Nintendo Switch – osta või mitte? Probleemid, kehv disain ja kus kurat on kõik mängud?

Nintendo Switch on kümme päeva väljas olnud ning seda on proovitud igas võimalikus poosis ja iga mänguga (neid on ainult kümme) ning nüüd viimaks on paras aeg panna kirja esialgne hinnang uuele Nintendo konsoolile – kas osta seda või mitte. Ühte asja siiski juba teame – Nintendo andis teada, et esimese nädalaga on Switch kõige populaarsem konsool, müües rohkem kõikidest eelnevatest masinatest, seal hulgas ka Wii (mis müüs kokku 101,63 miljonit ühikut), kuid ei ole edukam kui näiteks Nintendo DS või Game Boy, mis kumbi müüs esimese nädala vastavalt 44% ja 19% rohkem. Lisaks peab muidugi mainima, et läbi aegade edukaim esimene Switchi müüginädal on ainult 3,4% rohkem kui Wii ja 9,1% rohkem kui Wii U – millest esimene on Nintendo kõige edukam konsool ja teine totaalne majanduslik katastroof. Küsimus on nüüd selles – kas Switch on käsikonsool, et võrrelda seda näiteks DSi või Game Boy eduga või on tegemist telekakonsooliga? Lisaks on ka teine küsimus – kas Switch on järgmine Wii või Wii U?

Hetkeline artikkel ei keskendu sellele, kuidas Switch töötab, sest selle välimusest, mängudest ja erinevatest funktsioonidest rääkisin põhjalikult videos (vaata SIIT), vaid keskendun hoopis erinevatele probleemidele ja valusale reaalsusele. Muidugi pean ka mainima, et Switch on üks nendest tehnilistest masinatest, mille isiklik kogemus võib olla vägagi erinev – nagu seda olid masendavalt vigased Xbox 360 ja Sega DreamCast – kellel vedas ja kellel mitte. Minul läks siiski suhteliselt hästi ja väga suuri tehnilisi probleeme ei ole olnud – vähemalt selliseid, mis masinat lõhuksid, kuid omajagu asju on küll, mis paneb pead sügama ja küsima – kes kurat selle disainis?

Nintendo tegi ka teate internetis liikuvate videote kohta, kus on näha äärest ääreni minevaid vigu Switchi konsoolidega, öeldes selgelt, et need probleemsed masinad on siiski mõned üksikud. Samal ajal on suured tarnijad ja edasimüüjad hädas garantiiteenuste pakkumisega (jällegi on seda keeruline kontrollida) ehk siit jõuame esimese väga suure probleemini – tehnilised vead. Istusin Nintendo foorumites ja proovisin saada ülevaadet, et millised on kõige enamlevinud mured ja siin on tulemused – vigane ekraan, masin hakkab undama ja ei jää vait, puldid ei ühildu, puldid ei lae, masin ei lae, osad mängud ei lähe tööle, internetti ei ühenda ning väga kiirelt tekivad ekraanile mustad pikslid. Paraku ei ole võimalik isiklikult neid kõiki kontrollida, vaid saan lisada juurde probleemid, mis endal kümne päevaga jõudsid tekkida.
Kuuest JoyConist üks ei ühenda konsooliga ära. Jääb igavesti otsima ühendust. Teine JoyCon mingil põhjusel ei hoia lisaplaati kinni, mis kiirel liigutamisel lendab ise minema või JoyCon võtab tiivad ja lendab vastu kappi. Eriti  just “1-2-Switchi” minimängu “Quick Draw” tehes.
Konsool ei hoia internetiga ühendust. Igasugune tegevus automaatselt ühendab netist lahti. Otsid uut vastast peale mängimist – ühenda uuesti. Käivitad uue mängu – ühenda uuesti. Kuna pole väga mujalt seda probleemi kuulnud, siis eeldan, et tegemist on konkreetselt minu väikese masinaga.

Suhteliselt võimatu on “The Legend of Zelda: Breath of the Wild” mängida. Kaadrisagedus kukub tihedalt (mitte paar kaadrit, vaid mõnele kaadrile sekundis) ning mäng jookseb kokku kusagil 2-3 korda tunnis ning kaks korda on täiesti seisma jäänud, kus mitte ükski nupp masinal ei tööta. Ainukene võimalus on lasta akul tühjaks saada, sest mingit muud varianti hetkel pole välja mõelnud. Äärmiselt tüütu.
Käes hoides on hakanud konsool loksuma. Ehk siis JoyConidest kinni hoides ja neid ülesse alla vaikselt liigutades ekraan liigub. Natukene arusaamatu, et niivõrd kiirelt asi ära väsib. Tegelikult uskumatu.
Ekraan ja konsooli alune on kriimuline ning mitte sellepärast, et ei oskaks enda masinat hoida, vaid televiisoriga ühendamise alus kraabib ekraani ning masina all olevat ühenduskohta, sest ega keegi tegelikult ei näe, kuhu seda panna, vaid pimesi ja tunde järgi. Muidugi paari korraga saab asja käppa, kuid enne seda on juba kriimud peal. Ekraani saab kaitsta, kui panna ise mõni pehmem kangas aluse ja ekraani vahele, kuid miks seda kangast seal juba otse tootmisest ei ole, on ainult üks väikene osa suuremast müsteeriumist.

Tehnilised probleemid kõrvale jätta, tekib kohe terve rida järgmiseid. Leian, et on äärmiselt huvitav see, et JoyCon pulte ei saa ise laadida mitte kuidagi, vaid ainult Switchi küljes. Jap, isegi mitte see alus, mille külge saab kaks JoyCon pulti panna, et mängupult teha. Miks ei ole sellel alusel näiteks USB otsa, on täiesti jahmatav. Tõsi, Pro Controller, mis ise on suurepäraselt mugav pult, ideaalse suuruse ja kaaluga, toimib ilusti ja saab ka laadida, KUID enamus mängud ei toeta seda. Hetkel toetab Pro Controllerit ainult Zelda ja Fast RMX. Kõik ülejäänud võtavad omaks ainult neid imepisikesi JoyCon pulte, mida suurem mees normaalselt kasutada ei saa. Hämmastav.

Järgmine mure – mängud. Mul kulus ainult mõned päevad, et kogu Switchi nimistu läbi mängida ning nüüd pole mul selle masinaga mitte midagi teha, kui oodata uusi mänge – mille ilmumiskuupäevi ei tea hetkel keegi. Muidugi olemasolevatest mängudest on 70% mobiilimängud, 20% pordid teiste käsikonsoolide pealt ning ainult 10% Switchi enda mängud. See muidugi ka tähendab, et kõik muud peale Switchi enda mängude ei ole ühilduvad suure ekraaniga. Järeldus – Nintendo Switch on käsikonsool, mis on teinud lihtsamaks PS Vita ja Playstation TV protsessi televiisoris mängimiseks. See funktsioon on isegi PSP peal olemas, kus uuematel PSP mudelitel on video out täiesti olemas. Switch teeb kahte asja halvasti, selle asemel, et teha ühte asja hästi. Mängude probleemi aitaks lahendada Nintendo suur tõmbenumber Virtual Console, kuid see ei ole veel Switchi jaoks valmis ning ei ole ka teada, millal see tuleb. Samuti ei saa Switchi peal mängida mitte ühtegi eelmist Nintendo konsoolimängu, kuna Switch kasutab uut formaati kaarte. Ja muidugi online mängimine hakkab ka olema tasuline nagu PS+ ja XLive.
Tahad mängida uut Zelda mängu, kuid ei raatsi Switchi peale raha raisata? Ole mureta – mäng on ka Wii U peal täiesti olemas ning isegi parem.

Enne ilmumist oli suurelt reklaamitud Switchi jõudlus ja kuivõrd võimas masin see on. Reaalsuses on see muidugi hea nali, sest juba esimesel päeval emuleeriti terve Switch ja mängude nimistu, sest mängude suurused kaartidel on vaevalt mõni gigabait (suuremad mängud) ning Zelda on televiisorile suurendatud 696p resolutsiooni pealt. “I am Setsuna“, mis on ühine mäng Switchi ja PS Vita peal annab kurva võrdluse – Vita jooksutab mängu kiiremini ja ilusamalt. Numbrite järgi ei peaks see isegi võistlus olema, kuid masinat töös vaadates on väga raske leida mingisugust jõudlust. Eriti kui kusagil 20 minutit “Super Bomberman R” mängides on masin tulikuum.

Tarkvaraliselt on Nintendo konsoolid olnud koguaeg väga vaesed ning Switch ei ole erand. Mõne üksiku valikuga menüüd ongi kogu kompott. Tahad sõbraga võrgus mängides suhelda – osta telefon. Tahad vastasmängijale sõnumit saata – otsi Facebookist ülesse. Põhimõtteliselt on Switch kõikidele neile, kes peale aastat 2005 pole ühtegi uuemat masinat puutuda saanud ja annab samasuguse efekti, kui iPhone 7 omanikule vanem Nokia anda ning öelda, et tegemist on kõige uuema ja võimsama telefoniga. Kuidas ma pilte teen, kuidas ma videokõne teen, kuidas ma….?

Konsoolil on kaasas 26GB mälu (32GB kaart, millel on 6GB operatsioonisüsteemi all), mis on ütlemata vähe, kuid arvestades, et mängud on paarsada megabaiti, siis tundub, et isegi piisab. Mälukaardile salvestamine pidi olema ajalugu, kuid tundub, et Nintendo juhid elavad endiselt kusagil varasemas ajastus. Käsikonsool, mis ei toeta wireless kõrvaklappe tundub tõesti väga hea mõttena. Arvestades kui palju lisasid on vaja juurde osta, et normaalselt selle masinaga mängida, on komplekti hind ajuvabalt kõrge – kõik eelnev on ka kaasas muidugi. Samuti peab meelde tuletama, et Nintendo suhted kolmandate osapooltega mängude tootmiseks on olematud, ehk siis 2017 ei tasuks väga üle paari mängu kvartalis oodata, kui isegi seda. Loodan, et Switchi müügiedu suudaks seda muuta, kuid hetkel olen tugevalt kahtleval seisukohal.

Olgu, peale pikka vingumist olen jõudnud punkti, kus tuleks kogu asi kuidagi kokkuvõtlikult lahendada. Nintendo Switch tuleb suurte probleemidega, seega ei hakka eraldi isegi ütlema, et hetkel ei tasu raha kulutama hakata. Las parandavad ja uuendavad, lisavad mänge ja mõned töötavad komponendid, langetavad hinda ja unustavad enda tasulise online teenuse – siis ehk saaks sellest masinast elulooma.  Praegu on selge signaal, et Switchi probleem on Nintendo, mis on dinosaurus. Jaapani mängukompanii liidrid on vanad ja keelduvad ajaga kaasa minemast ning tulemus on käes – hunnik plastmassi, millega ei ole midagi mängida. Korralik tuulutus Nintendo kõrgemas otsas aitaks kindlasti jõudsalt kaasa praeguseks juba trendiks muutuvate probleemide lahendamisel. Pokemon Go oli uus ja innovaatiline – kohene ja üüratu edu. Switchi algus on head müüginumbrid, mis tulevad Zelda mängust rohkem kui masinast endast, kuid tuletame meelde, et ka Wii U müüs alguses kiiresti ja “No Man’s Sky” murdis rekordeid. Kes mängib neid nüüd? Ja kes mängib Nintendo Switchi poole aasta pärast?

Artikkel ilmus varem ka Raiko veebilehel.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar