Arvustus: “Tekken 7” – eluaegse spetsialisti mõtted uuest Tekkenist

Tootja: Bandai Namco Entertainment
Lavastaja: Katsuhiro Harada
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC (Fated Retribution versioon), Arkaadimasinad (Tekken 7)
Ilmumisaeg: 18. märts 2015, 02, juuni 2017 (konsoolid ja PC)
Toetaja: Hobbygamer.ee

Tekken 7 ilmus tegelikult juba rohkem kui kaks aastat tagasi Jaapanis ja Lõuna-Koeras, kuid meieni jõudis mäng alles teisel juunil 2017. Tegemist on konsoolide ja PC versiooniga, mis kannab alapealkirja “Fated Retribution“. Põhiseeria seitsmes mäng keskendub taaskord Mishima perekonna vigasele dünaamikale, kus vanaisa Heihachi proovib enda poega Kazuya ja pojapoega Jin Kazamat hävitada. Kazuya ja Jin mõlemad omavad niinimetatud “saatana geeni”, mis annab neile üliinimlikud võimed ning võimaluse ennast deemoniks muuta. Heihachil seda geeni ei ole, sest Kazuya ema Kazumi oli pärit Hachijo perekonnast, kelle veri oli “neetud“. Jin kannab perekonnanime Kazama enda ema Jun Kazama järgi, kes suri ja hiljem ärkas ellu kui Unknown deemon, sest last kandes sai endale Hachijo needuse. Mängu seitsmes lugu keskendub selle pikaajalise draama lahendamisele ning Tekkeni looja Katsuhiro Harada on lubanud, et see jääb viimaseks mänguks, mille keskmes on Mishima perekonnaelu.

Tekken 7 on uuenduslik vägagi mitmes aspektis ning kindlasti ei ole kõik uuendused head. Ise mängin Tekkenit alates esimest mängust saadik, kus koos sõbraga peale kooli sai müntide eest harjutatud kuniks ema lõpuks ostis Playstation 1 ja Tekken 2 mängu, mis tollel ajal oli täiesti teisest maailmast. Tekken on olnud värske iga uue mänguga, säilitades põhitõed ja arendades uusi ja häid omadusi, saavutades minu arvates kvaliteedi tipu mänguga “Tekken 5: Dark Resurrection“. See mäng hoidis tasakaalu mõõduka tehnilise oskuse, karakterite arvuga, viusaalselt oli paigas ning kõik süsteemid toetasid mängu kõrget meelelahutuslikku kogemust. “Tekken 6” oli suuresti põrumine, sest lisandus veelgi enam liigutusi karakteritele (keskmiselt 120 liigutust igal karakteril), liiga palju erinavaid karaktereid, tollane kombinatsioonidesüsteem oli liiga kerge, tekitades situatsiooni, kus oli võimalik vastaseid ühe pikema kombinatsiooniga ära tappa. Tollane kombinatsioonidesüsteem kandis nime “bound“, mis kandus edasi ka “Tekken Tag Tournament 2” (2011) mängu, kus oli veelgi hullem, sest koos keskkonna lõhkumise ja paarilisega, said väga kiiresti vastasest lahti. Tekken 7 tutvustab uut kombinatsioonisüsteemi nimega “tail spin“, mis on leevendatud versioon “bound” süsteemist, lisab omajagu uusi karaktereid, juures on vägagi olulised Rage Mode (käivitub, kui karakteril on vähe energiat alles) erilised liigutused ning Power Crush uuendatud kujul eelmisest “Tekken Revolution” mängust.

Tekken 7 tutvustab päris mitu täiesti uut karakterit nagu Claudio, (vaimude ja deemonite alane spetsialist), Gigas (G-Korporatsiooni (Kazuya) loodud ideaalne võitlusmasin vastamaks Zaibatsu (Heihachi) loodud Jack programmile, kasutades Mardukit kui katsejänes), Shaheen (palgamõrvar, kelle missiooniks on hävitada kurjus), Kazumi (Kazuya ema, deemon ja Heihachi ainukene armastus), Katarina (Marduki õpilane, kes tuli otsima enda kadunuks jäänud õpetajat) ja Lucky Chloe (Jaapani noorte iidol ja popptäht). Lisaks neile on põhiseeria jaoks uus tegelane Eliza (vampiirtüdruk ja eeltellimise boonus), Josie (Bruce’i nõrgem koopia) ja Master Raven (tavaline Raven, lihtsalt naine mingil põhjusel). Külaliskarakterid on Akuma (deemon Street Fighter seeriast, kes on Kazumi perekonna lähituttav) ning Geese (tuntuim King of Fighteri/Fatal Fury karakter, hetkel veel ilmumata). Mingisugusel seletamatul põhjusel on puudu üks seeria originaalsemaid karaktereid Lei Wulong, kuid on kaks karu Kuma ja Panda, mis oleks võinud vabalt olla üks karakter.

Pikalt ei hakka kirjutama, kuidas toimib uus “tail spin” kombinatsioonisüsteem, kuid põhimõtteliselt vähendab mängu keerukust natukene ja suurendab gravitatsiooni. Tulemuseks on kergemad löökide seeriad, kuid väiksem vigastus enda vastasele, tehes mängud ja maailmatasemel natukene pikemaks kui üks löökide kombinatsioon. Äärmiselt oluline muudatud on viis, kuidas mäng tõlgendab Rage Mode kävitumist. Esimest korda “Tekken Tag Tournament” mängust tuntud mehaanika, tollal kül nimega Netsu Power, on olnud igas mängus alates “Tekken 6”. Varasemalt oli selle funktsioon käituda kui ainukene tagasituleku mehaanika, sest Tekken ei rakenda erinevaid meetreid, millega liigutusi mõjutada (nagu Mortal Kombat või Street Fighter näiteks), seega Rage Mode käivitus, kui mängijal oli vähem kui 10% energiat (hiljem langetati 5% peale). Boonuseks oli 35% suurem jõud igal liigutusel, andes võimaluse teha enda tagasituleks. Tekken 7 teeb kogu asja nüüd teist moodi. Nimelt Rage Mode ei anna enam olulist jõu lisa (ainult 5%), vaid käitub kui eraldi meeter, mida kasutada enda soovi järgi. Mängijal on valida nüüd kahe võimaluse vahel – Rage Art ja Rage Drive. Esimene on põhimõtteliselt üks tugev liigutus nagu on X-Ray Mortal Kombat seerias või Super/Ultra Street Fighter seerias ja selle käivitamine on kerge – ainult ühe nupuga. Rage Drive on üks liigutus, mis saab uued omadused. Näiteks mõni liigutus muutub blokkimatuks, viskeks või hoopis blokist kasulikuks – väga erinev läbi karakterite. Kasutada saab ainult ühte ja omadused on erinevad, seega see mehaanika võtab aega ja harutamist, et maksimum tulemust saavutada.

Kõik eelnev räägitud, oleks aeg anda konkreetsed mõtted mängu kohta. Tekken 7 on hea mäng kindlasti, kuid minu jaoks on tegemist halva Tekkeni mänguga. Liiga palju karaktereid endiselt, liigutusi on küll vähem kui mõnes eelmises, kuid täiesti vabalt saaks veelgi kärpida. Uuendused nagu Power Crush ja Rage System teevad kurvaks, sest liigutavad Tekkeni eemale enda unikaalsusest ja põhjustest, miks see on kõige edukam ja parem kaklusmänguseeria terves maailmas. Varasemalt puhtalt neljanupuline ja fundamentaalsetele oskustele ehitatud mäng komplimenteeris targemat ja osavamat mängijat, andes kõik relvad neile, kes võtsid aega ja vaeva, siis nüüd see enam nii ei ole. Lisandunud 50/50 süsteem vähendab oskusnõuded, mehaaniliselt kergendatud liikumine ja löömine teeb algajatel alustamise kergemaks ning Power Crush ja Rage Art võtavad ära mõtte frame trap mänguviisil, mis oli varasemalt üks mängukogemuse tuumasid. Akuma karakteri lisamine toob tsoonimise ja võitmatud liigutused, mida pole kunagi varem olnud ega ei ole ka nüüd tegelikult tarvis väljaspool Street Fighteri mängijate meelitamist.

Menüüd on endiselt halvad, Practice Mode vajab uuendamist, Online on piiratud võimalustega ning töötab enam-vähem, kuid endiselt ei karistata petiseid. Visuaalselt on mäng ilus, kuid enam mitte niivõrd uuenduslik kui oli seda varasemalt. Muusikavalik on küsitav, kuid pean tunnistama, et mõni pala on suurepärane (Infinite Azure näiteks). VR Mode PS4 versioonil ei oma mingit mõtet, Story Mode on suhteliselt lühikene ja igav (oleks võinud jääda Tekken Force juurde), kuid juures on Tournament Mode, mis paneb kõik ametlikud reeglid automaatseks. Ranked Match mänguviis online keskkonnas on ainult ühe võiduni, kuid saab mängida vastasega nii kaua kui soovitakse. Lisatud on juurde Tournament valik, kus kaheksa mängijat saavad kõik koos turniiri teha. Esimese kuu ajaga on omajagu vigu parandatud ning on lootust, et see jätkub samasuguse tempoga, seega mängu väga palju tehniliste pisikeste puuduste pärast ei karista.

Üldmulje on selline, et fännina mängin seda edasi ja palju. Teen videosid Youtube’i jaoks ning proovin kõik kohalikud turniirid ikka kinni panna. Vigadest hoolimata on see suhteliselt lähedale “Killer Instinct” mängu kvaliteedile ning olgugi, et minu ebamugavus on kaetud soolaga, ei saa eitada, et Tekken liigub ja uuendab endas igas ajastus. Seega mina soovitan alustada enda Tekken maaniat just seitsmenda osaga.

Hinne: 8,5/10

+ Visuaalselt suurepärane
+ Meelelahutuslik kogemus
+ Säilitab Tekkenile omase tunnetuse
+ Hindab häid mängijad enam kui algajaid

– Liiga palju karaktereid
– Liiga palju liigutusi
– Vähendatud piir oskustele
– Liiga palju elementaarseid vigu
– Menüüd on endiselt halvad

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar