“Assassin’s Creed Valhalla” on terve frantsiisi parim teos, kuid siin on konks…

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”
Tootja:
Ubisoft Monreal, Ubisoft
Lavastaja: Ashraf Ismail, Eric Baptizat
Platvorm:  PlayStation 4 , Playstation 5, PC, Google Stadia, Xbox One, Xbox Series X/S
Ilmumisaeg:
10. november, 12. november 2020 (Põhja-Ameerika PS5), 19. november (PS5 terve maailm)
Toetaja:
Ubisoft

“Assassin’s Creed Valhalla” on kindlasti selle aasta üks parimaid videomänge – paneme selle kohe siia ilusti paika ära. Selles pole küsimus, et verivärske viikingite seiklus on veriselt elujanuline rollimäng, mis kutsub ennast mängima. Ma nautisin iga minutit sellega nii Playstation 4 kui ka Playstation 5 peal ning pean ütlema, et see on üle ootuste hästi õnnestunud. Võitlus on mõnusalt brutaalne ja mõjurikas, kus löögid matsuvad tugeva bassiga ning jõudu on tunda nii läbi televiisori kui mängupuldi. Keskaegne Inglismaa on ilus enda toores naturaalsuses ja ajastukohases elustiilis. Kõik on puhas nauding, tõeline žanripuhas märul-rollikas, mida fännid on oodanud, siis kus on see konks, millest pealkirjas räägin. Kõik algas sellest tundest, et midagi valesti – see tunne, et mängin head mängu, kuid mitte Assassin’s Creedi. Mäng on liikunud enda juurdest nüüd niivõrd kaugele, et ilma pealkirjata poleks võimalik neid kahte enam isegi omavahel kokku panna.

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Selge on see, et ajaga peab muutuma ja arenema, kuid kui kaugele me saame minna enne kui tekib küsimus, et kas oleme kaotanud enda identiteedi. “Assassin’s Creed Valhalla” on suurepärane videomäng, mis toob esile Ubisofti ühe juhtiva mängufrantsiisi probleemi, millele pole kerget vastust. Näiteks mängust on põhimõtteliselt kadunud “stealth” mängustiil, mis oli varasema seeria hing ja fookus, sest nagu pealkiri ütleb, siis tegemist palgamõrvarite sektiga, kes teevad tööd varjudest. Muidugi oli mänguga omajagu tehnilisi probleeme, kuid kuna on ülemineku periood ühelt põlvkonnalt teisele, siis anname selle andeks ning pikalt selle peale aega ei raiska.

Valhalla on teekonna lõpp

Fännid ammu ootasid, et ajaloost nõretav saaga leiaks enda tee ühte magusamasse ajastusse inimkonnas – viikingid. Ja me saime täpselt seda, mida ootasime. Suured losside vallutamised, vereklimbised kirvelahingud, lõputult joomise ja täringu minimänge, mis kõik lisab sinna müütilisse pagasisse, mida inimesed niivõrd armastavad. Valhalla on ühe teekonna lõpp, sest “Origins” alustas ülemineku avatud maailmaga rollimängude juurde, siis “Odyssey” kinnitas ja täiendas ning nüüd näeme ja naudime selle vilja. Muidugi mõistan, et hiilimine ei ole viikingitel veres ning eriti kui veel oleme ise suur ja eriti mehine karakter, kes pigem läheb otse ja läbi ukse, kui üle ja ennast varjates.

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Teine põhjus, miks selline “vana” mängustiil minetati on seotud asukohaga. Peale Londoni (Lunduni nimega mängus) pole eriti kohti, kus saaks isegi turnida. Vana-Inglismaa on suhteliselt tasane ning ei ole võrreldav eelmiste suurlinnadega, kus mängud on toimunud. Õnneks on Ubisoft teinud tasakaalu leidmiseks ekstra pingitused käsivõitluse arendamiseks ning see toimis. Kui eelmise mängu põhiliseks mureks oli kiiresti igavaks muutuv nuppude klõpsimine, siis pigem oleme sammukene lähemal sellele sujuvusele, millega “God of War” silma paistis. Iga relvatüüp (kirves, mõõk, oda) tuleb enda eriti verise tapmise meetodiga, seega näeme lähedalt seda, millest ellujääjad viikingite kohta ainult rääkisid.

Üks viis kuidas see lõputu klõpsimine ära lahendati on Stamina meetri lisamine. See garanteerib, et mängija valib enda lööke ning momente, millal eest hüpata. Vastasel juhul saab lihtsalt surma. Lisaks see annab ka põhjuse kasutada enda kilpi, et blokeerida ja ennast kaitsta. Tulemuseks on reaalsem ja nauditavam võitlus, mis on äärmiselt oluline loo juures, kus peame seda tegema tuhendeid kordi.

Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Lahing on naudingu võti

Vibu ja nooled on samuti teinud läbi muutuse, kus nende abiga saame nüüd vastaseid paremini maha võtta. Enam ei ole asi lihtsalt pähe laskmises, vaid nõrkade kohtade leidmises. See toob vastase põlvili andes mängijale kohese võimaluse vaenlase elu lõpetada. Antud taktika on eriti kasulik suurte meeste vastu, kelle lähedale minna ei soovi. Siiski tuleb varuda kannatust, sest alguses ei ole noolte tegemise oskus saadaval, seega tuleb neid kas palavalt kogude või oodata kuniks saab neid ise teha. Osad rünnakud on blokeerimatud, kuid nende vältimine pole keeruline. Kuna võitlust on palju, siis päris kiiresti muutuvad põhiloos olevad vastased siiski kergeks peksukotiks, mitte väljakutseks. Selle jaoks on lisatud mõned uued spetsiaalsed vastasetüüpid, kes nõuavad erinevat lähenemist. Äärmiselt oluline muutus on elude juures. Need ei tule enam ise tagasi nagu eelmistes mängudes, vaid on vaja süüa. Sammukene taaskord eemale selles, mis see seeria oli.

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Õnneks on kadunud ka eelmiste mängude karakteri levelite näitamine. Varasemalt oli alati punane märk või hoiatus juures, et vastased on liiga tugevad meie jaoks. See tähendas lisa aega ja mõttetut korduvat rapsimist, siis siin seda enam ei ole. Vastased vaikselt lähevad tugevamaks, kuid leveli soovitus on nüüd regiooniti, mitte individuaalselt. Relvade juures on rõhk läinud nende arendamisele, mitte uuendamisele. See tähendab, et sain pikalt olla sama varustusega, tehes seda lihtsalt paremaks. Ubisoft tabas märki suurepäraselt kui tõi tagasi “Assasin’s Creed 3” taolise külade majandamise süsteemi.

Põhimõtteliselt mängijana oleme samal ajal head ja kurjad, sest kui narratiivi järgi me päästame, siis igapäevases tegevuses mõrvame inimesi. Külade ehitamiseks peame hävitama teisi, mis ongi ju viikingite elu. Eivor on küll kõige sõbralikum, kuid teeb ise ja laseb teistel teha ikka päris jõhkraid asju näiliselt süütutele inimestele. Narratiiv on äärmiselt hästi õnnestunud aspekt. Eivor on mängija luua ning ise ei oma erilist iseloomu, siis kõik teised tema ümber on tugevalt kihilised ja arendatud isiksused. Põhimõtteliselt on tegemist vägivalda, seksi ja reetmist täis looga, mida saaks võrrelda “Game of Thrones” maailmas toimunud sündmustega. Umbes 30 tundi kestev lugu saab enim Eivori ja Sigurdi suhtest, kuid kaotab palju Ancient Ones organisatsiooniga ja Animus. Lihtsam oleks see mäng eraldada Assassin’s Creed universumist.

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Mäng on suurem narratiiv

Isiklikult pelgab Ubisofti mängude juures neid lõputuid kõrvalmissioone, mis on tavaliselt “vii-too” tüüpi transportimine üle suurte alade. Õnneks siin on asjad paremad. Inglismaa pole nii värvikire kui seda oli Egiptus või põllumaade kütkes nagu seda oli Vana-Kreeka, siis siin on rõhku pandud inimestele. Suvalised NPCd elavad enda elu ning tunduvad kasutavat sama stiili nagu “Watch Dogs: Legion”, kus neil on eraldi iseloomud. Seega erinevad kõrvalised missioonid on erinevad ning pakuvad teistsuguseid emotsioone kui poliitiline põhilugu. Kõik see on saadetud häälnäitlejate poolt, ilusa muusika ja pildiga. Peaagu ideaalne videomäng.

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Tehnilised probleemid nagu kokkujooksmine, salvestamine ning veidrused muutus kiiresti normaalseks. Annan selle ilusti andeks, sest Ubisoft on võtnud julge sammu ja on meie jaoks ülemineku perioodil suureks juhiks. Visuaalselt on tegemist iludusega, mis särab 4K HDR ekraanidel rohkem kui “Ghost of Tsushima”. See pani mind mõtlema, et kuhu mängud veel saavad minna. Miinustest veel nii palju, et AI vedas tihti alt. Näiteks keset suuri lahinguid jäid vastased seisma või ei märganud kui nende ees kellegi maha võtsid, kuid arvestades mängu massiivsust, siis see pole tegelikult midagi. Mäng on SUPER ja soovitan julgelt kõikidele.

Arvustus: “Assassin's Creed Valhalla”
Arvustus: “Assassin’s Creed Valhalla”

Hinne: 9,5/10

+ Audivisuaalne pomm.
+ Hästi õnnestunud kaasahaarav narratiiv.
+ Keskaegne Inglismaa.
+ Võitlussüsteem ja relvade uuendamine.
+ Stamine meeter ja elude taastumise süsteem.
+ Viikingid.
+ Tõeliselt audente atmosfäär.

– Tehnilised mured.
– Stealth osa põhimõtteliselt kadunud.
– AI vedas päris tihti alt.

Mängu saab osta SIIT.

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja endine ehituse peatöövõtja ja/ning projektijuht on täiskohaga rahuvusvaheline meelelahutuse ajakirjanik. Abikaasa ja nelja lapse kõrvale aega leida pole kerge, kuid suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar