Arvustus: “Mass Effect Andromeda” – ikkagi parem kui uus Zelda

Tootja: BioWare, EA
Lavastaja: Mac Walters
Platvormid: Playstation 4, PC, Xbox One
Ilmumisaeg: 23. märts 2017
Toetaja: Hobbygamer.ee

Mass Effect” nime väärtust ja kvaliteeti on tänasel päeval raske alahinnata ning isegi halb “Mass Effect” on suurepärane mäng. Tugevalt vastuoluline neljas episood “Mass Effect: Andromeda” on imeline mängukogemus, mida varjutab arusaamatu lohakus ning veider sotsiaalpoliitiline sõnum. Alates esimesest minutist kuni viimaste momentideni ei ole Andromeda kunagi igav, lugu on huvitav ja esitatud uus universum on omalaadne, hiiglaslik ja võimalusterohke.

Alustan positiivsete aspektidega antud mängu juures. Räägitud lugu on seekord eraldiseisev eelmistest mängudest, seega Shepard (eelmiste mängude protagonist) on 700 aastat minevikus ja Milky Way tähesüsteemis. 400 000 inimest ja tulnukat võtsid ette pika teekonna Andromeda süsteemi nelja suure laevaga. Kohale jõuab ainult üks ja mängija võtab endale Ryderi rolli – kas siis õde või vend. Ryder on “pathfinder“, kelle peas on AI ning kelle ülesandeks on leida elamiskõlblikud planeedid, need kindlustada ja ette valmistada. Uues süsteemis on muidugi uued ohud, uued liitlased ning salapärane iidne tulnukarass, kes on suuteline planeete ja eluvorme looma. Sealt algab pikk, detailne ja ilus seiklus kindlustamaks inimkonnale uue kodu ja alguse.

Mäng toimub suuresti Tempesti pardal, mis on eriline transpordilaev, disainitud spetsiaalselt “pathfinderi” jaoks. Sellega reisib planeedilt planeedile lahendades ülesandeid ja erinevaid missioone. Teekonnal on kaasas mitu meeskonnaliiget, kes igaüks on eraldiseisev ja värviline persoon. Nad kõik on selgelt eristuvad, neil on ajalugu ning konkreetsed iseloomud, millesse on mängijal ennast kerge investeerida. Uus universum on üpriski massiivne, kus on kokku üle 200 planeedi, millest saab külastada umbes tosin. Planeedid on kõik äärest ääreni erinevad, olles liiga külm, liiga kuum, liiga elektromagneetiline, liiga mürgine, liiga ohtlik ja midagi muud liiga ning mängija ülesandeks on atmosfäär normaliseerida tagamaks elukõlbulikus. Igas asukohas on palju uusi isiksusi, kellega suhelda ja flirtida, üüratu arv kõrvalmissioone ning saladusi mida leida. Tegevust on sajaks ja enamaks tunniks.

Uuendatud ja lihtsustad vestlussüsteem on selgem ja annab selged emotsioonid igas valikus. On kerge teha loogilisi, emotsionaalseid, profesionaalseid ja muid vastuseid ning seekord ei ole enam suund alati ühele konkreetsele. Alati saab vastuseid muuta, mis annab mängijale suurema kontrolli. Flirtimine ja suhte loomine on võimalik suhteliselt iga persiooniga, kellel on rohkem kui paar dialoogimomenti, kuid suhe siiski saab lõpuks olla ainult ühega. Õel ja vennal on erinevad variandid suhete loomisel. Suurim uus lisa ja parendus on võitlussüsteem, mis on sujuvam ja loomulikum. Nüüd on kasutusel lisad, mis lubavad kõrgemale hüpata, õhus hõljuda või kiiremini liikuda. Samuti on uus menüü kiiremaks ja paremaks orienteerumiseks. Kogu mängitavus on ülesse ehitatud intuitiivselt ja loomulikult ning kordagi ei ole tunnet, et midagi on keeruline või hoomamatu.

Suur negatiivne külg on 12-13 aastat iganenud nägude animatsioon, mis on hullem kui 10 aastat tagasi ilmunud esimesel “Mass Effect” mängul. Külmad silmad ja igati piinlik nägude liikumine on vahel täiesti paigast ära, et tõmbab mängust eemale. Sarah Ryder on ebanormaalset kole ja tema naeratus sobib rohkem mõnda VR õudusmängu kui dialoogipõhisesse seiklusmängu. Siiski pean ütlema, et tegelikult päris kiiresti harjusin nende veidrate nägudega ära ning ühel momendil see ei enam ei häirinud. Väljaspool nägude animatsiooni on mäng imeilus. Veidrad planeedid ja detailne keskkond hellitab silma igal sammul.

AI on taaskord üle mõistuse loll. See tähendab, et võitlustes on AI ainukene ülesanne otsida varju, seega saab alati joosta otse peale ja lüüa käsirelvaga. AI ei oska selle peale reageerida ning tihti kas ei märka või üldse jookseb kinni. See kajastub ka mängija kaasvõitlejates, kes alati sisse jooksevad ning kuidas kaks AI vastast omavahel suhtlevad. Tehnlised probleemid on ka muidugi mängu keskne probleem. Paar korda jooksis ikka mäng täiesti kinni, et tuli uuesti käivitada. Üldised probleemid olid kaardist väljakukkumine või lõputu respawn kohta, kuhu seda teha ei saa. Vahel ei lõpenud missioonid ka ära, tuues mälestusi “Mafia III” jubedast kogemusest.

Lõpuks jõuan ka siis sotsiaalse sõnumini, mida see mäng saadab. “Mass Effect” on tegelikult algusest peale olnud suhteliselt vasakliberaalne poliitkorrektne õudusunenägu, kuid “Andromeda” keerab asjale võlli juurde. Transsoolised tulnukad ja pidevalt peale surutud samasooliste suhted on ainult algus. Valgenahalist inimest ei saa isegi luua ning mehi tehakse maha suht igas teises lauses. Üllataval kombel olen tänaseks sellega juba harjunud, kuid kui vahel teha väikene paus ja kuulata, mida tegelikult räägitakse, siis on päris kurb, et ühiskond liigub mõistuse kasutamisest üha kaugemale.

Isiklikult lõpetasin mängu enne esimest suuremast uuendust ära, siis pidin kannatama pikkasid laadimisekraane ja planeetidele minemist/tulemist, siis nüüd seda enam ei ole. Lisaks on nüüdseks natukene uuendatud ka nägude animatsiooni, silmad sai elu ja hinge ning tundub, et uuendusi on veelgi tulemas. Kokkuvõtteks saan mängu kiita, sest emotsioon on positiivne ja mängimise ajal oli sisse tõmmatud. Mängul on eelmiste tunne, kuid siiski nendeni ei küündi. Nagu ennist ütlesin – ka halb “Mass Effect” saab olla imeline mäng.

Hinne: 8/10

+ suurepärane ja kaasahaarav narratiiv
+ selgelt eristuvad ja huvitavad karakterid, kellesse enda aega investeerida
+ massiivne universum täis ääretult palju tegevust
+ uuendatud vestlussüsteem annab suurema kontrolli dialoogi tooni üle
+ Mass Effect seeria parim ja sujuvaim võitlussüsteem

– jubedad animatsioonid näo ja kehade liikumise juures
– AI ei saa aru, mis tema ümber toimub
– suures koguses tehnilisi vigu, mis vahel lõhuvad mängu täiesti ära
– negatiivne sotsiaalne sõnum
– ei ole võimalust jätta vahele liikumisi planeetide ja süsteemide vahel

Ilmus varem kultuurikriitiku lehel – LOE SIIT!

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar