“Days Gone” – enamus negatiivsest kriitikast ei ole põhjendatud.

Tootja: SIE Bend Studio, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja:
John Garvin, Jeff Ross
Platvormid: 
Playstation 4
Ilmumisaeg: 
26. aprill 2019 
Toetaja: Playstation Eesti

Days Gone” on pikalt oodatud suur Playstationi eksklusiiv, kus kohtub sügav narratiiv, avatud maailm, metsik loodus, zombid ja muidugi kergelt habetunud mehine mootorrattur. Esimene kord sain seda enda käega proovida eelmise aasta E3 raames, kus mäng tundus olevat vägagi valmis, kuid kui sain kätte ülevaate tegemise jaoks mõeldud täispika versiooni aprilli esimeses pooles, siis olin üllatunud ja mitte positiivselt. Olen suur narratiivipõhise üksikmängijale mõeldud seiklusmängude austaja ning “Days Gone” oli kindlasti selles nimekirjas, kus on hetkel on “Horizon Zero Dawn”, “God of War” ja “The Last of Us” ning peale esimest kahte päevaga sekeldusi ja probleeme arvasin, et “Days Gone” päevad on loetud.

Algus oli raske, ei hakka asja ilustama – mängul oli tohutult tehnilisi probleeme kuni momendini, et reaalne mängimine muutus peaaegu võimatuks. Siin ei olnud tegemist väikeste tehniliste putukatega, mis aeg-ajalt ennast näitasid, vaid sinine error ekraan, salvestused olid vigased, heli kadus selliselt, et pidi reinstallima ning isegi error, mis pani Playstationi välist kõvaketast parandama. Oli selge, et mäng ei olnud valmis ning tundub, et sellesse faasi ka enamus suuremaid arvustajaid kinni jäid. Andsin alguses alla ja ootasin uuendusi, mis paari päeva jooksul ka tulid ning asjad läksid paremaks. Üle päeva hakkas tulema uuendusi, mis järjest eemaldas neid muresid kuni ilmumiskuupäevani välja, mille ajaks muutus tehniliste probleemide nägemine juba haruldaseks.

Lähen nüüd korraks tagasi ja võtan natukene hoogu maha. “Days Gone” narratiivi peategelane on Deacon St. John, kes on endine sõjaväelane. Tema maailmalõpu ülesanne on ellu jääda, et koos sõbraga Boozeriga minema sõita, kuid selle jaoks on vaja resursse, seega Deacon teeb erinevaid tööotsi inimeste laagritele enda ümbruses. Mängu nimi ja pidev meeldetuletus menüüs on viide päevale kui Deacon viimati enda abikaasat nägi, kui too lennuõnnetuses hukkus, vahetult peale zombide tulekut. Muideks siin mängus on nende hellitav hüüdnimi “freaker” või siis maakeeli friik, kuid olemuselt siiski tavaline zombi. 

“Days Gone” parimatel momentidel on tõeliselt unikaalne kolmandas isiksuses zombidega võitlus ja tulistamine, mis tekitab pinget ja põnevust. Ekraanil on korraga sadu zombisid ja nad kõik tahavad mängijast tükikest saada. See on visuaalset võimas ja pingeline moment, mis jätab selle kogemuse meelde vast terveks eluks. Suurt rahuldust pakub ka lõpuks saabuv võit kogu selle üüratu karja üle ning siis avastada, et peab selliseid veel mitu korda hävitama. Tõeliselt põnev ja kaasahaarav fookuspunkt. Kahjuks see osa saabub alles mängu viimases veerandis ning kuni selle momendini on enamus tegevusest üksluised missioonid ja lõputu sõit mootorrattaga.

Erinevad missioonid polegi niivõrd erinevad, kui antud žarile omased ja tüüpilised. On vaja asju viia-tuua, päästa inimesi, leida asju ning puhastada kas siis pesasid või vaenlaste baase. Mängijatele teada ja tuntud asjad. Iga tegevus annab kogemusi ning krediiti, mida saab laagrites kasutada, põhiliselt enda mootorratta eest hoolitsemiseks. Kogemusega saab uusi erinevaid oskuseid ning raha eest resursse ja paremaid juppe enda masinale, mis on põhiline liikumisvahend. Ilma oluliselt kokku hoidmata või kõrvaliste asjadeta oli mul alati piisavalt resursse, et teha mida iganes soovisin. Alati oli laskemoona, alati oli meditsiinilis vahendeid, seega siin ei kutsuks seda just “survival” alla minevaks, vaid pigem lihtsalt avatud maailmaga narratiivil põhinev zombi tulistamine.

Narratiivi ainukene suurem mure on selle tempo – esimene pool mängust, ca 15 tundi on aeglane ja põhitegevuse pausideks on vaheklipid. Viimased on põhiline viis loo jutustamiseks, mis on veider, sest nii “Uncharted 4” kui “God of War” tegid seda jooksvalt, mängimise käigus ning veel äärmiselt edukalt. Kusagil 15+ tundi mängimist tuleb ilmsiks alles põhiline lugu ning teine pool on kõik tihe ja kiire jutustamine, mis jättis mulje, et keegi soovis asjad kokku tõmmata. Tõsi, lugu mingeid auhindu ei võida ning keegi just pisaraid ei poeta, kuid isiklikult olen rahul. Selge oli see, et mingisugust “The Last of Us” kvaliteeti ei tule, kuid mingisugust pettumust ei ole ka. Kahjuks Deacon kui peategelane on siin probleem – tema motivatsioonid, taust ja olek ei lähe kokku sellega, mida mängija peab temaga koos tegema ning kuni lõpuni ei suutnud temaga ühis keelt leida.

Mängukäik on otsekohene, kus kollased missioonid on loo arendamiseks, pruunid on laagrite jaoks ja punased on zombide tsoonid, mida tuleb puhastada. Avatud maailm on piisavalt suur, kuid kahjuks üksluine. Ringi sõites on kohad kõik äärmiselt sarnased ning mitte midagi ei ole kusagilt leida ja avastada. Alguses olin optimistlik ning läksin ringi sõitma ideega, et leian uusi kohti ja asju, kuid siis avastasin, et absoluutselt kõik oluline on kaardile märgitud. Puudub igasugune põhjus minna niisama ringi sõitma, millest on äärmiselt kahju. See kindlasti kõlab negatiivsemalt kui asi tegelikult on, sest põhitegevus on piisavalt hästi seatud, et igav küll ei hakka.

Päev-öö tsükkel mängib siin ka olulist rolli, sest friigid päeval magavad ja on vähem aktiivsed, kuid öösiti on inimeste laagreid kergeim maha võtta, kuna nähtavus on halb. Samuti on öösiti on kergem karjade pesadesse minna, et sealt head kraami leida, kuna nad enamasti liiguvad kusagile vee äärde jooma ja süüa otsima. Lisaks on vihm ja lumi, millel mõlemal on omad positiivsed ja negatiivsed tagajärjed. Mängija kõige korduvam tegevus on siiski mootorratta eest hoolitsemine, sest see vajab koguaeg kütust ja parandamist. Kütust tuleb otsida majadest, bensiinijaamades ning parandamiseks vajalikud jupid on enamasti autode kapottide all. 

Parimad momendid peale suurte zombikarjade on erinevad apskad, kus kütus saab otsa, laskemoon on otsas või kohtad mõnda haruldasemat zombitüüpi. Väikene spoiler, kuid hilisemas mängupooles on olemas suuremad zombid, keda on äärmiselt keeruline maha võtta ja siis karjuvad zombid, kes Deaconi täiesti segadusse ajavad korraks. Nendega tegelemine on põnev ning väljakutsuv, kuid mingisugusel põhjusel on neid vähe näha ja veel vähem vajadust nendega võidelda, kuid just seal on see magusam sisu tegelikult peidetud. Äärmiselt kahju, et esimesed 15 tundi mängust on raistatud aeg, kus naeltega kurikast piisab põhimõtteliselt iga situatsiooni lahendamiseks. Samal ajal mängu teine pool on täis eepilisi missioone, mis panevad vaikselt hingama või lausa hinge kinni hoidma. 

Selge on see, et siin on vigu, kuid fakt, et suutsin nautida seda mängu ja minna veel teisele ringile on vägagi ütlev. Siin on sisu ja see on põnev. Kahjuks see ei ole “God of War” või “The Last of Us”, kuid see on ikkagi üks kuradima hea videomäng, mis on täis eepilisi momente ja unikaalseid ideesid. Negatiivne kriitika, mida see mäng on saanud, ei ole põhjendatud ning õnneks see müüginumbreid ei ole ka mõjutanud. “Days Gone” on kindlasti 2019 aasta üks parimaid ja meeldejäävamaid teoseid, mis kahjuks tuli välja natukene liiga vara. Igal juhul on see põhjendatud ost ja särab selgelt nii produktsioonis kui mänguliselt. 

Hinne: 8,5/10

+ Põnev ja kaasahaarav ülesehitus.
+ Pikk ja põhjalik narratiiv.
+ Detailne ja avatud maailm.
+ Üpris unikaalne idee.
+ Zombide massiivsed karjad.
+ Soundtrack
+ Saab vabalt mitu korda mängida.

– Tehnilised viperused.
– Deacon on ühekülgne karakter.
– Liiga aeglane algus.
– Raisatud võimalused.
– Ei ole survival elementi.

 

 

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar