Arvustus: “Attack On Titan: Wings of Freedom” – paljad, paksud vanamehed.

Tootja: Omega Force, Koei Tecmo
Lavastaja: Tomoyuki Kitamura
Platvormid: PlayStation 3, PlayStation 4, PlayStation Vita, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 18. veebruar 2016
Toetaja: –

Minu esmane kokkupuude titaaniründamisega oli mõne aasta eest ning selleks oli jaapanlaste toodetud animatsioon, mitte videomäng. Loomulikult olin ka positiivselt üllatunud, nähes samanimelist videomängu ning selle treilereid ning jäin lootma, et ehk avaneb võimalus seda ka mängida. “Attack on Titan” või alternatiivse nimega “A.O.T.: Wings of Freedom” on videomäng, mille tegevus leiab aset maailmas, kus inimesed on peitnud end paksude linnamüüride taha, sest neist väljaspool liigub ringi teadmata kogus vaenulikke Ken’i ja Barbie stiilis (enamasti suurte kõhtudega) hiiglaseid. Pole teada kust nad tulnud on või miks nad ainult inimesi söövad (või miks nad üldse söövad, arvestades nende anatoomiat) ning kuidas nad tekivad ja miks nad öösiti ei liigu. Elu on ilus hetkeni, kus suur hulk titaane suudab end läbi kaitsva müüri närida ning hävitab loo peategelase Eren Jaeger’i koduküla. Sellest hetkest peale hakkab Eren ihkama kättemaksu ning alustab militaartreeninguga, et hävitada kõik titaanid, keda ta kohtab.

Võin julgelt väita, et peale mängimist olin rohkem kui pettunud, see kesine katse fännidelt raha välja pigistada ei suuda mitte kuidagi muuta narratiivi piisavalt heaks, pigem usun et mängul on vastupidine reaktsioon huvi tekitamisele. Sisu on vähe, mängu on üritatud erinevate mittevajalike lisamissioonidega pikemaks venitada ning koguaeg tuleb teha sama asja, trossiga hiiglaste küljes kiikuda ning neid võimalikult palju tappa. Omal moel meenutab Attack on Titan mulle Dynasty Warriors seerias olevaid märuleid, kus tuleb samuti tappa hordide kaupa vastaseid. Ainukeseks erinevuseks nende vahel võib tuua pisiasja, et titaaniründeid viiakse läbi õhus olles.

Kogu loo keskmes on küll peamiselt Eren, kuid aeg-ajalt on võimalik kasutada ka teisi karaktereid, enamasti noored sõdurid, kes koos Ereniga väljaõppe on saanud, kellel kõigil on erinevad oskused ja omapärased iseloomud. Üksikmäng algab treeningmissioonidega, kus õpetatakse selgeks põhiasjad ja üsna kiiresti hakkab tulema uusi tugevamaid titaane. Enamus lahinguid toimub linnasiseselt, kus on meeldiv näha katki minevaid hooneid, erinevalt puudest, mis on mingil põhjusel hävitamatud. “Attack on Titan” videomängu tegevustik hõlmab anime tervet esimest hooaega. Võimalik on ka saada natuke lisa järgmisest hooajast, selleks aga peab mängija lõpetama absurdse koguse kõrvalmissioone, mis on kõik üsna ühesugused. Täiesti olemas on ka mitmikmäng, kus on võimalik titaanidele jahti pidada koos sõpradega, kuid see keerleb ainult eelnevalt mainitud lisamissioonide ümber.

Pakse, paljaid vanamehi meenutavate Ken’i nukkude hävitamiseks kasutatakse rakmetega sõdurite külge käivat mehhanismi, mis töötab gaasiga ning laseb välja trosse, et operaatorit õhku tõmmata. Komplektis on ka teravad mõõgad, millega sihtmärgi kukal tapmiseks läbi lõigata tuleb. Pidevalt saab loomulikult otsa gaas või purunevad mõõgad, kuid missioonide ajal on võimalik asendusi leida. Manööverdamine saab üllatavalt kiiresti selgeks ning midagi keerulist kaelaraiumine endast ei kujuta. Meeldiv oli näha, et vajaduse korral on ka võimalik sihtmärkide käsi ja jalgu hakkida. Lahingute ajal leiab erinevat toormaterjali, mida missioonide vahepeal saab ümber töödelda uuteks relvadeks. Mäng valmistab pettumuse kõigile neile, kes ootasid avatud maailma ja vabadust. Ainuke vaba hetk niisama ringi jooksmiseks on kitsas suletud ala missioonide vahepeal, kus lisaks relva ja tooraine poele saab ka suhelda teiste sõduritega, kes aeg-ajalt jagavad lisaülesandeid järgmiseks titaanirünnakuks. Üheski lahingus ei pea olema täiesti üksi, lisaks kontrollitavale karakterile on ka üsna mitu NPC meeskonda, kes titaane jahivad.  Mängijal on ka võimalik lahingu keskel enda ümber kuni neljaliikmelist meeskonda koostada ning liikmetele erinevaid käske jagada.  Sellegipoolest ma ei väsi kordamast, et mäng muutub üsna kiiresti igavaks, kõik missioonid on ühesugused “Tapa kõik vastased”, “Tõsta üles suur kivi ja pane müüris olev auk kinni, enne seda tapa kõik vastased”,”Sõida hobusega mööda suurt lagendikku ja tapa kõik vastased”. Veel harjumatum tundub massiline hiiglasemõrv just tänu sellele, et animatsioonis oli juba ühe hiiglase kambaga maha võtmine suur asi, mängus on aga täiesti tavaline, et üks mees võtab soojenduseks esimesed kümme.

Graafiline pool ei ole midagi hirmuäratavat, mängule on üritatud anda käsitsi joonistatud välimus, kuigi pean tunnistama et on teoseid, kus see on paremini õnnestunud, näiteks Valkyria Chronicles seeria, kuid on ka näiteid vanema generatsiooni mängudest. Dublaaž on jaapanikeelne ja kõlab hästi, hääled on ka anime puhul samade näitlejate poolt. Lühidalt öeldes ei tundu “Attack on Titan” midagi erilist. Pildil ja helil polnud viga, kuid pidevalt korduv mängumehaanika ja vähene meelelahutus, veel enam uue sisu puudumine fänni jaoks, ei too mitte kuidagi kastaneid tulest välja. Titaanide hakkimine on küll lõbus, kuid seda ainult viivuks, loodetavasti õpivad tegijad tulevikus oma vigadest ning järgmised teosed on juba asjalikumad.

Hinne: 5/10

+ Üsna lihtne manööverdada
+ Keskkonda (loe majad) võimalik lõhkuda
+ Erinevad karakterid, erinevad mängustiilid

– Liigselt korduv mehaanika
– Vähe sisu
– Mitmikmäng ei anna midagi uut juurde, täpselt sama asja saab teha ka üksi.

 

Jäta kommentaar:

About Priit

See “Oppai” särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar