“Shadow of the Tomb Raider” – massimõrvari seiklused Patiti peidetud linnas.

Tootja: Square Enix, Eidos Montereal, Crystal Dynamics
Lavastaja: Daniel Chayer-Bisson
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 14. september 2018
Toetaja: Gamestar.ee

Tomb Raider mänguseeria on üks maailmas enimtuntumaid ning uus trilooga algas suurepäraselt, kus värskelt ümbertöödeldud Lara Croft sobis uutele ja vanadele fännidele suurepäraselt. Varasemalt alati seiklusmärulina edu leidnud frantsiis avastas endast ka võimaluse jutustada paremat ja sügavamat lugu, kus Lara sai mitu uut, inimlikku ja mängijale kergesti äratuntavat omadust. Uue triloogia teine episood nimega “Rise of the Tomb Raider” ilmus 2015 ning ei olnud oluliselt nõrgem kui esimene episood, kuid hakkas näitama märke, et nii Lara karakter kui ka narratiiv ei ole piisavalt sügav, et toetada pikemat frantsiisi, seega värskelt ilmunud “Shadow of the Tomb Raider” oli kerge kriitikute kahtluse all. Isiklikult sain mängu natukene E3 raames ka proovida, kuid see demo ei olnud kuidagi erinev eelmistest, kui siis nägi ainult parem välja. Mängu arendaja Eidos Montreal ja Crystal Dynamics ei leidnud vajalikuks kolmanda osa jaoks uut narratiivi looma hakkama, seega Lara astub taaskord Triniti ordu vastu, et nemad ei saaks enda valdusesse maailma jaoks ohtlikke esemeid. Sellega on mängu põhiline tuum ära mainitud, kuid uue triloogia viimane peatükk ei ole siiski päris nii kuiv ja lihtne, seega tuleb rääkida natukene detailsemalt. 

Shadow of the Tomb Raider” on veidra paradoksi esindaja, mis vahel juhtub frantsiisimängudega. Lara uus seiklus, kus naisel tuleb seista silmitsi enda surelikkusega ning avastada sõpruse tugevust, ei suuda jääda kindlaks ühelegi paika pandud teemale. Nimelt, siin saaks öelda, et tegemist on uue triloogia parima ja küpseima teosega, kuid olles osa seeriast, siis iga asi tundub nähtud-tehtud ning pigem väsitav ja mitte kütkestav. Ige mehhanism on eelmiste mängude koopia ning väga harva oli tunnet, et mängin midagi uut. Saaks lausa öelda, et kolmas on endiste mängude varjus.

Esimene suur puudujääk on Rhianna Pratchetti puudumine. Tegemist on eelmiste mängude ühe põhilise stsenaristiga ning kui uudis esimest korda ilmus, siis arvasin, et kui suur mõju sellel ikka olla saab, kuna terve meeskond on ju selle projekti taga, kuid paigast ära tempo, veidralt kõikuvad etteasted ning lugu, mis ei suuda ennast koos hoida, näitab selgelt, et kes oli eelmiste mängude edu üks suurnimesid. Põhiline probleem narratiivi juures on see, et proovitakse teha natukene liiga palju korraga. Tulemuseks on palju segadust, millest enamus ei jõua konkreetse lahenduseni ning lõpp, mille tulemus jätab kulmu kergitama rohkem kui kiitvalt taga igatsema. 

Lugu algab konkreetselt katastroofiga, kui Lara omastab ühe iidse pussnoa, peale mida laastab hiidlaine suur osa Mehhikost, tappes palju inimesi ja jättes Lara nigelasse olukorda. Ainukene kaaslane on Jonah, kellega on dünaamiline ja mõjuv ekraanisuhe. Veidral kombel jääb Jonahi ja Lara suhe tagaplaanile, kuigi on mängu üks parimaid aspekte. Sellel on korralik ajalugu, hea vundament terve narratiivi hoidmiseks, kuid mingisugusel põhjusel surutakse see pidevalt vähemoluliste ja mittevajalike lugu taustale. Pidevalt tekkis tunne, et stuudiol ei ole head ideed, kuidas triloogiale lõpp teha.

Mängus on palju erinevaid asukohti, kuid suurem osa ajast veedetakse Patiti peidetud linnas. Suur, ilus ja detailne linn võtab suure tüki tegevusest, narratiivist ning mänguajast. Patiti on elav ning hästi disainitud ning Lara suhtlus sellega tundub loomulik, mitte surutud. Siit tuleb ka mängu üks positiivseid aspekte – avastamine ja nuhkimine. Ütlen nuhkimine, sest just selline mulje jääb kui keegi teine karakter vaatab, kuidas Lara asjades tuhnib. Alati on tore midagi avastada ning peidetud katakombid, koopad ja varandused on hästi paigutatud, andes kõrvalist tegevust pikaks ajaks. Seal hulgas ka eelmistest mängudest tuntud Challenge Tombs, kus keerulise pusle lõpus on magus auhind. Õnneks ei ole tegemist vana kordamisega, vaid uuendamisega, seega tasub vaim valmis panna pikemaks lahendamiseks. Osasti on need ootamatult keerulised ning õige lahenduse leidmine on äärmiselt rahuldav.

Mängu esialgsed trailerid ning erinevad pressiväljanded pidevalt mainisid, et “Shadow of the Tomb Raider” on seni suurima maailmaga ning nad ei teinud nalja. Tõepoolest, maailm on suur ning viimase detailine lihvitud. Kolmest episoodist selgelt tugevaim visuaalne kogemus, kus 4K ei ole ainult sümbolite kombinatsioon, vaid reaalselt annab sügavama ja elusa tunde. Visuaalne pomm on sedavõrd reaalne, et ühel momendil ühte vesist koobast avastades astus abikaasa sisse ja küsis, et mis Netflixi filmiga on tegemist. Koobaste, katakombide disain on mängu suure frantsiisi vääriline ning siin midagi kurta oleks veider.

Põhifookuses üksikmängijale mõeldud kampaania toimib täpselt nagu nüüdseks juba võiks oodata ning mingeid erilisi üllatusi ei ole. Isegi Lara enda oskuste arendamine ei too midagi uut, kus kõik käib läbi erinevate resrusside korjamise. Siit tulevad kaasa ka eelmiste mängude probleemid, kus paljud uued oskused ei muuda mitte midagi ning ressursse on endiselt liiga palju. Polnud kunagi vajadust midagi konkreetselt jahtida, mis tähendab taaskord, et terve üks osa oskuseid kippus varna jääma. Siit vaikselt olen jõudnud punkti, mis häiris mind isiklikult kõige enam. Esimeses mängus südametunnistusega vaevelnud noor neiu ei suutnud öösel magada, et oli sunnitud inimese tapma on liikunud märkamatult momenti, kus tapetud inimeste arv on sadades (kui mitte tuhanded) ning iga tapmine on tähenduseta rituaal. Veidralt detailsed momendid kui Lara riputab vastase puu otsa ja lõikab kõri läbi või surub puuoksa läbi kolju on midagi mida ootaks Mortal Kombat seeriast. Verejanulise massimõrvari enda surmaanimatsioonid muidugi samasuguselt vägivaldsed, mis kohe kuidagi ei taha selle frantsiisi tooniga kokku minna. 

Võitlus ja liikumine on eelmiste koopia, ilma olulise lisata, siis mäe külgedel turnimine ja vertikaalne tegevus on parem. Head kaameranurgad ja kergelt mõistetav akrobaatiline osa mängust on nauditav ning ei saa öelda, et kuidagi korduvaks oleks muutunud. Kõik mured südamelt räägitud võtan asja kokku selliselt, et mul ei ole kahju ühestki minutist, mis selle mängu peale kulus, kuid võrreldes kahe eelmisega on asi puudulikum. Ei tundunud enam empaatiat Lara suhtes, vaid pigem käitus eemaletõukavalt, sest see Lara ei ole Tomb Raider, keda tean ja kellega koos ülesse kasvanud. 

Hinne: 6/10

+ Visuaalselt seeria tugevaim.
+ Koobaste, katakombide ja asukohtade disain on perfektne.
+ Suur ja elav maailm.
+ Vertikaalne tegevustik terve frantsiisi parim.
+ Piisavalt pikk, et ost oleks tasuv.
+ Lara ja Jonahi ekraaniaeg on alati nauditav.

– Narratiiv on vaevaline ning ilma eesmärgita. Ei taba märki.
– Lara ei sümpatiseeri. Tapab nagu massimõrvav ning ei tunne midagi.
– Lara ja Jonahi suhe oli kauge kõrvalprojekt nõrgematele aspektidele.
– Ei suuda eelmiste mängu tempot ja kvaliteeti hoida.
– Triloogia lõpp on anti-klimaatiline. 

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar