“RAD” – improviseeri, kohane ja saa üle!

Tootja: Bandai Namco, Double Fine
Lavastaja: 
Lee Petty
Platvormid: 
Playstation 4, Xbox One, PC, Nintendo Switch
Ilmumisaeg: 
20. august 2019
Toetaja: Bandai Namco

Bandai Namco ja Double Fine stuudio koostöös valminud “Rad” on teos, mis juba varasemalt E3 raames ette juhtus, Bandai Namco eksklusiivalas viivuks isegi proovitud sai ning seejärel hinge kraapima jäi. Mitte et ta sügava narratiivi ja jumaliku visuaalse poole või enneolematu mehaanikaga oleks silma hakanud, vastupidi, pigem peitub võlu selle lihtsuses. Väiketootja Double Fine on oma mängudes alati millegi jaburaga lagedale tulnud ning ahjusoe “Rad” ei ole erand.

Postapokalüptiline maailm pole enam ammu midagi uut, seega otsustas tootja uue külje alt läheneda. Post postapokalüptilises maailmas (jah te lugesite õigesti, maailm sai kaks korda järjest otsa) ühes juhuslikus inimeste koloonias avastab kohalik suur juht ja shamaan, et nende pikalt kasutuses olnud energiaallikas hakkab otsa saama. Probleemi lahendamiseks otsitakse muidugi ühte julget külameest, kuid kuna antud probleem pigem rikub ära tulevaste põlvede elu, kui olemasolevate vanainimeste oma, siis lükatakse ülesanne vaga sujuvalt küla teismeliste kaela ja eeldatakse, et küll keegi neist läheb ja avastab. Rahva seast ette astunud isik relvastatakse kõrgtehnoloogilise pesapallikurikaga (mis mängija surma korral ennast kodukülla tagasi telepordib, et uus pätakas koormat kanda saaks) ning peale kiiret ümbertöötlemist aetakse teismeline läbi portaali mutantidest kubisevat tühermaad avastama.

Põhitegevus toimubki kusagil tühermaal, majavaremete ning autovrakkide vahel kohalikku loodust ja viimsepäevapunkreid avastades. Tasemed on genereeritud juhuslikult ning mitte kunagi ei satu mängija tagasi täpselt samasugusesse kohta, kus ta juba olnud on. Teos ise on ülimalt lihtne, meenutab natuke lapsepõlves mängitud kahemõõtmelisi, fikseeritud vaatega platformereid. Esialgu saab mängija küll ainult hüpata ja kurikaga vehkida, peksta surnuks erinevaid uusi ja metsikuid hübriidliike ja taguda vastu endiseid politseiautosid, lootuses, et midagi vajalikku välja pudeneb. Tänu shamaanipoolsele ümbertöötlusele, korjab mängija enda kehasse iga tapmisega võõrgeene, ning varem või hiljem “areneb”, muutudes ise seeläbi tugevamaks, uute mutatsioonidega tuleb jällegi kasutusse uusi nuppe. Areng on alati juhuslik ning erinevaid mutatsioone on rohkem kui korraga kasutada saab, ruumi on ainult kolmeks põhimuudatuseks. Loomulikult on olemas enesestmõistetavad variandid nagu tiivad, põlev käsi, mis loobib tulepalle, saba või teine aju. Kuid tootja ei tahtnud olla tavaline ja ainult korrata ilmselgeid asju, näiteks minu karakter sai endale peapõie, kohe peale kõhunägu ja karjuvat, plahvatavat polüüpi.

Olgugi, et põhimõtted teose taga on lihtsad ja erilist probleemi olla ei tohiks, pole lõppu jõudmine üldse lihtne, juba järgmisele tasemele saamine on omaette tegevus. Esimese taseme esimese poole lõpus hakkavad vaikselt mängu ilmuma alfad, kohalike mutantide ülesöödetud ja kaks korda suuremad/tugevamad variandid, esialgu küll bossi rollis kuid peagi lihtkoletisena. Alfadest on ka järgmine, veel suurem variant, mis omakorda hakkab teiste mutandiliikidega kokku arenema, lisaks sellele on olemas ka päris bossid, kes iga taseme lõpus end juhuslikult ilmutavad. Mängija surma korral läheb kaduma kogu maine vara koos mutatsioonide ja progressiga, sarnaselt sellisele mängule nagu “Xenon Valkyrie” jääb alles ainult kirstudest leitavate esemete tõenäosus ja mõned kosmeetilised lisad nagu karakteri uus välimus. Kõigest eelnevast on ka tingitud väga soolane järelmaitse, kuid samas jääb alles tahtmine uuesti ja paremini proovida.

Elu lihtsustamiseks on siiski veel, peotäis väiksemaid mutatsioone, mis kujutavad endast passiivseid võimeid, immuunsus elektrile või löökidega elude taastamine, neid võib nii juhuslikult leida, kui ka kohalikest poodidest hea raha eest lihtsalt osta. Nähtavasti on võimalik need kõik endale peale saada. Kui põhimutatsioonide augud on täidetud, hakkavad võimed ükshaaval tugevamaks muutuma, väädijalad näiteks püüavad kinni mitu vaenlast ning kõhunägu imeb õhku seni kuni ta lõpuks plahvatab. Muidugi väidetavalt hakkavad ka mõned juhuslikud mutatsioonid üksteist täiustama. Mängijal on võimalik peale igat mini- ja pärisbossi oma kodukülla viivuks tagasi minna, (eeldusel et valitakse õige portaal) kuid üldiselt on avastamisevõimalused piiratud ning käesolevast tasemest kuhugi kaugemale põgeneda ei võimalda. Lisaks arengule aitavad mängijat üks kaasaskantav reliikvia, näiteks tossud, mis lubavad teha topelthüppe ja üks kaasaskantav misiganes muu ese, mis enamasti endast ravimist kujutab.

Välimuselt pole “Rad” midagi erilist ja kohutavalt uhket, kuigi taustad ja mutatsioonid näevad välja lihvitumad, kui erinevad külamehed. Siiski kõik suudavad välja näha erinevad. Nimetu peategelase väimust ja sugu saab soovi korral muuta, saadaval on mitu valikvarianti. Looduse pool on ilus ja värviline. Peategelasel on võime panna kasvama uusi taimi, seega aeg ajalt mõne kuivanud puu juurde jõudes hakkab kõik järsku elama. Kuhuiganes peategelane ka ei jookseks, hakkab igast üle astutud kohast mingeid taimi välja kasvama, mis mind üllatab on see, et need ei kao ära, jättes mängijale võimaluse näha, kus ta juba käinud on, lisaks nende samade juurikate peal joostes on liikumine palju kiirem. Mutandid on selgelt eristatavad ning peagi õpib vastavalt välimusele nende oskusi eristama. Lisaks kodukülale võib aeg-ajalt kohata ka sõbralikke mutante, kes peavad poodi või mõnda kõrvalist ülesannet pakuvad, muutes selle post postapokalüptilise maailma natuke elusamaks.

Arenenud kujul kodukülla naastes muutub külameeste jutt iga kord, kellegil on alati midagi mutatsioonide kohta kobiseda, üldiselt ollakse sallivad. Muusikaks on kasutusel leebem ja retrolik synthwave, nagu muusika kaheksakümnendatest. Iseenesest kõlab mõnusalt ja sobib taustaks hästi. Kodukülas õiges kohas seistes võib kuulda ka toorest kaheksabitist muusikat, teostest nagu “Mappy” ja “Excitebike”. Karakteritele on mingisugune  jutumulina laadne toode ikkagi taha lükatud, iga natukese aja tagant on ka kaadri tagant normaalset rääkimist kuulda, kui mängija näiteks suurema koguse raha üles korjab või comboga hakkama saab. Laadimise ajal tuletatakse valjuhäälselt meelde et tegemist ikkagi on laadimisega, kui siiamaani veel aru ei saanud ning võitlusest eemale jooksmisel võib mängija kuulda sõnapaari “Chicken shit”.

Ma olin peale esmakordset kohtumist väga üllatunud, et “Rad” mulle niiväga meeldis. Olgugi et surra on väga lihtne ja pidevalt on soolamaitse suus, jääb pidev tahtmine uuesti mängida. Antud teos suudab tekitada soovi edasi mängida, et näha, kuhu asi välja viib. Erilist sügavat narratiivi küll pole, kuid igas tasemes on vähemalt üks kaadritagune killuke maailma ja selle taustaloo kohta. Mäng on lõbus ning samal ajal üsna jabur, bossid võivad kohati olla väga katki ning vahel ei saa isegi ühte kasulikku mutatsiooni, et end keerulisest olukorrast välja kaevata. Kui on midagi, mille üle nuriseda, siis see, et enne suremist, isegi kui elusid oli rohkem, tuli mängu hetkeks sisse mingi lääg, muutes mängija liikumisvõimetuks ning sellele järgnes alati surmaanimatsioon.

Kohati tuli surm üllatusena olukordades, mis nagu ei peaks tapma. Muus osas nuriseks vähese info üle, ravivate esemete juures pole nii täpseid andmeid kui võiks, ka mõne kõrvalise ülesande juures võiks olla täpsem seletus nõutava asja kohta. Muide poemüüjatele on võimalik peksa anda, mõni isegi pillab raha, kuid suure tõenäosusega pannakse selle peale pood kinni. Põhimängu kõrval on saadaval ka päevane väljakutse, kuid midagi muud, nagu mitmikmäng sellel isendil kahjuks pole, millest iseenesest on kahju, külas on ikkagi mitu teismelist.

Hinne: 7/10

+ Mäng on ilus.
+ Mäng on lõbus.
+ Palju tobedaid ja välimust muutvaid võimeid.
+ Kõik on juhuslik.

– Vähene info esemete ja kõrvaliste ülesannete kohta.
– Pole kõrvaltvaatajale huvitav.
– Kõik on juhuslik.

PS! Rahana on kasutuses VHS kassetid ja võtmetena floppy

Jäta kommentaar:
Avatar

About Priit Kajandi

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar