“Attack on Titan 2: Final Battle”- algmaterjalile rohkem truu ei saa olla.

Tootja: Koei Tecmo, Omega Force
Lavastaja: 

Platvormid:
Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg:
05. juuli 2019
Toetaja: Koei Tecmo

Olles suur anime austaja, olen “Attack on Titan’iga” kokku puutunud piinlikult vähesel määral. Arendaja Omega Force on teinud sellest legendaarsest seeriast mängu, mis võtab kogu loo ülimalt hästi kokku ning on lisaks ka hea mängitavusega. Mis teeb AoT2 (Attack on Titan 2: Final Battle) nauditava mängukogemuse?

AoT2 järgib manga- ning animelugu detailse täpsusega. Mängija teeb alguses enda tegelase ning näeb kogu tegevust karakteri silmade läbi. Algne treening, Ereni transformatsioon ning Kolossaalse Titaani saaga on kõikidele seeria fännidele hästi tuntud. Mängus on omaloodud tegelane nii loomulikult sisse toodud, et tema roll otseselt ei sega mitte ühtegi narratiivi olulist osa. AoT2 laenab veel sisu anime kolmandast hooajast, mis alles hiljuti lõppes, tuues videomängude ja animatsiooni tegevustiku samale pulgale.

Teose mängitavus on fenomenaalne. VME (Vertical Maneuvering Equipment- toim.) on ootamatult sujuv nagu hõljuks PlayStation 4 hittmängus “Marvel’s Spidermanis” ringi. Juhitavus on täpne, hoides all kõigest ühte nuppu ning kasutades teist nuppu survejõu andmiseks. See tuleb käiku ka Titaanide vastu kaklemises, kus suure hooga erinevate kehaosade juurde end vinnates teeb mängija neile tunduvalt rohkem haiget. Titaanide vastu võitlemine on üpriski lihtne- tuleb maha võtta nende kukla peal olev nõrk koht või siis pahalane pilbasteks tükeldada kinnipüüdmise eesmärgil. Lisaks enda toorele jõule saab kasutada ka kõrvaltegelasi, kelle jaoks on eraldi süsteem – väljakutel ringi tatsates on võimalik leida abi otsivaid salgaliikmeid ning neid Titaanide küüsist päästes tulevad nad mängijale appi. Nendel oma omaette hinded, D-st kuni S-ini, näiteks Levi ja Mikasa, kaks S-hindega tegelast, suudavad Titaanid maha võtta kõigest ühe hoobiga. Vastaste disainid on algmaterjalile omaselt rõvedad, kuid selles universumis toimib selline disainiotsus ootuspäraselt.

Teose suureks murekohaks on tegevuse alad. Nimelt on neid ainult kolm – linn, mitte-päris-metsaala ning metsaala. Üpriski kähku tüdineb nendest samadest kaartidest ära, kuid alguses oli hea tunne kui lõpuks ometi peale viitteist missiooni linnast välja viidi. Nendes kohtades on muudki teha – linn on näiteks täis inimesi, kellega rääkida ja sõprussidet suurendada ning metsad omakorda on täidetud väikeste baasidega, kus saab võitluste vahel hinge tõmmata. Teost kimbutavad veel kaardisageduslangused, aga ainult siis kui ekraanil on korraga palju vastaseid ning salgaliikmeid.

Audiovisuaalne pool on taaskord originaalallikale ootuspäraselt tõetruu. Tegelaste mudelid, keskkond ning muusika on otsekui animest/mangast välja tulnud ning see on ainult hea. Pole vaja muuta midagi, mis juba töötab ning Omega Force on sellest mõttest suurepäraselt aru saanud. Vaheklipid on animeeritud frantsiisile omase stiiliga – mängija tegelast pole iseenesest kordagi näha, küll on mõningates stseenides esimese isiku vaade toimuvatest sündmustest.

Attack on Titan 2: Final Battle” on soliidne videomäng kõigidele, kellele meeldib antud frantsiis või kes on huvitatud sellega kokku puutumisest, kuid ei viitsi lugeda ega lihtsalt telekat vaadata. Tegevus, kuigi pikapeale üksluine, on päris lõbus ning seda lõbu saadavad kaasahaarav narratiiv, ilusad visuaalid ning fantastiline muusika.

 

Hinne: 8/10

+ Algmaterjalile truu.
+ Audiovisuaalselt fantastiline.
+ Liikumine on lahendatud ülimalt hästi.
+ Tegevust jagub kümneteks tundideks.
+ Säilitab unikaalse stiili.

– Vähe alasid, kus tegevus toimub.
– Kaadrisagedus langeb, kui ekraanil on palju tegelasi.

Jäta kommentaar:
Avatar

About Margus Saldre

Kui tegemist on ükskõik millise animemänguga, olen mina see, kes seda mängib ja arvustab. Eesti suurim Monster Hunteri fänn.

Lisa kommentaar