestsündinut kutsutakse liituma vampiiriküttide organisatsiooniga Dawnguard, kuna lisaks draakonitele ründavad nüüd Skyrimi linnu ka vereimejad. Ühel esimestest Dawnguardi missioonidest avastab kangelane mingi kääpa salakambrist sinna suletud sõbraliku vamptibi, kellel on kaasas päris oma Elder Scroll (Ürgürik?). Ja umbes siit alates saadab mäng igasuguse loogika kohta, kuhu päike ei paista.

Selgub, et neiu Serana on kinni olnud üle tuhande aasta. Ometi on ta täiesti veendunud, et tema klanni loss on alles ja vanas kohas (ongi!) ja et vahepeal pole seal midagi muutnud (ega eriti polegi!). Serana tahab koju minna ja sind oma vanematele tutvustada, ja loomulikult lähed sa temaga kaasa. Aga nüüd STOPP! FFS! Vampiiridel on röögatu kindlus saarel keset laevatatavat vett Solitude’i lähistel. Seal elab kari vampiire, kes iga õhtu suurte laudade taga inimverega maiustavad. Võiks nagu arvata, et keegi on tuhande aasta jooksul hakanud huvi tundma, mis kuradi loss seal on või kuhu kõik need inimesed kogu aeg kaovad. Kasvõi maksukogujad võiksid vaatama minna, aga ei. Ja arvestades, et lossi krahv laseb mängija lihtsalt minema pärast seda, kui too on seal toimuvat pealt näinud, jääb mulle küll müstikaks, kuidas vampiirid seal kasvõi ühe aasta, tuhandest rääkimata, vastu on pidanud (krahv teeb mängijale oma tütre päästmise eest ka pakkumise hakata mingiks spetsvampiiriks, aga kuna neil on nii totter välimus, ei võtnud ma seda vastu).

Enivei, mõistlik kangelane läheks peale lossist lahkumist kohe Keiserliku Leegioni jutule Solitude’is ja räägiks ära, et seal on saaretäis vampiire, ja siis mindaks ja löödaks seal plats puhtaks. Kahjuks pole Lohestsündinu kuigi mõistlik, ja nii räägib ta ainult Dawnguardi ülemale, kes saadab ta seepeale ordusse uusi liikmeid värbama (seni oli neid mingi kolm või viis tükki). Vahepeal ilmub Dawnguardi kindlusse (ahjaa, neil on ka oma hiigelsuur kindlus Riftenist veidi ida pool, millest samuti keegi ei tea) vampneiu Serana ja kurdab, et ta isa on paha, sest ta tapab inimesi ja joob verd (vampiir teeb sellist asja? o_O) ja et isa ajab taga mingit Ennustust, mille sisust ma lisapaketi lõpuni sotti ei saanud. Ordu ülemus laseb tüdrukul nendele külla jääda, sest heh, mis sellest on kui vampiir oma vaenlaste plaane pealt kuulab. Ma andsin Seranale naljapärast Mehrunes’ Razor’i ka kasutada, et näha, kas ordumeistrit morjendab, et vampiir käib ringi kõige chaotic evilima relvaga kogu Tamrielis (ei morjendanud mitte üks raas).

Enivei, Ennustuse täitumisega on seotud mitte üks, mitte kaks, vaid kolm Elder Scrolli, ehk lisaks Serana omale ja sellele, mille sa Skyrimi põhiquesti käigus saad, veel üks. Kurat, tegu on kõige müstilisemate ja võimsamate esemetega kogu maailmas, mille lugemine tekitab asjatundmatutes pimedust ja hullumeelsust; mille varastamiseks “Oblivionis” läks vaja kogu Impeeriumi parimat varast; ja nüüd vedelevad need ürikud Skyrimis iga nurga peal. Leiaks ma veel kaks tükki, võiks ma oma “Hearthfire”’i magamistoa nendega ära tapeetida, ffs.

Igatahes lahendab Lohestsündinu hunniku queste: käib Soul Cairn’i nimelises teispoolsuses (kus on kohustuslik lilla taevas, kohustuslik veider arhitektuur, kohustuslik udu igal pool ja kus suvalistes maapinna pragudes käib kohustuslik lightshow, meenutades üks-ühele Twilight Highlands’i maad “Cataclysm“’is); tapab karjade kaupa Falmereid ja saab teada, kust nende rass pärineb; leiab omale maagilise vibu ja lõpuks lööb kurja krahvi maha. Kusjuures ma ei saanudki aru, milleks kogu seda missioonide jada vaja oli, sest krahvi tapmiseks polnud ei Ürgürikuid ega võluvibu tarvis.

Kõige selle kõrvale peab taluma Serana olemasolu, kes on kahtlemata kõige tüütum NPC kogu Skyrimis. Hull on see, et enamasti tuleb ta “Dawnguard”’i missioonidele kaasa võtta, tahad sa või ei. Ja oi missugune tähelepanuvajadus neiul on – tarvitseb sul paariks sekundiks seisma jääda, kui ta juba tunneb muret, mis sa teed; paari sekundi pärast kordub sama küsimus, ja siis jälle, ja jälle, ja jälle. Ja tarvitseb sul seisma jääda mingi asja juures, millega NPC’d manipuleerida oskavad, kui ta juba näpib tööpinke, istub toolidele, pargib teistele inimestele kuuluvaid nahku jne. Õudne! Samuti on dialoogid Seranaga tõeliselt piinlikud – isegi “Twilight” on väärikam käsitlus vampiiride elust. Seranal on nii daddy issues kui mommy issues, nuttes kogu aeg, kui hea tal oli emmega aeda rohida ja kui külm issi tema vastu oli ja kuidas inimesed teda alusetult vihkavad (mis pole kindlasti seotud sellega, et ta, ma’i tea, JOOB NENDE VERD). Võeh.

Kogu selle saasta kõrval on “Dawnguard”’is siiski häid asju ka. Esiteks ammud. Jep, “Morrowind”’ist tuttavad ammud teevad comeback’i ja on veel efektiivsemad kui vanasti. Sõnulkirjeldamatult mõnus on oma dwarven crossbow’ga pika maa tagant vastaseid nottida. Ambude olemasolu on kahtlemata “Dawnguard”’i parim osa. Teiseks on mõttetult suurte, aga tühjade ja lagedate kindluste ning klišeedest kubiseva Soul Cairn’i kõrval ka paar ilusat uut paika, näiteks too Falmerite-teemaline dungeon, mille lõpus maagilise vibu saab. Kolmandaks on “Dawnguard”iga kaasa pakitud veel üks pikem quest line, mis pole vampiiriteemaga üldse seotud ja kus saab mööda Skyrimi suurepäraselt disainitud päkkarivaremeid ringi kolistada.

Kokkuvõtteks soovitan ma “Dawnguard”’i proovida küll, aga selleks, et saada käpp peale uutele relvadele ja turvistele ning proovida toda teist quest line’i; vampiiriteema võib vabalt kõrvale jätta või lihtsalt läbi joosta; sellega ei kaota suurt midagi.

Hearthfire 4/10
Dawnguard 6/10

Arvustas: Suborninurkne

Jäta kommentaar:

Lisa kommentaar