“The Dark Pictures: Man of Medan” – kuidas kõlab “Until Dawn”, kuid merel ja kummitustega?

Tootja: Supermassive Games, Bandai Namco Entertainment
Lavastaja:
Tom Heaton, Dan McDonald
Platvormid: 
Playstation 4, Xbox One, PC
Ilmumisaeg: 
30. august 2019
Toetaja: Bandai Namco

The Dark Pictures: Man of Medan” on uus Supermassive Gamesi projekt, mida seekord veab eest Bandai Namco. Juba on teada, et tegemist on esimese mänguga õuduslugude seerias, kus järgmise ilmumine pole veel teada. Iga lugu on eraldi mäng ja seda kõike “Until Dawn” stillis, mis meid aastaid tagasi hirmutas ja tõelisele virtuaalsele valikuvabadusele tutvustas. Mainin “Until Dawni” mitte ainult tootja pärast, vaid selle valemi ja mehaanika tõttu, millega see mäng töötas. “Man of Medan” on täpselt see sama kuni väikeste detailideni välja ning see ei ole kuidagi halb. See töötas enne ja töötab ka nüüd. Tegemist on lühikese teosega, mille narratiivi kestus on nelja tunni juurde. See ei tähenda, et siia ei kaoks kõvasti rohkem aega, sest enda otsuseid muutes teistsuguse tulemuse pärast tuleb terve lugu lõpuni ära teha. Õnneks ei pea siiski algusest tegema, vaid valima momendi, mida soovid muuta. Selline ühe õhtu mäng, mida sõpradega koos suurelt ekraanilt teha, mille suurimaks mureks on ebakonstante tempo ja tehnilised viperused, mida kuni tänaseni pole täiesti ära parandada suudetud.

Mäng räägib neljast uljaspäisest noorest, kes lähevad lennukivrakki merepõhjast otsima. Alexi ja tema venna Bradi jaoks on see mõnus puhkus, mille eest maksavad rikkast perest pärit Julie ja Conrad. Esimene on Alexi kaaslane ja teine tema vend. Koos noore ja seksika kapteniga minnakse sukelduma vraki juurde, kus tegelikult ei tohiks olla. Samal ajal kui Alex ja Julie leiavad merepõhjast huvitavat infot salapärase kulla kohta, kohtavad Conrad ja kapten kolme kalameest, kellega neil ei ole sõbralik kokkupuude. Samal öösel need kolm meest tulevad nende laeva, võtavad kõik pantvangi ning hakkavad koos seda kulda otsima. Tormiga aga satuvad hoopis Teises Maailmasõjas kadunud sõjalaeva pardale, kus hakkavad toimuma veidrad asjad.

Kahjuks või õnneks siin ei pea pikalt kogu kogemust kirjeldama, sest põhimõtteliselt on tegemist pikema interaktiivse filmiga. Mängija ülesandeks on teha valikuid, vahepeal kiiresti reageerida ja õiget nuppu vajutada ning mõnikord ringi liikuda (mis on jube kogemus). Kohati on siin ja seal mõned peidetud asjad, mis annavad infot sündmuste ja tagamaade kohta ning aitab lahti lukustada lisaks olevaid videoklippe mängu tegemisest. Atmosfäär ja tunne on sama nagu oli “Until Dawn” juures, kuid erinevalt selles, siis leian, et “Man of Medan” on kohati isegi täiesti õudne. Ei mõtle siin ehmatusi, mida on ka omajagu, vaid selline õõvastav olek, et midagi on valesti. Siiski on siit midagi puudu, et olla täistabamus antud žanris.

Lisaks üksinda mängimisele on siia lisatud paar uut võimalust. Esimene on “Don’t Play Alone”, mis on sisuliselt puldi edasi andmine. Selle jaoks tuleb valida, et mitu inimest istub ekraani taga, valida neile karakterid, panna hüüdnimed ning siis lihtsalt oodata enda korda. Kõikide viie karakteriga saab mängida, kuid kui palju sõltub valikutest, sest enamus ei pruugi elada väga kaua. See on huvitav lisa ja tean, et osad inimesed tegid seda ise “Until Dawni” juures, seega on tore näha, et Supermassive Games on antud asja reaalselt ka teostanud. Teine võimalus on anda kontroll mõnele sõbrale läbi interneti, et siis koos seda lugu nautida, mis on sarnane “A Way Out” lahendusele.

Olles tugevalt narratiivile ja karakteritele ehitatud lugu, siis ei saa üle ega ümber nende analüüsist. Esimesel pilgul toredad ja sügavad karakterid seda kahjuks tegelikult ei ole. Ainukene erand on Brad, kellel on olemas selge joon, mida mööda areng toimub. Kahjuks on tema ka kõige vähem aega ekraanil. Alex on samal ajal kõige ebakonstantsem ning kordagi ei tekkinud momenti, kus oleks imponeerinud ühelegi asjale, mida see mees tegi. Julie kanda on tähtis roll, kuid koguaeg oli kõrvalise karakteri tunnetusega. Conradi kehastab Shawn Ashmore, kes on tuntud näitleja (“Smallville”, X-Men, Quantum Break), kuid kaob keset mängu täiesti ära. See on selle tõttu, et tema on üks neist karakteritest, kes saab varakult põgeneda või ära surra. Laeva kapten on enamasti lihtsalt stseenides ning see veider flirtimise teema Conradiga on ikka suhteliselt tuim ja elutu.

Nüüd sukeldun teose tehnilistesse probleemidesse. Mäng anti ajakirjanikele kusagil 11 päeva enne ilmumist ja selle aja jooksul on tehtud tugevad neli-viis parandust, mis küll on asja natukene talutavamaks muutnud, kuid mitte isegi lähedale aksepteeritavale. Probleemid on järgmised: jubedad ja konstantsed kaadrisageduse langused ja liikumine on Playstation 2 ajastule kohaselt puine. Kaadrisageduse kukkumine ei oleks niivõrd frustreeriv, kuid suur osa mängust ei oleks kiirete vajutamiste peale ehitatud. Sellisel kujul pani see kannatuse proovile. Samuti liikumine vajaks üle töötamist, sest näiteks ühe paberilehe korjamiseks ei tohiks minna 30 sekundit sättimist ja edasi-tagasi marssimist. Lihtsalt jube.

Kõigest hooliamata nautisin enda veedetud aega selle mänguga. Siin on piisavalt sisu, et olla enda pikkuse juures meelelahutuslik ning juba kujutan ette, kuidas seda sõpradega suurel ekraanil mängida, koos mõnusalt kõva heliga. Narratiivi tugevuses olen samuti pettunud. “Until Dawn” tegi antud aspekti paremini, kuigi mõlemad esitavad päris kummalise ja kaasahaarava müsteeriumi. Lihtsalt loo teine pool tundus pooli või jubedalt hakkiv ning äkiliselt lõppenud seiklus jättis mind seisma ja imestama, et kas see pidigi nii olema? Mõtlen siin sellist lõppu, kus kõik jäävad ellu ja saavad põgenema. See jättis asjad piinlikult pooleli ning pead raputama – kus on mingisugune lahendus? Muidugi siin muid tõmbavaid asju peale narratiivi. Hästi disainitud menüüd hoiavad palju infot, mida võibki vaatama jääda. Seal on karakterite suhted ja otsuste tagajärjed, leitud saladused ja palju muud. Selle abiga on võimalik proovida palju palju erinevaid võimalusi ning vaadata, et mis siis oleks saanud juhtuda ning see on tegelikult ka selle mängu põhiline point.

“The Dark Pictures: Man of Medan” on esimene õuduslugude seerias, seega loodan, et edaspidi on tulemus parem. Salapärane kuraator, kes mängijale vahepeal infot annab, on kindlasti ka teistes mängudes olemas, kuid elame ja näeme. Enda kogemuse põhjal saan öelda, et kui “Until Dawn” meeldis, siis “Man of Medan” meeldib ka päris kindlasti. Kui keegi otsib pikaajalist meelelahutust, siis tuleks vaadata kusagile mujale. Õudus on mõnus žanr ja VR tugi oleks siia ideaalne lahendus.

Hinne: 6,5/10

+ Ilus vaadata ja kuulata.
+ Valikud tõepoolest tähendavad midagi.
+ Müsteerium on hea ja kaasakiskuv.
+ Mitu uut mängulaadi mitmekesi mängimiseks.
+ Surepärane menüüde disain.

– Kaadrisageduse langused on päris suureks probleemiks.
– Liikumine on üpris halb.
– Narratiiv kaotab fookuse keset seiklust – ei tea keda peaks kartma või mis toimub.
– Lõpp on selgelt kiirustatud.

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar