Arvustus: “Horizon Zero Dawn” – hea katse Zelda ja Link, kuid Aloy on peajagu üle

Tootja: Guerilla Games, Sony
Lavastaja: Mathijs de Jonge
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 01. märts 2017
Maaletooja ja toetajaPlaystation

Guerilla Games on alati olnud seotud ainult Killzone seeriaga, mis mänguna jäi alla konkurentidele, kuid visuaalselt tegi silmad ette. On veidikene üllatav, et ainult ühe mänguseeriaga tegevuses olnud stuudio suudab koheselt luua sedavõrd kvaliteetset meelelahutust, mis peale imeilusa maailma on ka mänguliselt voolav, veatu ja intuitiivne. Tõenäoliselt kõige parema välimusega (eriti Pro ja HDR omanike jaoks) mäng konsoolide peal, mis senimaani on ilmavalgust näinud ning kindlasti ka üks aasta 2017 parimaid mänge. Suurem osa aastat on veel ees, seega kuhu lõpuks maanub on tulevikus näha, kuid igale järgmisele on latt ikka väga kõrgel. Ei alusta arvamuskriitikat just tagasihoidlikult, kuid kuna võtsin omajagu aega selle mänguga tutvumiseks ning kirjutamise hetkel on teine ring pooleli, kus naudin ilusat düstoopiat läbi VR prillide uuendatud resolutsiooni (VR update 2.5). Korraks tõmbas alguses hinge kinni küll. Teine põhjus, miks arvustus mul pikalt draftis seisis oli lihtne – tahtsin uue Zelda mänguga ka ühele poole saada, sest need kaks on üksteise otsesed konkurendid. Või vähemalt peaksid olema. “Horizon Zero Dawn” on kerge vaevaga parem mäng kui “The Legend of Zelda: Breath of the Wild” – see ei peaks isegi küsimus olema, kuid tean täpselt millised on Nintendo fännid, seega – come at me, bro.

Üldiselt ei ole mul kombeks pikalt visuaalsel aspektil peatuda, kuid vahel on mõned erandid, mida ei saa eirata. HZD tegi mind skeptiliseks, sest enne ilmumist oli omajagu videosid olemas, kuid kuna kõik olid hoolikalt ja ettevaatlikult valitud kohad ning senimaani on Naughty Dog (Uncharted ja The Last of Us loojad) ainsana suutnud jääda näidatud kvaliteedi juurde, siis ootasin veidikene nõrgemat lõpptulemust. Reaalsuses juhtus hoopis vastupidi – tuli isegi parem. See on ka esimene mäng, mis kasutab suurepäraselt ära 4K ja HDR funktsioonid, mida Playstation 4 Pro pakub, andkes lõpuks mõistliku põhjuse (kui see üldse olemas on) soetada 4K televiisor või PS4 Pro.

Guerilla Games on loonud tehnilise ime, mis transpordib uude ja lummavalt ilusasse maailma. Tegevust on mängus palju ja koguaeg on kusagile kiire, siis on kerge unustada kuivõrd ilusa maastiku keskel lugu on räägitud. Vahel on mõnus korraks seisma jääda lihtsalt vaadata ümberasuvaid hiigelroboteid, lumiseid puid või päikeseloojangut ning Aloy (peategelane) tahumatu ja sarmikas punapäine metsikus ei tee ka silmadele liiga. Guerilla Games on selgelt enesekindel enda toodetud maailma kvaliteedis, et on kaasa andnud võimaluse mängust pilte teha (photo mode). Terve internet on neid pite täis ning osad on galeriide väärilised tööd.

Kogu see eelnevalt mainitud ilu jookseb terve mängu kestvuse aeg veatult. Kuna isiklik kogemus on ainult PS4 Pro peal, siis ei oska kindlalt öelda ja kinnitada, et iga Playstation 4 sedaviisi toimib, kuid pean tunnistama, et väga mõnus kogemus esimest kuni viimase minutini välja. See on selline asi, mida üldiselt ainult hullumeelsed PC mängurid kogevad, kellel arvuti on maja hinnaga. Samuti on uskumatu, et “Uncharted 4” ei olegi enam see kõige ilusam mäng. Paraku ei ole ükski seiklusmäng midagi väärt ilma suurepärase narratiivita, mis neid nauditud mängutunde saadaks ning HZD ei põru ka siin. Teema on huvitav ja tõmbab kiirelt kaasa, kus professionaalsed häälnäitlejad ja kütkestav karakteridisain teevad kergeks mängijal ennast loosse investeerida.

Tegevustik on düstoopilises maailmas, kus Aloy on noor punapäine ja uudishimulik naine, välja heidetud enda hõimust ja ülesse kasvatatud südamliku ja sooja isafiguuri poolt. Kõik hõimud elavad matriarhaatlikus ühiskonnas, kus reeglid keelavad minevikku uurida. Ühel päeval väikene Aloy leiab maapõuest iidse ja arenenud tsivilisatsiooni varemed ja väikese tehnovidina, mis lubab maailmaga paremini suhelda. Aloy tahab nüüd rohkem teada enda (miks ta beebina hõimust välja heideti) ja inimkonna mineviku kohta, et mis valesti läks. Kuidas need suured mehaanilised masinad tekkisid? Mis on peidus suure metallist ukse taga nende hõimu keskel asuva mäe sees?


Mängija ülesandeks ongi aidata Aloyl leida soovitud vastused ning see teekond on põnev. Inspiratsiooni on ehk võetud “Far Cry: Primal” või isegi “Game of Thrones” maailmadest, kust Nora hõim (Aloy hõim) oleks nagu põhjarahvas ja Starkide suguvõsa. Viisil kuidas lugu ennast vaikselt lahti harutab teeb äärmiselt keeruliseks mängida näiteks ainult 30-60 minutit, sest iga uus episood ja missioon tekitab suuremat huvi ja soovi natukene veel mängida. Näiteks esimene istumine mänguga pidi olema ca 2 tundi, aga oli tegelikult 7,5 tundi varahommikuni välja.
Üllatav aspekt on võitlusmehaanika, mis ei tundu olevat midagi erilist, kuid enda käega on kerge ja vaevatu, põnev ja väljakutset pakkuv. Guerilla Games võttis idee, et igas mängus peab olema vibu ja nool (Tomb Raider, The Last of Us, Far Cry Primal) ja lihtsate võtetega tegi seda paremini kui eelnimetatud mängud. Aloy suur liikuvus ja kiiresti kasvav relvade valik teeb võitlustest pigem oodatud tegevuse kui rutiinselt tüütu takistuse. Väljakutse tuleb esile momendil, kui proovida võtta käsile mitu vastast korraga ja isegi olles maksimaalselt tugev, ei ole see eriti hea mõte. Aloy on selgelt kõige nõrgem suhteliselt igas võitluses, kuid kasutades fookust, hiilimist ja vajadusel ärajooksmist, saab vapper neiu igast masinast jagu – ükskõik kui suur ja hirmutav see ka ei oleks. Saab teha täpsuslaske silma või vastu kanistrit (robotitel on kanistrid seljas), vajadusel eemaldada turvist ja kasutada lõkse. Võimalusi on palju. Samuti kui Aloy peab minema üks ühele võitlusesse, siis saab ka vibuga vajadusel vehkida kuniks jõudu on. Suhteliselt veatu mehhanismi puuduseks on selge süsteem, mis viitaks mängijale, et kui palju Aloy viga saab ehk siis näeme numbreid, kui lööme teisi, kuid ei näe midagi, kui lüüakse meid, seega puudub võimalus kiirelt arvutada Aloy võimalusi ellu jääda.
Suurte dinosauruse taoliste robotitega võitlemine on mõnus. Iga esimene tapmine on reaalne saavutus ja tihti avastad ennast minemas mustale alale kaardi peal lootusega leida mõni uus ja veelgi suurem robotkoletis. Muidugi päris tihti ka leiab mida otsid ja siis kiirelt sureb ära ka, sest ei olnud tegelikult veel valmis.

Horizon Zero Dawn” on ressursside põhine mäng ehk põhimõtteliselt tuleb korjata ära kõik, mida silmad näevad. Lisaks tuleb tappa võimalikult palju roboteid ja elusloomi, et uuendusi ja varustust saaks kokku vorpida. Esimestel mängutundidel väga rõhuvaks muutnud tegevus sujuvalt muutus märkamatuks ning koos teadmistega tuli ka oskus jahtida ainult vajalikke tooraineid. See muidugi tähendab, et üldiselt on mõistlik liikuda jalgsi või roboti seljas, sest ressursid jäävad saamata kui kasutada “quick travel” varianti. Kõndimine või jooksmine ei ole igav, sest maastikud on ilusad ja kõrvalmissioone on iga nurga peal, seega nagu eelnevalt ütlesin – tegevust on palju.
Kõrvalised väikesed missioonid on eraldiseisvad mininarratiivid ja põnevad, kuid ei ole tegelikult vajalikud ning olenemata sellest, kui huvitav on lugu nende taga, on Aloy tegevus alati üks – minna teatud kohta, kasuta fookust, mine mööda jälgi ja tapa lõpus olev koletis. Lisaks korduvale tegevusele on päris tüütu kahe kaardi süsteem, kus praktiliselt kasutatav on ainult peamenüüs olev maailmakaart. Veider kompassil põhinev viis juhtida on halvasti tehtud, sest juhatab ainult järgmise punktini teekonnal, mitte lõpp-punkti juurde, ehk siis jooksed tihtipeale mööda pikimat võimalikku marsruuti. Rääkides tüütutest asjadest – aktiivse missiooni valik. Korraga saab olla aktiivne ainult üks missioon kõikidest tüüpidest – õpetus-, pea-, kõrvalmissioon või muu ning see on ebapraktiline. Paljud missioonid on kattuvad, seega eraldi tehes lihtsalt raiskab aega, kuid muud võimalust ei esitleta.

Kokkuvõtteks ütlen, et ei osanud oodata “Horizon Zero Dawn” edu ja kvaliteeti. Guerilla Games on Killzone  seerja looja – mida tegelikult pidin ootama? Vahel on tore eksida ja nautida imelist mängu, mis on kindel iga PS4 omaniku riiulimäng. Kindlasti oli ka ootamatu Sony oskus ja julgus ajastada mäng samale ajale kui uus Zelda ning siis lõpuks olla veel ka parem – enesekindlus on mäekõrgune. Isiklik lemmik on metsik ja taltsutamatu Aloy, kes annab kogu asjale hinge. Viis kuidas ta suhtleb ning kõigile molli sõidab on nauditav ning ei pea vist mainima, et HZD on ka 2017 aasta enim plaatinum trofeesid näinud mäng (kirjutamise hetkel üle 4400 inimese). Iga vestlus inimestega (ja neid on miljon) annab valikuid ning väikese ikooniga saab mõelda, et millist iseloomu soovid näidata. Mina valisin alati ajud ja teen nii ka edaspidi – armastan tarku naisi. Alahindasin Guerilla Gamesi nagu Nora hõim alahindas vaprat Aloyid, kuid tulemus sellest ei muutu – “Horizon Zero Dawn” on peaaegu ideaalne seiklusmäng.

Hinne: 9/10

Plussid:
+ Kõige ilusam konsoolimäng, mis senimaani tehtud.
+ Väga palju tegevust ja pikaks ajaks.
+ Kaasahaarav lugu, mis hoiab kinni.
+ Sujuv võitlussüsteem ja suured robotdinosaurused.
+ Meeldejäävad karakterid.
+ Kasutab ära kõikvõimalikud PS4 Pro lisafunktsioonid.

Miinused:
– Halb kahe kaardi süsteem ja sihtkoha leidmine
– Ei saa olla rohkem kui üks aktiivne missioon
– Kõrvalmissioonide tegevus on koguaeg üks ja seesama

Arvustus ilmus Raiko veebilehel – LOE SIIT!

Lisa kommentaar