“Omen of Sorrow” – koletiste mõõduvõtt stiilipuhtas armastusprojektis.

Tootja: AOne Games
Lavastaja: Maximiliano Kübler, Sebastian Gana, Rodrigo Alarcon 
Platvorm: Playstation 4
Ilumise kuupäev: 06. november 2018 (27. november on plaadiversioonil)
Toetaja: Aone Games

Omen of Sorrow” on Tšiili väikese stuudio poolt loodud lihtne 2D neljanupuline kaklusmäng, mis on loojate jaoks nö “armastusprojekt”, kus taga on tõenäoliselt rohkem tööd ja vaeva kui oskab esimese hooga ettekujutada. Esimest korda antud mängust kuulsin E3 ajal ning sedagi tegelikult läbi juhuse kui üks teine ajakirjanik mainis mingisugust uut kaklusmängu, kus on koletised ja erinevad fantaasiarikkad olendid. Kahjuks seal midagi proovida ei saanud, kuid sellest ajast olen tootjatega kontakti ja pidevalt silma peal hoidnud. Ei ole saladus, et olen suur kaklusmängude austaja, kuid antud žanr teeb skeptiliseks selle tehnilise tasakaalu saavutamise pärast, eriti veel asjaolu juures kus enne ilmumist ei olnud eriti videomaterjali ega olulist infot mängu kohta. Suutsin ainult öelda, et tegemist on mingisuguse Mortal Kombati ja Killer Instincti seguga, siis praegu võin kinnitada, et siin on palju tunda Killer Instincti mõjutusi, siis teise poolena on pigem Street Fighter kui Mortal Kombat.

Mängu teemaks on valitud õudus-fantaasia, mis kombineerib erinevad tuntud ja vähem tuntud mütoloogilised karakterid. Põhiline rõhk on pandud oskusele ja liikumisele rohkem kui juhusele ja nuppude vajutamisele, mis on sarnane lähenemisele, mille poolest on tuntud NRS (NetherRealm Studios) kaklusmängud. Ilmumise hetkel on mängus 12 karakterit, kellest koheselt on saada 9. Kaks bosskarakterit tuleb lahti lukustada mängides ning üks on mängitav ainult Story Mode jooksul. Üksikmängija jaoks on siin omajagu tegevust, mis on alati positiivne. Story Mode koosneb kolmest episoodist, kus iga episood jutustab lugu läbi valitud karakterite ning nende seoste. Kõiki kolme episoodi seob salapärane surematu naine Thalessa, kes soovib enda kätte saada müstilist raamatut, mille abil võtta enda kontrolli alla terve pimeduse universum.

Story Mode kõik kolm episoodi kestavad kokku kusagil kolm tundi ning kogu dialoog on tekstipõhine, kus vahel on väikesed animeeritud vaheklipid. Selge on see, et seda suurte stuudiote frantsiisidega võrrelda ei saa, kuid väikese stuudio esimese mängu kohta äärmiselt hea tulemus. Narratiiv ise ei oma siin erilist tähendust ning kolm eraldi kõrvallugu ei ole ka just suurejoonelise kirjutamise tulemus, kuid see ei ole kaklusmängude juures kunagi niivõrd oluline aspekt. Teised üksikmängija variandid on Arcade Mode, Survival Mode ja Training. Esimene on minimaalne taustauuring valitud karakteri kohta, kus liigume mööda maailmakaarti ning võitleme üheksa vastasega, kes on kuidagi antud tegelasega seotud. Survival Mode on täpselt mida arvata võiks – ettentud arv vastaseid tuleb üle elada ühe energiaribaga. Iga tegevus annab punkte ning nende abil saab lahti lukustada erinevaid asju.

Mängus midagi kosmeetilist ei ole peale mängija ikooni ja lööklause ning see on ka põhiline kunstiline vabadus, mida mängija endale saab. Ülejäänud lahtilukustatavad asjad on galeriis. Online mitmikmäng on nüüd huvitav koht, sest AOne Games kasutab GGPO netikoodi, mis tegi minu jaoks kõik mängud veatuks, kuid samal ajal on siin teised probleemid. Esimene probleem on lihtne – tavalises mängus ei ole võimalust enda sõpra leida ega kutsuda, mis peaks olema standard igas videomängus, kus on mitmikmäng. Teine asi on veider regiooniprobleem, mis kandus üle ka mängu müügikohtadesse. Nimelt ei ole mäng saadaval näiteks Soome PSNi poes ning veel osades kohtades, millest on ka tingitud, et kui näiteks enda Soome kontoga proovin mängida, hakkavad veidrad veateated tulema. Seda ei juhtu kui kasutan UK või USA kontot, kuid olen sellest tootjaga ka rääkinud ning nende lubadus on selge – probleemiga tegeletakse. Nende selgitus oli muidugi ka lihtne – kogemuse puudumine ning mõistan seda täielikult.

Kuidas see mäng käib? Ennist mainisin, et tegemist on neljanupulise kaklusmänguga, mis tähendab, et Dualshock 4 puldil on rünnakud jaotatud järgmiselt – ruut on kerge käega löök, kolmnurk tugev käega löök, X on kerge jalaga rünnak ja ring on tugev jalaga rünnak. Kõik muud liigutused on nuppude ja liikumissuundade kombinatsioonid, olles mehhanismide poolest tugevalt Street Fighterile sarnane, kuid selgete erinevustega. Siin mängus näiteks ei ole eelprogrammeeritud kombinatsioone või žanrile omases kõnepruugis stringe.  Ehk siis rünnakute koostamine on klassikaline 2D kaklusmäng – tavalised löögid eriliigutuste peale. Siit tuleb välja ka “Omen of Sorrow” esimene individuaalne omadus ja iseloom, millega hakkab žanris teistest eristuma.

Esimene asi on Bold Cancel, mis on oskusele ja täpsusele tehtud mehhanism. See annab võimaluse minna ühelt eriliigutuselt järgmisele, kuid siin on mõni piirang peal. Nimelt on igal mängijal kasutada kaks eririba all nurgas, mis on klassikaline EX meetririba, andes põhimõtteliselt uusi võimalusi enda rünnakute tugevdamiseks. Teine lisaresurss on Doomed ja Blessed poolkaar, mis mängu kestel liigub pidevalt edasi ja tagasi. Sinine on Blessed, lilla on Doomed ning kui ühte tuleb juurde, siis teist jääb vähemaks. Doomed on halb asi, mis võtab ära kõik meetri, muutab liigtused aeglasemaks ning veel üht teist, samal ajal kui Blessed on äärmiselt ohtlik ning üks olulisemaid võimalusi mängu võitmiseks. Enne mainisin, et Bold Cancel on võimas mehhanism, siis selle piirangud on järgmised. Kunagi ei saa minna sama eriliigutuse peale uuesti või tagasi niisama, mis tähendab, et kui näiteks on soov teha samasugust eriliigutust mitu korda ühes kombinatsioonis, on vajalik selleks kasutada Blessed meetrit, kuid peab olema ettevaatlik, sest kui see läheb nulli, tuleb Doomed. Neile veel lisaks on ka kolmas salapärane resurss, milleks on antud karakteri pimedusesümbol. See vaikselt täitub, iga kord kui mängija teeb õnnestunud rünnaku kuni ühel hetkel on täis. See käitub kui ülim resurss, andes mängijale mitu varianti. Selle abil saab kävitiada Blessed sinise aura, mille ajal on Bold Cancel nö “tasuta”, tekitades täiesti hullumeelseid rünnakuid või teha selle abil hoopis super liigutust, mille nimi siin mängus on Decimation Move. Selle tegemise jaoks on muidu tarvis kahte meetrit, kuid pimedusesümboliga saab teha ka niisama, jättes meetri alles teiste asjade jaoks. Jah, see tähendab, et osad karakterid saavad teha kaks Decimation super liigutust ühte kombinatsiooni. 

Mängu suurimaks plussiks on imeline soundtrack, mille loojaks on Francisco Cerda. Sobib õudus-fantaasia atmosfääriga kokku ning loob tõelise kaklsumängu tunnetuse. Teine oluline pluss on vähene liigutuse arv ning väikene karakterite arv, tehes sellest ideaalse mängu, kust võiks kaklusmängudega alustada. Animatsioonid on veidi konarlikud, sest ühes sekundis on umbes 10-15 mitte nii sujuvat animatsiooni kui oleme harjunud sellistelt nimedelt nagu Mortal Kombat, Street Fighter, Soulcalibur ja Tekken, kuid mitte midagi nii hullu, et sellega ära ei harjuks. Training Mode on esimese korra kohta hea, kuid endiselt on puudu rünnakute detailne info ning puudub ka nupukombinatsioon põhilisse asendisse naasmiseks. Järgmine oluline viga on häälnäitleja, kes mängu ajal jagab infot ja peaks looma seda põnevust. Siin tehti samasugune viga, mille tegi esimene Injustice omal ajal – võeti naine, kelle ükskõiksus on häälest tunda ning tõmbab kogu seda atmosfääri ikka päris palju tagasi, samal ajal kui Killer Instincti mahe ja madal mehetämber lööb adrenaliini ringi käima.

Lõpetuseks ütlen, et olen mängust pigem positiivelt üllatunud, sest olin tegelikult valmis päris halvaks asjaks. Siin on varem olnud mitmeid väikestuudio katsetusi kaklusmängude maailmas, kuid need üldiselt ei ole õnnestunud, siis siin see selgelt on. Muidugi on asju, mida muuta, kuid kuna see on stuudio ainukene mäng, siis juba esimesel kahel päeval on tehtud kaks uuendust ning kohe on tulemas ka kolmas. Mäng selgelt liigub enda parima vormi poole päris kiiresti ning hetkel ei näe küll põhjust, et miks ei peaks seda mängima. Erit veel 2D kaklusmängude suured austajad, kellele meeldivad kergemad kergemas stiilis virtuaalne rusikatega vehkimine.

Hinne: 8/10

+ Soundtrack.
+ Teema on suurepärane.
+ Ükikmängijale on piisavalt sisu, et tegevust jaguks mõnda aega.
+ Visuaalselt päris ilus.
+ Kiire ja lihtne mänguga alustada.
+ Suure haardega karakterite valik, igale maitsele.
+ Seob erinevaid stiile ja toob tagasi mõned ununenud mehhanismid.
+ Piisavalt palju resursse, et olla tõsine kaklusmäng.

– Natukene konarlik animatsioon.
– Emotsioonitu narratsioon.
– Training Mode jätab natukene soovida.
– Casual Match ei lase sõpra sinna kutsuda.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar