Tootja: Koei Tecmo, Gust
Lavastaja: –
Platvormid: Playstation 4, PC, Nintendo Switch,
Ilmumisaeg: 21. mai 2019 
Toetaja: Koei Tecmo

Ma olen tulihingeline Atelieri seeria fänn. On vähe frantsiise, mis nii korda lähevad oma tegelaste, mängitavuse ja struktuuri poolest kui just see erinevatest alkeemikutest rääkiv sari. Värskeim episood seerias, “Atelier Lulua: ~The Scion of Arland~” on kindlasti üks parimaid peatükke oma värskuse ning uuenduste poolest. Millega on siis Lulua mind ära võlunud?

Atelieri mängud erinevad tavalistest Jaapani rollimängudest selle poolest, et kui tavaliselt on põhiprobleemiks “suur paha jumal, kelle alistamiseks on vaja sõpruse ülimat jõudu”, siis nendes Gusti iga-aastastes teostes keskendutakse rohkem tegelastele ning nende igapäevastele muredele. Seetõttu tekib mängijal suurem side tegelastega, olgu nendeks kas pea- või kõrvaltegelased. Mitte ükski karakter pole kõrvale jäetud. Kuigi võib tekkida kahtlusi, et kas teose üleüldine lugu ei kannata selle tõttu, ei pea absoluutselt muret tundma – kõik need väikesed kõrvalpõiked ning tegelastele keskendumine on looga suurepäraselt ja selgelt seotud. Pean ka ära märkima, et kuigi vanemates Atelieri teostes oli olemas päevalimiit, et lugu läbi teha, siis siin see puudub. Kogu lugu on läbitav omas tempos ning ei pea arvutama, mitu päeva on mängijal järgi, et teha neli pommi.

Seekordses peatükis on peategelaseks – nagu nimest aru saada – Elmerulia ehk Lulua. Tegemist on noore plikatirtsuga, kelle emaks ei ole ei keegi muu kui legendaarne alkeemik Rorolina Frixell Atelier Roronast. Mängu lugu jälgibki noore neiu teekonda alkeemiamaailma, astudes oma ema jälgedes. Lisaks sellele satub ta ühel päeval ka müstilise raamatu “Alchemyriddle’i” otsa, mille sisu näeb ainult tema. See raamat on osa mänguelemendist, kuna seal olevaid mõistatusi lahendades avanevad uued retseptid. Peale raamatu on muidugi Lulual tema teekonnal kaasas ka hunnik kaaslasi- lapsepõlvesõber, õpetaja, noor mõõkleja ning veider mustkunstnik on ainult mõned värvikamad seltsilised, kes preiliga koos kolle taovad ning erinevaid asju kokku keedavad.

Keetmisest rääkides, alkeemiasüsteem ei ole seeriale mitte midagi uut. Tegemist on vana ustava valemiga, kuid seekord ei pea mitte ühtegi mustrit kokku panema, et erinevaid lisaoskusi oma sünteesitud vidinatele saada (sest meile kõigile meeldis Mysterious triloogia sünteesimissüsteem). Puslepanek on asendatud hoopis lihtsama skaalaga, mis lihtsalt võtab materjalidelt nende algse värvitaseme ning lisab selle lihtsalt skaalale. Sellel meetril on peal paar suuremat pulka, milleni jõudes saab siis lisaoskusi lahti. Tegemist on hea ning lihtsa süsteemiga, mis ei nõua kõrgemat matemaatikat ja seetõttu on mängu tempo ka tunduvalt parem.

Lisaks igasuguste asjade tegemistele on vahepeal vaja ka mööda maailma ringi rännates vastastele kere peale anda. Atelier Lulua on taaskord käigupõhise võitlussüsteemiga, tuues sisse vana “ründaja-toetaja/eesliin-tagaliin” süsteemi ja lisades täiesti uue mehhaanika. Selleks on Interrupt, millega saab vastaste käigu ajal neid rünnata, kui mängijal on täitunud teatud meeter ekraanil ning tal on enda tiimis paar alkeemikut. Võitlused olid seetõttu huvitavad ning ma ei saanudki enam vaenlaste korra ajal pulti käest panna, et sotsiaalmeedias toimuvat kontrollida.

Audiovisuaalne pool teosel on vapustav. Muusika poole pealt on Gust alati teadnud, kuidas luua just seda õiget meloodiat, mis paneb paika õhkkonna antud olukorras. Graafilise poole pealt on aga näha suuri muutusi võrreldes varasemate seeria sissekannetega, kuna nii kasutajaliides kui ka üleüldiselt tegelaste mudelid; alad, kus mängija rändab ning erinevad vaenlased näevad lihtsalt head välja.

“Atelier Lulua: ~The Scion of Arland~” on ülimalt hea peatükk vanas ja tuntud seerias. Ootan pikisilmi hiljuti välja kuulutatud Atelier Raizat, sest kui Gust jätkab samas suunas, mida nad Luluaga alustasid, on frantsiisi pikk edu garanteeritud.

Hinne: 8/10

+Ülimalt hästi kirjutatud tegelased.
+Loo ja mängu enda tempo on väga head
+Muusika paitab kõrvu
+Visuaalselt hea ehk lõpuks ometi mitte helendavad tegelased
+Tipptasemel häälnäitlemine

– Animatsioonid tegelastel on kohati veidrad
– Liiga palju edasi-tagasi jooksmist alade vahel