Arvustus: “Xenoblade Chronicles 2” – parim, mida Switch pakkuda suudab.

Tootja: Nintendo, Monolith Soft
Lavastaja: Koji Hayashi, Koh Kojima, Genki Yokota
Platvormid: Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 02. detsember 2017
Toetaja: Hobbygamer.ee

Nintendo Switchi esimene aasta on olnud imeline ja üle igasuguste ootuste, kus konsoolimüük on jõudnud juba kahekümne miljonini, mängud nagu “The Legend of Zelda: Breath of the Wild” ja “Super Mario Odyssey” on teinud fännidele heameelt jäädes truuks tuntud Nintendo valemile. See on suurepärane seeria Nintendo poolt, mis pole teinud midagi uut juba peaaegu kolmkümmend aastat, olles samal ajal jõu demonstratsioon ja näide, et “uus ja innovatiivne” ei ole alati see õige tee. Piisab ka sama asja kordamisest ja õigetest tingimustest, et teha mängumaailmas ajalugu.

Nintendo Switch võtab aasta 2017 kokku “Xenoblade Chronicles 2” imelise JRPG mänguga, mis on väljaspool Nintendo tavalist mugavustsooni. Mäng üllatab ambitsiooni ja puhalt ainult haardega, mida see loodud maailm endas hoiab. Isiklikult esimene reaalne põhjus Switchi soetamiseks on järg Wii konsoolil ilmunud hittmängule “Xenoblade Chronicles”, seega on mõistlik kahelda – kas järg on suuteline eelmise mängu edu jätkama ning kui truuks see loodud atmosfäärile jääb. Lühike vastus – jah, see on suuteline eelmise mängu edu jätkama ning hoiab suurepäraselt seeria vaimu elus, kuid ei saa öelda, et see kõik oleks probleemideta.

Universum on endiselt sama, kus tegevustlik toimub maailmas nimega Alrest. See koosneb mitmest lendavast olendist, keda tuntakse titaanidega. Need olendid on sedavõrd hiiglaslikud, et kõik inimesed (inimese laadsed) olendid kutsuvad seda koduks. Terved impeeriumud ja keskkonnad asetsevad nende titaanide seljas ülalpool pilvepiire. Silmailust “Xenoblade Chronicles 2” maailmas juba puudu ei tule, sest siia on seotud nii palju erinevaid kunstilisi stiile, olles kohati nagu “Ghost in the Shell“, siis “Gundam” või lõpuks hoopis midagi Studio Ghibli toodangust. See on tugev kogus animemärulit, mis toob esile kõik Nintendo Switchi head küljed. Väljaspool probleeme tingituna konsooli piirangutest, “Xenoblade Chronicles 2” töötab nii televiisoris kui käsikonsooli variandis.

Xenoblade Chronicles 2” ei ole selle seeria teine mäng, vaid hoopis juba kümnes mäng. Tegemist on pikema JRPG seeriaga, mis kombineerib mänge mitmest erižanrist ja see kõik algas 1998 aastal kurikuulsa mänguga “Xenogears“. Sellest arenes eraldi sin-off triloogia Xenosaga, kus siis 2010 aastal tuli esimene Xenoblade Chronicles rollimäng. Sellest tuli hiljem Nintendo 3DS versioon ja hingeline järg “Xenoblade Chronicles X” Wii U kiirelt surnud konsoolile, olles kuni tänaseni selle konkreetse masina üks säravamaid esinumbreid.

Loo peategelaseks on Rex, kes on noor kütt, kelle ülesandeks on leida väärtuslikku materjali. Ta teenib elatist enda leitud asju vahetades Argentum Trade Guild seltskonnaga, mis asub mere juures üleval pool pilvi. Rex on natukene naiivsevõitu lahke poiss, seega kui ühel päeval tuleb tema jutule palgasõdurite grupp ühe huvitava palvega, ei suuda too kuidagi ära öelda. Sattudes uppunud laeva pardale, kohtab Rex iidset elavat relva (nimetatakse kui Aegis) nimega Pyra. See salapärane Pyra omab võimeid, et hävitada terve maailm, seega kõikvõimalikud valitsused ja muud võimulolijad seavad sihi Pyra püüdmiseks ja hävitamiseks, lootuses sellega tulevat hävingut peatada!

Rex ja Pyra ei lase ennast sellest häirida, sest neil on teine idee – nimelt proovivad leida müütilist maad nimega Elüüsium (Elysium). See saladuslik koht pidavat asuma Maailma Puu (The World Tree) sisemuses, mis on üüratu struktuur üle terve Alresti. Siit hargneb kaks seiklust, kus ühel pool tore ja muhe avastamine ning teisel pool võitlus elu ja surma nimel. Narratiiv on mängu üks selge fookuspunkt ja see on väga soliidne igas aspektis. Tõsi, siin ei ole midagi “innovatiivselt originaalset”, seega kes varem on mõnda Jaapani rollimängu proovinud, suudab suuremad keerdkäigud kerge vaevaga ette näha. See väikene asi ei vähenda üldmuljet, sest sarmikad karakterid teevad kõik vajaliku, et hoida mängija huvi ja tekitada soovi hommikul mänguga jätkata.

Karakteritest kõige meeldejäävam on kassitüdruk Nia, kellel on armas šoti aktsent. Ta on täis iseloomu, elujanu ja kirge, mis tõmbab kaasa ükskõik kui palju vastu panna ka ei prooviks. Nia on Driver, kes on sõdalane võimeline kutsuma esile (kasutades Core Crystal mineraali) olendeid nimega Blades. Need elavad, hingavad ja emotsionaalsed olendid on seotud enda valdaja külge kuni surmani. Neid saab alati uusti ja uuesti ellu ärata, kuid igal korral nad kaotavad mälestused enda eelmisest elust.

Suurem osa mänguajast kulub Alresti maailma avastamisele, mis on tihedalt seotud erinevate koletistega võitlemisega. Siin kohal on mäng suhteliselt standard JRPG, kus võitlussüsteem on ehitatud ümber Driverite ja Blades’ide koostöö. Erinevad oskused ja võimed on konkreetselt seotud situatsioonidega, kuid üldiselt see osa mängust on palju kergem kui klassikalises JRPG žanris, mis on eelkõige tuntud halastamatu ja nõudliku stiiliga. Arendaja Monolith Soft on lisanud huvitava rütmitunnetuse, mida pole varem näinud, kus rünnakute sooritamine peale “auto-attacki” õigel ajal toob kaasa vastase jaoks kahjulikumad rünnakud. Probleemiks on see, et selle avastamine võttis ikka omajagu aega. Selle funktsiooni teadmine kohe alguses oleks aidanud esimesi tunde kõvasti paremini veeta.

Rääkides “tutorial” seadestest, siis mitte kuagil mängus ei ole võimalust neid uuesti vaadata. “Xenobalde Chronicles 2” oskuspuu nimeks on Affinity System, millega saab uusi oskuseid lahti lukustada, kuid selle täpne kasutamine jääb pikaks ajaks saladuseks. On väikesed infokastikesed, mis tulevad ja lähevad, mida hiljem ei saa uuesti lugeda. Siit tuleb esile järgmine mure – kasutajaliides. Eelmise mängu põhiline kriitika oli liiga umbe ajatud kasutajaliides, mis on tegelikult üldine Nintendo probleem, siis siin mindi selgelt vastassuunas, kuid natukene liiga kaugele. Praeguse ehituse põhjal kulub omajagu aega, umbes 15-20 tundi, et iseseisvalt süsteemid endale selgeks teha. See on lõbus protsess, kuid kuna mängu algustunnid on päris aeglased ja igavad, siis selgem tutvustussüsteem oleks tugevalt esmamuljet parandnud.

Minu jaoks hakkas mäng särama kusagil neljakümnenda tunni juures. Maailm on suur ja avastada on tõesti palju. Selleks ajaks on kõik asjad selged – Blades äratamise süsteemid, kõrvalmissioonid, materjalide otsimine, suhete uuendamine ja kõik muu. Selleks ajaks kogemus hingab vabalt, endiselt leiab uusi asukohti ja ka vanad pakuvad üllatusi, mis on suurepärane uudis ka karmimatele JRPG fännidele. Minu jaoks murekohaks jäi väljakutse puudumine, mis oli ka põhiprobleemiks “Digimon: Cyber Seluth” juures. Isegi erinevad bossid on masendavalt nõrgad, et jõudsin hakata mõtlema järgmise tööpäeva plaanidele rohkem kui mängule, mida hetkel mängimas olin.

Eelnevalt mainitud karakterite sarmikus on seotud nende sidemega, mida mängus saab konkreetselt muuta ja tugevdada. Selle tarbeks on maailm täis erinevaid väikeseid vestluseid ja kohati tobedaid situatsioone, mis hakkab defineerima erinevais sõprussuhteid. See on tore vahepala rutiinseks muutuvale taplemisele. Hästi kirjutatud ja lahendatud situatsioonid toovad esile maailma unikaalsust, andes elu konkreetsetele kohtadele sellel suurel maa-alal. Dialoogid ja häälnäitlemine on selline tugevalt maitseküsimus, kus ei ole sellist kvaliteeti nagu olen harjunud saama, kuid Nintendo standartie järgi on see päris hea. Siin on veidrat draamat, ülenäitlemist ning peategelane Rex hakkab kiirelt pinda käima, sest jääb mulje, et kes iganes see näitleja seal taga on, loeb kusagilt maha ilma seda täiesti mõistmata. Tundub, et Nintendo peaks jääma tekstipõhiste mängude juurde.

Isiklikult läksin kiiresti jaapanikeelsele versioonile, mis on puhtam ja loomulikum ning annab paremini seda atmosfääri ja ideed edasi, kuigi ka see versioon on kaugel üldisest standardist. Probleemiks mängu juures on veider oskus ära ununenda. Pidevalt läks päev-kaks mööda enne kui meelde tuli, et see mäng on ju veel pooleli. Samas kui mängimas juba olin, siis otseselt igav ei olnud ning sedavõrd pika mänguna toimib väga hästi. Nautisin mängus olevat alatooni, sarnane “Blade Runneri” ja uuemate Final Fantasy loomingutega, kus Bladeside enesehüveks kasutamine tekitab moraalseid küsimusi. Siia juurde veel sujuv teleporteerumine läbi terve maailma ja saamegi hästi voolava suhteliselt keskmise JRPG mängu, mis eelkõige lööb unikaalse maailmaga, kui millegi muuga. “Xenoblade Chronicles 2” on midagi, mida iga Switchi omanik peaks omama (ega seal eriti variante hetkel pole ka veel), olles järgmine mäng antud käsikonsooli muljetavaldavad nimekirjas!

Hinne: 7,5/10

+ Suur ja imeilus maailm.
+ Ootamatult sügav idee võitlussteemi taga.
+ Tegevust on äärmiselt palju.
+ Nia on suurepärane karakter.
+ Nauditav soundtrack.
+ Hästi toimiv kiire reisimise süsteem.
+ Stabiilselt ülesehitatud narratiiv.

– Halb õpetamisüsteem.
– Kesine häälnäitlemine ning üledramatiseerimine.
– Tehnilised probleemid (rohkem Switchi probleem).
– Väljakutse puudub.
– Kasutajaliides vajaks ülevaatamist.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar