“Kingdom Hearts III” – 12 aastat oodatud järg ja ainukene reaktsioon on “meh”.

Tootja: Square Enix Business Division 3, Square Enix
Lavastaja: Tetsuya Nomura, Tai Yasue
Platvormid: Playstation 4, Xbox One
Ilmumisaeg: 29. jaanuar 2019
Toetaja: Gamestar.ee

Lapsepõlves nägin ajakirjas pilti, kus olid koos Donald ja karakterid Final Fantasy mänguseeriast, siis ei uskunud enda silmi. Kogusin raha ning käisin Tallinna Kaubamajas endale “Kingdom Hearts” nimelist rollimängu ostmas. Teel koju kujutasin endal ette eepilist seiklust tõelises Jaapani rollimängu stiilis, kus on käed löönud Squre Enixi žanri tundmine ning Disney vabameelne ja lõbus lugude jutustamine. Peale mängima hakkamist oli pettumust kiire tulema ja terve esimene päev selle mänguga veedetuna viis selleni, et järgmisel päeval läksin seda maha müüma. Seal ei olnud mitte midagi, mida peaksin Jaapani rollimänguks, lugu oli segane, karakterid ei imponeerinud ning kõik tundus olevat ainult toodete müügiks tehtud promomäng, mille eesmärgiks oli võimalikult palju asju sisse toppida, ilma reaalse sisuta. Ja selle kogemusega kasvasin ülesse.

“Kingom Heart III” on 12-13 aastat oodatud põhiseerias olev järg, mida fännid on palavalt nõudnud, sest narratiiv on endiselt pooleli ja teemad lahendamata. Siit on koheselt ka esimene probleem – narratiiv. Kolmas osa nõuab, et eelmised mängud oleks mängitud ning mitte ainult esimene ja teine osa, vaid ka lugematu arv käsikonsoolidel ja mujal olevaid vahepalasid. Mitte, et see lugu üldse mingisugust tähendust omaks, sest kõik on seosetu ja väga laiali, kaugel kompaktsest ja tempokast kaasaelatavast loost. Kingdom Hearts seeria tähendus videomängudele on jäänud minule vägagi võõraks, sest ei ole kunagi seda kvaliteeti siit leidnud. Tänaseks olen suurem osa neist läbi teinud ning mitte ühtegi ei hindaks kõrgemaks kui kesine kogemus, kus ainukene suur pluss on muusika ja visuaalid, ehk siis produktsioon. Väljaspool seda ei ole siin midagi kiita, kuid seda ometi tehakse.

Olles selle seeria suhtes ükskõikne, siis hetkel on mul ideaalne võimalus vaadata asjale objektiivselt ning pilt ei ole midagi ideaalset nagu mujalt võib mulje jääda. Võtame siiski järjest ja vaatame asjad üle rahulikult. Square Enixi ülesanne oli suur, sest nii pikalt oodatud järg peab olema ideaalne ning narratiiv võimas, et asjad kokku tõmmata. Siin on videomänguhiid saanud suurepäraselt hakkama ning fännid on tulemusega kindlasti rahul. Uutele mängijatele on pakutud äärmiselt vajalik Memory Archive, mille ülesanne on eelnev lugu kompaktselt edasi anda, et üldse oleks võimalik aru saada, et mis on toimumas. See on esimene selge märk, et “Kingdom Hearts 3” on rohkem siiski fännitoode kui midagi muud.

Millest see mäng räägib? Noh, see küsimus on inimesi vaevanud alates selle seeria loomisest ning Youtube on täis kümneid videosid, kus inimesed proovivad sündmustele tähendusi anda. Proovin siin ka endapoolse panuse anda. “Kingdom Hearts 3” on The Dark Seeker saaga viimane osa ning loo peategelane on poiss nimega Sora. Sündmused on otsene jätk eelnenud “Dream Drop Distance” (Nindedo 3DS peale 2012 ilmunud) mängule. Protagonistid otsivad seitset valguse meistrit, et rikkuda Master Xenanort ja Organisatsioon XIII plaanid. Kahjuks ei ole hetkel mõtet minna süviti teemasse, et mis on Keyblade ning kuidas Miki, Kupi, Donald ja kõik need maailmad on asjaga seotud, sest see on ebaloomulikult keeruline ja ütlen ausalt, et ma tõenäoliselt isegi ei tea päris palju.

Põhiline praeguse narratiivi juures on nende oskus kasutada melodramaatilist nostalgiat, et viia sihtgrupp tagasi lapsepõlve ning läbi selle luua tugev emotsionaalne side. See on võimas tunne, mida ise olen nautinud näiteks “Resident Evil 2 Remake” juures ja mujalgi. Mäng on loost sõltuv, seega palju aega saab nautida imeilusat pilti ja professionaalseid häälnäitlejaid. Kuna maailmade valimine ei pea olema konkreetses järjekorras, siis vahel võib olla vasturääkivust, kuid üldiselt jookseb päris ilusti. Suur finaal ja viimane osa mängust on võimas ja hästi tehtud ning ei imestaks kui seeria suured fännid ka pisaraid valasid. Kui keegi kusagil mõõdaks, siis siin mängus on sujuvalt üle paari tunne vaheklippe, mis on kõik tegelikult tippklassi animatsiooni väärilised, eriti veel 4K HDR pildiga.

Mängimine ise on kolmandas isiksus hack’n’slash. Olgugi, et fännid väidavad ja topivad selle JRPG žanri alla, siis sinna see kindlasti ei lähe. 90% ajast vajutad ühte nuppu “rünnak”, vahel teeb natukene maagiat ning kasutad eriti meelelahutuslikke trikke, mille eesmärk on olla värvikirev ja ekraanitäitev. Oskust ja rollimängu siit ei otsiks, mis oli ka põhjus, miks andsin seda pojale mängida. See ei tähendaks, et siin ei ole raskeid asju – ikka on. Osad bossid on tüütud ja panid natukene ropendama ka, kuid arvestadas mängu mastaapi, siis pidem on see kergemapoolne. Vaatemängulises on fookuspunkt siin kohe kindlasti, sest suur relvade valik, kus iga tüüp esindab maaima, kust see on pärit, loob koos maagia ja trikkidega ikka päris uhke asja. Lastele meeldis seda kõrvalt väga vaadata ning ka ise olen rahul, kui hästi on kogu asi ikka animeeritud. Mäng on tõeliselt ilus.

Kuna tegemist on Kingdom Hearts mänguga, siis siin on muidugi palju erinevaid maailmu, mida külastada. Lastele meeldis Raputsel ja Lumekuninganna, kuid internetile ja ka endale on suureks lemmikuks Kariibimere Piraadid, sest seal on antud seiklusfilmide atmosfäär imeliselt hästi edasi antud ning tekitas huvi korraliku videomängu järgi antud universumis. Muidugi sündmused nendes maailmas üldiselt ei ole põhilooga seotud, vaid pigem Disney tootereklaam ja niisama ajaviide. Maailmasid on siin veel, kuid enamus on lihtsalt rida lahinguid koos mõne dialoogiga ja ongi kõik. Ühest asjad on äärmiselt kahju – avatud maailma puudumine. Niivõrd ilusas mängus sooviks rohkem avastada ja niisama ringi luusida, kuid need piiratud ruumid ei anna selleks võimalusi. Tõsi, mõni maailm on laiem ja avaram, kuid põhimõte ei muutu kordagi. 

Mäng võttis kokku ca 25 tundi ja peale põhiloo lõpetamist veetsin veel tunnikene-kaks, et vaadata mõnda külastatud maailma. Seal toimuvad muudatused, mis peegeldavad edasis sündmuseid, seega fännidel on jällegi kindlasti asju teha ja korjata. Maailmade vahel liikumine toimub lennumasinas nimega Gummi Ship ja see on ülekaalukalt kõige tüütum osa kogu asja juures. Piinlikult halb kosmosetulistamine oli juba varem hädas enda vajalikkuse tõestamisega, siis siia on lisatud tähtkujude otsimised, varandused ja veelgi enam takistusi nagu see muudaks surnud hobuse sõjahobuseks. Lennulaeva on võimalik paremaks muuta ning ka välimust enda soovide järgi panna – mingil põhjusel. Seeria fännid kiidavad seda taevani, väljapool seisvad kehitavad ülgu ja mina olen siin kahe vahel, proovin leida seda kulda, kuid satun rohkem selle kassi ja liivakasti variandi peale. Ma väha tahan seda seeriat armastada, kuid minu jaoks siin ei ole midagi.

Hinne: 8/10

+ Visuaalselt äärmiselt võimas.
+ Muusika, häälnäitlejad ja disain on tõeline tipp.
+ Pikk ja põhjalik narratiiv.
+ Vääriline jätk tuntud mängule.
+ Sisurohke enne ja pärast põhiloo lõpetamist.
+ Korralikult läbimõeldud kasutajaliides ja menüüde süsteem.

– Võitlusmehaanika on endiselt mõttetult ühenupuline.
– Väljakutse on puudulik ning jäetud mängija enda teha.
– Gummi Ship ei peaks siin mängus olema.
– Osad maailmad on ainult toote müümise jaoks ning ei anna midagi juurde peale kestvuse. 

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar