Arvustus: “The Witch and the Hundred Knight 2” – toored tüdrukud ei ole söögiks

Tootja: Nippon Ichi Software, Sega
Lavastaja: Kenta Asano
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 23. veebruar 2017 (Jaapan), 26. märts 2018
Toetaja: NIS America

“The Witch and the Hundred Knight 2” räägib emotsionaalse loo kahest õest, kes vaatamata karmile ja keerulisele keskkonnale üritavad kuidagi moodi siiski toime tulla. Ühel päeval läheb noorem õde, Milm, oma vanemale õele kingitust otsima ning tuterdab külast välja, sattudes keelatud alale. Tagasi koju jõudes ootab teda ees aga külast väljaheitmine, sest Milm on enda teadmata saanud otsaette kolmanda silma, mis antud maailmas tähendab märki nõiaks olemisest, seega hirmunud külarahvas tahab noorest daamist võimalikult kiiresti vabaneda. Olgugi, et väljasuremise ohus, on nõiad on kõige kardetumad olendid terves selles maailmas. Vanem õde Amalie otsustab oma õega kaasa minna ning igal võimalusel kolmandast silmast vabaneda. Kolmandast silmast on võimalik vabaneda ainult operatsiooni kaudu, mida viib läbi Weissritter – organisatsioon, mis võitleb nõidadega. Asjad ei lähe siiski roosiliselt ning ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel ärkab üles üsna vägivaldse iseloomu ja ropu suuga nõid, kinni selle väikese tüdruku kehas, Chelka. Kuna operatsioonijärgselt on väike nõid veel üsna nõrk, otsustab ta oma kaisulooma käsilasena ellu äratada – selle olendi nimeks ongi mängu nimest tuntud Hundred Knight. Noorema, nüüdseks nõiaks moondunud, õe nimel on aga Amalie end Weissritterile maha müünud ja treenib end nõiatapjaks. Nii algabki keeruline vastasseis kahe õe, teiste nõidade ning Weissritteri vahel, mis iga hetkega ainult keerulisemaks muutub.

“The Witch and the Hundred Knight 2” on üsna lineaarne, üllatavalt häiriva narratiiviga, avatud maailmaga reaalajas toimuv rollimäng, mille olustik liigub edasi missioonidena. Suurem osa mänguajast kulub poolpiinlike ja lihtsate vaheklippide vaatamisele. Nähtavasti pole tootja väga viitsinud animatsioonidega vaeva näha ning on asja jätnud lihtsaks. Dialoogis osalejad on lihtsalt püsti seisma pandud, näod vastamisi, isegi kui üks osaleja parajasti lamavas asendis olema peaks, seega mängija peab ise fantaasiat kasutama ning animatsiooni ette kujutama. Mängija kehastub väikseks, kaisuloomalaadseks tooteks, mis meenutab rüütlit ning on maagia abil ellu äratatud. Ülesandeks on seigelda üksi mööda lineaarseid tasemeid ning tappa kõik, mis parajasti jalgu jääb korjates üles kõik mis surnud vaenlastest maha pudeneb. Iga tapmise eest saab kogemuspunkte, mis omakorda rüütlihakatise tugevamaks muudab.

Kõige lihtsam sarnane näide oleks “Diablo 3”, kus saab seda kõike oluliselt paremini ja sõpradega koos teha. Mängija saab end korraga viie relvaga varustada, iga relv tähistab ühte combo lisalööki, kusjuures iga järgnev löök on muudetud veidi tugevamaks. Relvad toimivad erinevalt ning valik on üsna lai, juba üsna varakult on võimalik endale sobilik combo valmis ehitada. Narratiivi arenedes saab mängija ka võimaluse rüütli välimuse muutmiseks, iga uue välimuse juurde saab luua uue, kuni viielöögise combo leiutada, keset võitlust saab neid sujuvalt muuta. Igal uus välimus tuleb ka vastava atribuutide jaotusega ja uute oskustega, et spetsialiseeruda millelegi kindlale, näiteks tugevatele ja kiiretele löökidele või maagiale. Muide võideldes leidsin end pidevalt vihastamas, vaenlastest on lihtne mööda lüüa ja puudub võimalus märklaua lukustamiseks.

Lisaks elude ja maagia näidikutele on kolmas meeter, mis ka lihtsalt paigal seistes väheneb, gigacalorid. Gigacalorite arvelt saab mängija näiteks vaenlase löökide eest ära hüpata või peale surma tagasi tulla. Kui viimaseid peaks hakkama väheks jääma, siis on võimalik neid küpsiste või vaenlaste söömisega taastada(jah, vaenlasi saab süüa). Rüütlihakatise poolt leitud asjad neelatakse alla, tugevnedes hakkab magu suurenema ning esemetele tekib kohti juurde, kui magu on täis, saab soovi korral mõne kasutuma asja ära seedida ja kaloreid taastada. Surma korral jääb mängija ilma mõnest juhuslikust asjast, juba tapetud koletised ei ilmu tagasi, kui aga kalorite näidik on surma hetkel tühi, seeditakse terve magu tühjaks. Mao sisu saab mängija endale alles missiooni lõppedes.

Kodualaks, kust saavad alguse enamus missioone, on vana nõia loss. Amelie ja Milm on seal peale külast väljaheitmist redutanud ja plaani pidanud. Lisaks erinevate, kasututes tubades vaheklippide nautimisele saab mängija ühes, kasulikus toas oma varustust tuunida, mittevajalike asjade ohverdamisega saab olemasolevaid relvi tugevamaks muuta. Täiesti olemas on ka pood ja kiirrändamise süsteem. Meeldiv on näha, et selles mängus on olemas bossid. Olgugi, et nende võitmiseks pole vaja väga palju mõelda vaid lihtsalt nuppe vajutada, siiski elusid on neil palju, seega mõni boss võib üllatavalt kaua elus püsida. Maailmakaart on jaotatud erinevateks osadeks, narratiivi arenedes muutub maailm avatumaks ning võimalusi vabalt ringi jooksmiseks tuleb juurde.

Välimuselt “The Witch and the Hundred Knight 2” midagi enneolematut just ei ole, pigem oleksin oodanud midagi enamat. Ainsad loomad, mis maailmat elusamaks tegema peaksid, tulevad kallale ning lihtsalt ilusad, kirevad värvid seda mängu kahjuks ei päästa, maailm on tühi ja surnud, ainsad elavamad kohad on dubleeritud vaheklipid. Lineaarsed ja kuni lõpuni ühesugusena näivad vangikoopad aitavad kaasa mängu vastase huvi kaotamisele. Aktiivsem mängupool üksi paneb magama, seega võiks ju arvata, et vähemalt narratiivipool on tugev, kuid ei. Lõpututena kestvad piinlikud vaheklipid, saamatud karakterid ning nende arusaamatud valikud ja kesine narratiiv ainult aitavad kaasa huvi kadumisele. Küsimused tekivad juba varakult, eriti, kuna mäng tundub esmapilgul üsna rahulik ja proovib hoida üleval pehmeid väärtusi, kuni Chelka otsustab oma jõu tagasi saades tappa mitu metsalooma, lihtsalt, sest ta saab, tema tegevust taunitakse, samas on täiesti normaalne, kui sama asja teeb Hundred Knight, lihtsalt oluliselt suuremas mastaabis. Teine hea näide oleks nõid, kes leiab, et süütud tüdrukud on toored ja ei kõlba süüa, seejärel korraldab orgia. Kogu teos tekitab minus ainult hämmingut ning jääb arusaamatuks, millise osaga antud mäng särama peaks, sest isegi vastava huumori osas on väljapaistvamad isendid olemas.

Hinne: 4/10

+ Lihtne.
+ Bosside olemasolu.

– Antud mängu huumor ei pruugi kõigile sobida.
– Liigselt korduv mängumehaanika.
– Jääb arusaamatuks, millega mäng särama peaks.

Video, kuidas mänguga alustasime:

 

PS Kui keegi peaks soovima näidet mõnest piinlikumast vaheklipist ja toorest tüdrukust. Olin üsna kindel et analoogset toiduvürtsitamist saab kogeda ainult South parki kaudu.

Jäta kommentaar:

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar