“Aurion: Legacy of the Kori-Odan” – Aafrika JRPG ehk ARPG.

Tootja: Kiro’o Games
Lavastaja: Olivier Madiba, Dominique Yakan Brand
Platvormid: PC
Ilmumisaeg: 14. aprill 2016
Hind: 19,99€

Harva juhtub, kui mõni Kickstarterist alguse saanud mäng on päriselt nauditav ning kirega tehtud. “Aurion: Legacy of the Kori-Odan” kuulub sinna nende väheste hulka, segades minimaalselt tuntud Kameruni mütoloogiat tulepallidega, inimestele näkku virutamisega ning suuremate jumalatega. Arendaja Kiro’o sõnul on tegemist teosega, mis on saanud suurt inspiratsiooni Bandai Namco Tales of mänguseeriast, kuid kui truu on Aurion sellel väitele tegelikult?

Aurioni puhul on tegemist 2D rollimänguga, mis lõppude lõpuks pole avatud maailmaga. Kuigi mängijal on veidikene liikumisvabadust siin ja seal, pole see, noh, nagu teost inspireerinud Tales of mängud. Mängu lugu jälgib Enzot ja Erine’i, kaht vastabiellunut monarhi Zama kuningriigis, kes tõugatakse oma troonilt. Lugu on suurepärase tempoga ning täis erinevaid üllatavaid pöördeid, hoides pinget ning mängimisisu kõrgel.

Teost on soovitatav mängida puldiga, mistõttu seda ma ka tegin. Külgvaates beat-em-upi ning käigupõhise võitlussüsteemiga mängu puhul toimis ustav Dualshock 4 ülimalt hästi, mistõttu ei tekkinud kordagi isu perifeerseade lahti ühendada ning proovida klaviatuuri/hiire kombot. Kombodest rääkides – mõnusalt lahe on vajutada palju erinevaid nuppe ning näha ekraanil palju värve ja numbreid. Tavaliselt vihkan kui mängupilt on igasugust rämpsu täis, siis Aurionis töötab see kuidagi nii hästi. Võitlused ise on haledalt lihtsad, kuid siin tekib teose suurim miinus. Nimelt venivad kõik lahingud talumatult pikaks. Olin enda tegelasi korralikult tugevdanud ja kõike, kuid sellegipoolest ei teinud nii minu kui ka vastaste rünnakud absoluutselt midagi, mistõttu venisid enamus bossivõitlused pooletunnisteks igavusfestivalideks. Isegi kõrgematel raskusastmetel ei muutunud peaaegu et midagi peale selle et võitlused oli kuni tunniajased. Päriselt.

Audiovisuaalselt on tegu meeldiva elamusega. Heliriba on oivaline, varieerudes erinevate alade vahel (mitte nagu osades suuremates mängudes, vaatan sinu otsa, “Ni No Kuni 2”). Värviskeemid, kasutajaliides ning üleüldine kunstistiil on nii paganama head, nagu oleks käsitsi joonistatud. Kohe lust on avastada keskkondades erinevaid pisikesi detaile, nagu konni imepisikestel puulehtedel. Peale selle tahan välja tuua laadimisajad. Mäletate “Bloodborne’i” laadimisaegu enne esimese uuenduse ilmumist? Jah, siin on tegemist samasuguse kogemusega. Mu arvuti on üpriski hea, suutes teost ilusti välja jooksutada ja kõike, kuid Jeesus Kristus need laadimisajad vajavad mudimist. Erinevate alade vahel rändamine tähendas kohest suitsu- ja/või vetsupausi.

Üleüldiselt on Aurioni näol tegemist õnnestunud indie-mänguga, laenates troope paljudest klassikalistest Jaapani rollimängudest. Tales of seeria inspiratsiooni on näha ainult võitlussüsteemis, kuna mina, kes on mänginud pea kõiki Läänes ilmunud Bandai Namco hittseeria teoseid, ei suutnud rohkem midagi märgata. Võibolla olen lihtsalt loll. Väikesed virisemised laadimisaegade ja pikaks venivate võitluste suhtes on andestatavad hea audiovisuaalse poole, hea tegelaste ning loo kirjutamise ja lihtsa mängitavuse poolest.

Hinne: 7/10

+ Hea mängitavus.
+ Ilus audiovisuaalne pool.
+ Heal tasemel kirjutamine.
+ Päriselt imponeerivad tegelased.

– Pikaks venivad võitlused.
– Kole pikad laadimisajad.
– Raskusastmete tähtsusetus.

Jäta kommentaar:

Lisa kommentaar