Arvustus: “Super Mario Odyssey” – Nintendo tuleb mütsiga lööma?

Tootja: Nintendo
Lavastaja: Kenta Motokura
Platvormid: Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 27. oktoober 2017
Toetaja: Hobbygamer.ee

Nintendo traditsiooniks on end korrata. Eriti hästi on seda näha “Super Mario Bros. 3″ klassikalised mängud, mis on aastate jooksul pidevalt uuesti lihvitud kujul pinnale ujunud ning nimi ehk natukene muutunud. Kõik kordus hetkeni, kui teemaks sai 3D ning Mario oli võimeline liikuma rohkematesse suundadesse kui kunagi varem. Kõik oli traditsiooniliste mängudega võrreldes täiesti teistsugune ja Seenekuningriik tundus oluliselt elavam. “Mario 64″ ehk esimene 3D seiklus on väidetavalt parim teos kogu seeria ajaloos. Pärast mitmeid aastaid ning järjekordseid Super Mario 3 kloone on 3D taaskord pead tõstnud ning on näha, et on tahetud luua veel elusamat maailma, meeldejäävamat ning suuremat seiklust kui senini nende väidetavalt parim teos olnud on.

“Super Mario Odyssey” ei hiilga originaalse loo poolest. Nagu juba tavaks on saanud, siis järjekordselt on Seenekuningriigi printsess Peach röövitud kurja kilpkonnaisanda Bowser’i poolt. Seekord on ettekäändeks elegantsete pulmade pidamine ning Bowser on vastavalt riietunud, kordki 30 aasta jooksul on ta isegi otsustanud juukseid kammida.  Dramaatiliselt tõttab appi kõigile teada tuntud tuletõrjuja-torumees Mario, kes astub vastamisi kurja kilpkonnaisandaga. Vaatamata kangelase pingutustele suudab Bowser oma õhulaeval koos printsessiga põgeneda ning suundub pulmapaiga suunas, jättes lüüa saanud Mario endast maha. Siiski pole kõik veel kadunud, sest peategelasele pakub abi rääkiv/kujumuutev müts nimega Cappy, kellega koos läbi erinevaid kuningriike ja seiklusi pulmalistele järgi jõuda üritatakse. Kõik selle nimel, et päästa printsess ja rikkuda noorpaari pulmad.

“Super Mario Odyssey” on 3D platvormer, mis näeb ette üsna palju karglemist, ronimist ja mütsiga löömist. Kui varasemates osades on tähtsal kohal olnud seente söömine, et muutuda suureks ja tugevaks, siis seekord on need asendatud rääkiva mütsiga (tõenäoliselt mingisugune võõrutusravi kõrvalnähtus) ja peategelase suurus jääb samaks. Üks suurimaid vigureid, mis mütsiga seotud on, oleks vaenlaste mõistuse kontrollimine. Näiteks tabades mütsiga kaitsetut tanki või lendavat kilpkonna saab mängija selle karakterina mööda kuningriiki ringi joosta ning ka tema võimeid kasutada, olgu selleks siis plahvatamine, noka seina löömine või lihtsalt panni loopimine.

Kogu seiklus keerleb vaenlaste võimete ekspluateerimises. Lisaks saab mütsiga korjata raha, lüüa vastaseid, tõmmata kange ning kasutada seda hüppelauana, et liikuda kohtadesse, kuhu muidu ei ulataks. Lisaks võimekale peakattele oskab ka Mario teha erinevaid, vigurhüppeid, et mängijatel oleks uusi asju mida avastada ja õppida. Üsna mitmed mütsi kui ka kuulsa torumehe uued trikid kasutavad ära Switchi liikumisandurit. Jooksmisoskus on selleks korraks koos seentega Mario elust lahkunud, sellest ka vajadus akrobaatiliste trikihüpete jaoks. Fännide rõõmuks on endiselt sisse jäänud ka kurjamite laiaks hüppamise võimalus, tuleb lihtsalt pähe maanduda.

Esile astub ka 8 bitine Mario, isegi tema ei tarbi enam seeni ja on konstantselt suur, narratiivi käigus on üsna mitu kohta, kus 2D mõõtmetes torumees telliskive purustab. “Super Mario Odyssey” ei ole päris avatud maailmaga. Läbi narratiivi kulgedes külastab mängija erinevaid kuningriike, milles on tõesti võimalik vabalt ringi joosta ja mõistatusi ning ülesandeid lahendada, kuid tegemist on üsna väikeste ruumidega ja tegevus saab kiiresti otsa, seega ei ole traditsiooniline avatud maailmaga mäng, pigem palju väikseid ja erinevaid. Liikumiseks kuningriikide vahel on kasutuses õhulaev, loomulikult ei meenuta see laeva, vaid punast torukübarat, millele on puri sisse löödud ning näeb välja üsna naeruväärne eriti kui võrrelda seda Bowseri paugupilliga. Elu lihtsustamiseks on ka lisatud fast travel, mis toimib peaaegu igast asendist, eelduseks on jalgadega maapinna puudutamine, seega auku kukkumisest pääsu pole.

“Super Mario Odyssey” lugulaul on lihtne – tuleb jälitada Bowserit. Igasse kuningriiki saabudes on mängija ülesandeks koguda kokku kindel arv kuutalismane (power moon), eelnevas, väidetavalt siiani parimas torumehemängus, tuli korjata tähtesid. Kuud võivad vedeleda suvalises põõsas, peita end kastides või maa all. Lisaks on võimalik neid ka kõrvaliste ülesannete, mõistatuste ja loomulikult bosside võitmise eest auhinnaks saada. Igas kuningriigis on neid rohkem kui küll, et narratiivi osa lõpetada ning ei pea muretsema, et ehk jääb puudu. Kuningriikidest läbi kulgedes kurdavad kodanikud kindlasti muret kurja kilpkonnaisada tegude üle, kui pulmalised “korjavad” pidustusteks vajalikke esemeid, mis enamasti on kohalike kuningriikide salajased aarded. Olgu selleks siis tort, sõrmus või kihisev jook.

Üsna kiiresti on mängijal võimalik kohtuda bosskarakteritega, kuigi narratiivi osa kuningriigi kohta kipub olema lühike. Väga meeldiv on näha korralikke bosskaraktereid, iga võitlus on erinev ning enamasti eeldavad need uue mütsivõime kasutamist. On ka vastaseid, kellega tuleb kohtuda mängu jooksul korduvalt ning meeldiv näha neid iga kord tugevamatena lavale astumas. Nähtavasti pole Nintendo oma eelmisest Mario mängust veel toibunud, sest ka selles teoses on kurjadeks tegelasteks jänesed, nähtavasti on tegu Bowseri poolt palgatud pulmakorraldajatega, kes muuseas ka vägivaldseid teenuseid osutavad.

Peale bossi võitmist võib olla maailm natuke muutunud ning saadaval võivad olla uued, avastamist vajavad kohad. Olles kogunud täis nõutava arvu kuukujulisi esemeid, on mängijal võimalik liikuda edasi, loomulikult ei pea seda tegema ning võib jätkata kuningriigi avastamist. Pean siin kohas ka ära mainima, et lisaks ehk üle nõutava koguse leitud kuutalismanid ei kandu edasi järgmisesse alasse. Uues kohas hakkab ring algusest peale. Täiesti olemas on ka kohalik mitmikmäng, kus teisel mängijal on võimalik kontrollida peategelase mütsi, kuid üksi on siiski oluliselt parem. Kuna kaamera on keskendunud Mariole, siis teine mängija võib lihtsalt pidevalt kuhugi kaduda.

Kindlasti ei ole värskeim Super Mario seiklus siia ilma valutult tulnud. Nagu enamus mänge, sisaldab ka see üsna mitut probleemi. Kauguste hindamine hüppe ajal. Olgugi et karakteri alla tekib vari, mis peaks lihtsustama maandumist, võib üsna lihtsalt asjadega mööda panna. Kaamera jääb pahatihti halva nurga alla ning soodustab möödahüppamist. On olukordi, kus käed on liigselt tegemist täis, et oleks võimalik vahepeal pilti keerata ja see maksab omakorda kätte. On ka olukordi kus kaamera automaatselt ära keerab ning planeeritud hüpe järjekordselt ebaõnnestub.

Mittevajalikud asjad on ka trikihüpped, kui üritasin neid mängu alguses proovida, siis oli mõnega neist probleeme, seega ei hakanud väga pead murdma, sest polnud otsest vajadust nende kasutamiseks. Jama on siis, kui pingelises olukorras hakkavad need aga kogemata välja tulema ja loomulikult vastu tahtmist. Eriti segas kaarega tagasi hüppamine, sest see rikkus parimal korral üht-teist 47 korda järjest ära. Trikihüpete mittevajalikus, kaamera ning kaugused andsid eriti tunda ühes kõrvalises koopas (Luncheon Kingdom). Kunagi sinna jõuate, siis saate aru millest jutt käib.

Kindlasti võite pidada seda saamatu mänguri halaks ja ise järgi proovida, kui keegi selle esimese korraga ära peaks tegema, siis teen talle õlle välja. Korduvalt vihastusin ka liikumisandurite peale, sest paljud trikiga mütsivisked nõuavad vehkimist. Lisaks sellele, et mängukonsooli või puldiga vehkimine on rohkem kui debiilne (kujutage ette end Tallinn-Tartu bussi kitsastes oludes) on Switchil ka raskusi vastavate liigutuste registreerimisega, sest pidevalt leidis Cappy, et peaks liikuma vales suunas. Nähtavasti eeldab Nintendo, et üks inimene mängib korraga kahe lahti ühendatud puldiga. Loomulikult tehtud ka üks andestamatumaid vigu, mida tänapäeval üldse sellise mängu puhul teha saaks – hüppamine ja rääkimine on sama nupuga.

Visuaalselt on “Super Mario Odyssey” kena, värviline ja lastesõbralik, nagu ka teised selle konsooli teosed. Olenevalt kohast võib isegi liiga värviline olla. Maailm tundub tänu kuningriikides olevatele linnadele ja erinevas disainistiilis karakteritele elus ja oluliselt elusam kui mõnes 2D Mario mängus, kus kõikjal on ainult vaenlased. Eriti hea mulje jättis New Donk City, kus lisaks inimestele ka palju mootorsõidukeid liikus. Meeldiv on ka näha pidevat totaalset muutumist levelite enda disaini osas, veesügavustest kuupeale, iidsest Jaapanist betoonimägedesse, kõik käib seinast-seina. Peategelase välimuse muutmiseks on palju kosmeetilisi lahendusi, sest igas poes on saadaval midagi uut. Meeldiv on ka näha erinevate valuutade olemasolu, lisaks universaalsele kullale. Huvitav näha, et torumees-tuletõrjuja võib ka külma tunda, esimesel poekülastusel koorisin ta paljaks, poest väljudes hakkas Mario värisema. Muusika pool pole midagi erilist ega meeldejäävat, kohati tundus et see on “Wii Sport Resortist” maha viksitud.

Lühidalt öeldes on see teos minu jaoks anomaalia. Tegemist on hea mänguga, kus on palju huvitavat mehaanikat, võimalusi avastamiseks, palju asju mida korjata ning sekka veel huvitavad bossid. Kõik, mis ühele korralikule teosele vaja on olemas, kuid siiski ei kutsu see mängima. Eelnevate kirjutiste puhul oli sportlik huvi asju järgi proovida, hommikul enne tööle minekut viimase minutini veel natukenegi mängida ning õhtul jälle konsooli rüppe kiirustada, mingil arusaamatul põhjusel “Super Mario Odyssey” seda ei suuda. Korraks küll oli, kuid see tunne möödus peale esimest poolt tundi. Selline imelik emotsioon, mida ei oska sõnadesse panna. Kindel on see, et uut Nintendot selline mäng mind siiski ostma ei paneks. Aja jooksul hakkasin ka mängu narratiivi natuke teise nurga alt nägema, ükskõik mida mängutootjad väidavad, üha enam jääb mulje, et tegemist on lihtsalt korvi saanud peigmehe looga, kes üsna soolasena iga hinna eest pulmapidu rikkuda plaanib. Loomulikult on kõigil võimalik ise otsustada, kas Odyssey on hea või mitte, minu silmis jääb ta aga Super Mario 3 kloonidele endiselt alla. Seenevaba eluviisiga ning lõputute eludega  ei ole Mario enam super.

PS. Mäng ei ole enne päriselt läbi kui kõik 400 kuutalismani on käes, have fun.

Hinne: 7/10

+ Uudne mehaanika.
+ Korralikud bossid.
+ Kohalik mitmikmäng.
+ Kerge, mitte miski ei tundu võimatu.
+ Kena välimus.

– Mitmikmäng on ebamugav.
– Mittevajalikud, kohati segavad trikihüpped, nupud, kaamera.
– Probleem liigutuste registreerimisega.
– Ei suuda tekitada motivatsiooni mängimiseks.

Jäta kommentaar:

About Priit

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar