Arvustus:”Little Witch Academia: Chamber of Time”- tagasi tulevikku maagiliselt ja naiselikult.

Tootja: Namco Bandai Entertainment Inc., Aplus Co Ltd.
Lavastaja: Yoh Yoshinari
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 30. november 2017 (Jaapanis), 15. mai 2018 mujal
Toetaja: Namco Bandai

Netflix jõuab kõikjale – nii filmide kui ka animatsioonide osas. Nende endi toodetud sisu on igale maitsele ning häid asju tuleb peale rohkem kui üks lihtinimene oma vaba ajaga tarbida jõuab. Loomulikult on mõistlik arvata ka seda, et mõnest kuulsamast linateosest tehakse ka videomäng. seda on ennemgi tehtud, näiteks seitsme surmapatu näol, seega jõuavad asjad kas ühel või teisel kujul ikka õigete tarbijateni. Verivärske Namco Bandai ja Netflixi projekt, “Little Witch Academia: Chamber of Time” ei ole erand ning on loodud populaarse samanimelise animatsiooni ainetel.

“Little Witch Academia: Chamber of Time” on narratiivipõhine märul-rollimäng, mis leiab aset Luna Nova Academia seinte vahel. Vastav asutus tegeleb uue nõiapõlvkonna väljaõpetamisega ning loomulikult kehastub mängija puberteediealiseks nõiaõpilaseks, nimega Akko. Pole endiselt päris kindel, et mis värk peategelasega on. Kas ta on lihtsalt loll ja saamatu või lihtsalt halva õnnega, sest enamasti läheb tal kõik valesti – luuaga ta lennata ei oska ning kõik loitsud plahvatavad tema pihta isegi siis, kui tegemist on veeämbri parandamise mitte tulepalliga. Lisaks kõigele muule juhtuvad väga mugaval kombel tema ümber pidevalt asjad katki minema. Järjekordse õppeaasta viimasel päeval saab Akko karistuseks kooli raamatukogu korrastada ning juhuslikult koos sõprade abiga avastab peidetud ruumi koos suure kellaga. Nagu hiljem selgub, on tegemist aega ja ruumi kontrolliva seadmega. Loomulikult läheb seadmega midagi valesti ning järjekordselt on teiste silmis Akko just see, kes kõigis probleemides süüdi on – nimelt peale kellaga kokkupuutumist hakkab kooliaasta viimane päev lõputult korduma. Muidugi otsustavad paragrahvid selle probleemi ise ära lahendada ja õpetajaid mitte teavitada. Nii algabki Akko lõputuna näiv ühepäevane seiklus mööda Luna Nova internaatkooli.

Mängija ülesandeks on seigelda mööda kooliterritooriumit ning täita erinevate nõidade ja muude olendite poolt antud ülesandeid. Narratiivi edendavad asjad on märgitud kaardile punaselt, samas kõik muud, kõrvalisemad ülesanded, mida on üle seitmekümne, kollaselt. Ala milles mängija ringi joosta saab ei olegi just meeletult suur, seega asi on lahendatud natuke teisiti. Ekraani vasakus nurgas on suurelt kell, erinevad karakterid ilmuvad vastavatesse kohtadesse ainult teatud kellaaegadel, samamoodi muutub erinevatesse tubadesse sissepääsemine peale mingit kellaaega võimatuks. Näiteks laoruumi peale kaheksat õhtul enam ei pääse. Päev saab läbi kell 00.00 ning aeg keritakse tagas kuni kaheksani hommikul. Kuna tegemist on ikkagi nõidade kooliga, võiks ju arvata, et iga nurga peal on võimalik kasvõi üks hädine loits manada, kuid nii lihtsalt need asjad ei käi – mäletate, ma ju rääkisin et Akko on natuke saamatu. Tema piinlik oskamatus nõiduda tehakse kohe alguses selgeks. Üks võimalus siiski veel on, isegi temal, sest erinevate loitsude jaoks on olemas abivahendid nagu kindla loitsu jaoks mõeldud nõiajoogid. Näiteks salvestuspunkti avamiseks (loe kristallkuulis petuva vaimuga telepaatiliseks suhtluseks) on vaja vastavat jooki ning iga uus savepoint eeldab uut pudelit. Kui seda pole, siis peab lihtsalt õppima vähem salvestama. Õigete jookide olemasolul on ka kiirrändamine täiesti võimalik.

Võitlussüsteem on reaalajas ning pigem meenutab beat’em up stiilis mänge. Erinevuseks see, et pole võimalik oma füüsilise sõbraga koos mängida ja lõuga andmise asendavad erineva kujuga valgusepallid ning alati on võitlemas kolmeliikmeline tiim, kus kahte ülejäänud liiget kontrollib üsna rumal tehisintellekt. Igal karakteril on olemas weak, medium ja heavy rünnak, lisaks on ka võimalik neid sooritada õhust, mille puhul löökide omadused ja animatsioonid muutuvad. Julgen väita, et kõik karakterid toimivad lahingu osas erinevalt, kõigil on omad rünnakud, lisaks võib tulla ette ka muid erinevusi, nagu võimalus blokeerida vaenlaste rünnakuid või kukerpalli tegemine. Peale tavarünnakute on olemas ka loitsud, mida kokku võimalik kuus erinevat ühele karakterile anda. Loitsud kasutavad mana ning igal karakteril on selleks isiklik meeter, millel peale kasutamist on kerge cooldown periood. Võitlused toimuvad kusagil teises dimensioonis, lihtsakoelistes järjestikku asuvates tubade ja koridoride jadas, mis labürindi tasemele küll ei küündi, kuid asja raskendab kaardiga tutvumise võimaluse puudumine. Selle asemel on nüüd paremal nurgas minikaart, kus viimane näitab üpris väikest ala mängija ümber. Alati on ka viimases ruumis üks boss ootamas. Muide teises maailmas ei ole Akko jaoks probleem nõiana käituda – loitsud tulevad kordki ilma probleemideta välja. Tapetud vaenlastelt on võimalik saada raha, kogemuspunkte ning erinevaid esemeid, millega Akkot ja ta sõpru varustada saab. Kogu võitlusepool tundub kohati üsna segane, palju karjumist ja karakterieid üksteise sees vehkimas ning midagi maagia laadset välja loopimas. Samamoodi tundub liikumine kohati puine ja kuidagi väga lihtne on vaenlastest mööda lüüa.

Lisaks kõigele muule armastab tehisintellekt rünnata asju, mis ei sure, nagu suured kivid ja oradega plaadid, mis laest alla tulevad. Iga natukese aja tagant satub ette ka mõni söödav objekt, millega kogu kamp elusid tagasi saab. Võitlustiim ei ole kindel, mängijal on enne tüli norima minekut võimalik oma võitlejad paika panna, olenevalt sellest milline nõiahakatis juhirollis on saab kogu tiim erinevaid boonuseid, näiteks topelt raha, võimaluse leida nähtamatuid kirste või rohkem kogemuspunkte. Väljaspool võitluseala on võimalik menüüst ka oma karaktereid tugevdada, iga kogemuspunktidega saadud leveli eest tuleb karakteritele punkte millega atribuute tuunida, mängijal on au neid oma äranägemise järgi laiali jaotada. Teisest menüü osast on võimalik tuunida oma olemasolevaid loitse, vastavate punktide arvelt, enamasti väljendub see küll ainult löögijõu suurenemises, keset kaklemist enam menüü ei avane, seega asjad tuleb ennem paika panna. Üks väga tobe asi, mis silma hakkas oli keset võitlust mängu pausile panek, vajutades puldil ringi, olgu siis kogemata või meelega, jäetakse teises maailmas seiklemine koheselt pooleli, ilma midagi üle küsimata, olles oma harjumuste ohver, sain ma korduvalt asju uuesti teha.

Välimuselt ei näe “Little Witch Academia: Chamber of Time” üldse mitte halb välja, pigem vastupidi. Kogu mäng on jäetud kahemõõtmeliseks ning on üritatud jätta joonistatud muljet, liikumine näeb küll kohati imelik ja kergelt puine välja, kuid töö on siiski korralikult tehtud. olgugi, et kunstiline pool on teine ning sama lugu on mehaanikaga, miski siiski toob mulle selle mängu välimuse osas “Discworld 2” meelde Kuna taustad seisavad paigal ning vaade on fikseeritud nurga alt, siis pole väga detailseks mindud. Muusika osas kipub sarnanema Dragon Questi ja Ni No Kuni stiiliga,

Nagu ma varasemates tekstides maininud olen, siis analoogsetesse animatsioonil põhinevatel mängudesse suhtun ma üsna skeptiliselt ning tavaliselt on selleks ka põhjust, kiputakse ju ikkagi vana rasva peal liugu laskma, et fännidelt võimalikult palju raha välja pigistada. Üsna meeliv on seekord näha asju vastupidiselt toimimas. Esiteks kindlasti sellepärast, et pole animatsiooniga kaugeltki tuttav, teiseks tundub nagu sündmustik ei oleks otse multikast võetud ning tegemist on uue originaalse looga. Eriti meeldis ka pisiasi, et iga uut, tähtsamat narratiiviga seonduvat karakterit mängus saatis pildiseeria ning kerge taustakirjeldus, et ka minusugused, uued inimesed asjadega kiiresti kurssi viia, kogu asi on juba alguses paremini korraldatud kui hiljuti ilmunud “Seven Deadly Sins: Knights of Britannia”. Siiski ei käi asjad päris valutult, teravamad pliiatsid on kindlasti juba pildi kokku pannud, kuidas mängu paar uhkemat omadust kahe teraga mõõgana toimida võivad. Esimese asjana tahaks vinguda aja süsteemi kallal. Üsna varakult pidin minema narratiivi edendamiseks otsima sööklast ühte tüdrukut, kuid teda on võimalik leida ainult lõuna ajal. Kuna just väga napilt oli just lõuna läbi saanud pidin jääma ootama järgmist päeva – nimelt pole võimalik aega kuskilt menüüst edasi – tagasi keerata.

Otsustasin siis minna kõrvalisi asju tegema ning avasin kaardi, et liikumisplaan täpsemalt paika panna. Olles peaaegu sihtpunkti jõudnud otsustas päevane aeg sedasi liikuda, nähtavasti tiksub kell edasi ka siis, kui mängija parajasti kaarti uurib ning pikemalt plaani peab. Hakkasin liikuma järgmise kaardil märgitud, värskelt ilmunud kõrvalülesande poole, kohalejõudes selgus aga et selle ülesandega ma juba tegelen – nimelt pole korraga ühte aktiivset trackinguga ülesannet, kõik aktiivsed poolikud, kui uued saada olevad on korraga näha, ilma et mingit lisamärget küljes oleks. Otsustasin selleks õhtuks mängimise lõpetada, kuna mul puudus vastav võlujook, et lähedal asuva kristallkuuli vaimuga telepaatiliselt suhelda pidin rändama tagasi kellaruumi, kuna puudus ka kiirrändamiseks vajalik jook, pidin kogu tuldud tee tagasi jalutama, jooke kindlasti oleks, kui mõni vastav kõrvaline ülesanne tehtud saaks ja täpselt nina alt ära ei kaoks. Lisaks on “Little Witch Academia: Chamber of Time” üks nendest mängudest kus on soovituslik pliiats ja paber lähedal hoida ning tähtsamad pisiasjad ja tarkuseterad koos kellaajaga kirja panna, eriti kuna mõnede ülesannete progress nullitakse uue päeva alguseks, aeg ikkagi keeratakse tagasi.

Iseenesest ei tundu “Little Witch Academia: Chamber of Time” halb, kasutuses on üsna mitu head mõtet ning asju ei tehta otseselt valesti, kuid teostus paistab olema veidi vähem läbi mõeldud. Peaks ka muidugi ära mainima pisiasja, et kuna animatioon oli pigem suunatud tüdrukutele, siis ei ole ka videomäng erand ning kõik need kes otsivad veidi sügavamat, tõsisemat ja/või vägivaldsemat ajaviidet võivad julgelt edasi otsida, siiski anime fännidele ja oma sihtgrupile on “Little Witch Academia: Chamber of Time” täiesti tarbimiskõlbulik. Ilmselt kuna ma sihtgruppi ei kuulu siis ei leidnud ma ka midagi kaasahaaravat.

Little Witch Academia: Chamber of Time - tagasi tulevikku maagiliselt ja naiselikult.
Plussid
Aja faktori olemasolu.
Karakterid on erinevad.
Mäng on ilus.
Palju sisu.
Miinused
Kell võib avaldada negatiivset mõju.
Pigem mõeldud fännidele
Ei ole nii kaasahaarav.
Hitbox on võitluses kuidagi väike.
Kõrvalt vaatajale ebahuvitav.
7.1
Videogamers.eu
Vajalikud lingid:

PS. Olin rohkem kui üllatunud, saada väikeste nõidadega kaasa ka väikese lisa, see mida ma esimese hooga paariks allalaetavaks relvaks ja võlujoogiks pidasin oli tegelikult eraldiseisev minimäng “Magic Knight Grand Charion”. Tegelasteks on karakterid väikeste nõidade akadeemiast, kes lendavad ringi õhulaevas 2d maastikul. rakettide, laseri ja kahuri abil tuleb end vastu tulevate vanelaste hordidest läbi võidelda, et jõuda bossini, seal aga muutub õhulaev hiigelrobotiks. Bossivõitlus toimub üksikisiku vaates, lisaks nõrgale, keskmisele ja tugevale löögile saab veel liikuda kiirelt külgedele või hüpata. Bossil ei ole elusid, selle asemel täitub iga löögiga maagia meeter ning kui viimane on piisavalt täis, saab teha tapva rünnaku, kogu minimäng on kaunistatud erinevate universaalsete vaheklippidega, mida igas tasemes näidatakse, klipid on tehtud nii, et see sobiks igaks olukorraks.

Jäta kommentaar:

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar