“Tom Clancy’s The Division 2” – on täpselt selline nagu ootasin.

Tootja: Massive Entertainment, Ubisoft
Lavastaja:
Julian Gerighty, Mathias Karlson
Platvormid: 
Playstation 4, PC, Xbox One
Ilmumisaeg: 
15. märts 2019
Toetaja: Gamestar.ee

Mingisugusel imelisel põhjusel sattusin mängima “Tom Clany’s The Division 2“, mis tegelikult pidi minema kellelegi teisele, rohkem žanriarmastajale kui olen seda ise. Igal juhul alustasin seiklust suure hooga, kuid pikad õhtud venisid üha pikemaks, sest kippusin keset mängu tukkuma jääma ning selliselt need päevad läksid. Tänaseks on mängu ilmumisest möödas juba peaaegu kolm nädalat, seega fännid on kindlasti mitu ringi peale teinud ja enamgi. Tunnistan ausalt, et beeta oli äärmiselt tore ning nautisin seda mida mäng pakkus. Pidevalt tekkis huvitavaid ja meeldejäävaid momente, mis tundub olevat ka antud mänguseeria suurimaks võluks. “The Division 2” läheb siis samasse kanti kus on värske “Anthem” ja selle kuulsam vanem vend “Destiny”, ehk siis kolmandas isiksuses tulistamine.

Täpsemini peaks antud mänge minema loot and shoot alla ning siin peaks The Division ka kuningaks olema. Selge on see, et antud žanris ei tunna ma ennast sedavõrd vabalt kui mõnes teises, kuid erinevaid aspekte suudan analüüsida küll, seega alustan visuaalsest poolest, mis on kindlasti üks parimaid ja võimsamaid asju kogu elamuse juures. Tegevuse keskuseks olev USA pealinn Washington D.C. on detailne ja elust rokkav. Loodse poolt hõivatud tänavad, autod ja erinevad keskkonna elemendid on 4K HRD kvaliteedis absoluutne maisupala, mis pani mind soovima tõsist seiklusmängu selle avastamiseks, kuigi ka siin on seda ikka omajagu.

Põhiline tegevus on muidugi varude täiendamine ja asjade taha varjumine, et järjekordne tulevahetus üle elada. Midagi keerulist siin ei ole, kuid minu jaoks muutus see ootamatult kiiresti sedavõrd kordavaks, et pidin ennast mängu juurde tagasi sundima. Sellest ka põhjus, miks see nii kaua mul aega võttis. Siin on tegelikult kõik olemas – soliidne ja korralik kolmandas isiksus tulistamine (mis pakub tasakaalu algajate ja veteranide vahel), suurepärane progressiooni tunnetus (koos selge ja arusaadava menüüga asjade uuendamiseks) ning muidugi peaaegu suuremate MMO-de stiilis mitmikmänguline düstoopia. Usun, et minu igavuse taga on rohkem fakt, et antud žanr üleüldiselt ei tõmba ning samal olid ka teised mängud, mis tõmbasid palju tugevamalt.

Visuaalselt sedavõrd videomäng on detailne ka reaalses tulevahetuses, kus iga tabanud kuul jätab märgi nii keskkonda kui ka vastasele. Viimane on vajalik just nende äärmiselt tüütute turvisega kaetud vastaste jaoks, kes lihtsalt kõnnivad kuuliderahes nagu läheks piknikule tiigi ääres. Kannatusega saab siin muidugi kõigest jagu ja üldiselt olen enda üle uhke, et olulisel määral närvi ei läinud, siis üks vastane, kes lihtsalt jookseb juurde ja hakkab vehkima, tõmbas natukene hambad risti küll. Probleemiks on mängus olev varjumise süsteem, mis sellistel momentidel ei taha maha tulla või hakkab minu karaker hoopis järgmise juurde jooksma, samal ajal kui üks tollikene elab seljas ja muudkui vehib. 

Narratiivi siit otsida ei ole mõtet. Alguses on tunne, et midagi nagu oleks kui on pikemad vaheklipid ja dialoogid, kuid peagi see ununeb nii mängijal kui Ubisoftil endal. Rõhk on endiselt ellujäämisel ning antud juhul siis linna kaitsmisel. Mängija on osa Strategic Homeland Division nimelisest grupist. Kui esimeses mängus asjal oli veel mõte, siis praeguses seisus ei ütleks enam keegi, et kes on hea ja halb, sest igasugune valitusus kui selline on kadunud. Linnas on kolm põhilist vastaste gruppi või fraktsiooni – Hyenas, Outcasts ja True Sons. Neil kõikidel on iseloomulik taktika ja stiil ning relvastus. Põhilugu kestab kusagil 35 tundi ning enamus on lihtsalt enda karakteri leveli tõstmine, et asjadega edasi minna. Tegelikult on seal sisu hea kümne tunni kanti. Peale põhiloo läbimist ilmub juurde neljas fraktsioon nimega Black Tusk. Need on selgelt lisatud, et mängu raskemaks teha, sest nad kõige paremini varustatud, nad võtavad tagasi asukohtasid ja palju muud. Täidavad enda ülesannet mängijale pinda käia vägagi hästi.

Esimese episoodiga on mitmeid erinevuseid, lisaks sellele, et lugu enam ei toimi. Enne oli olemas ka mingisugune moraal ja eetiline koodeks, siis siin saavad kõik kuuli ühte moodi ning kõik on õige. Kuidagi väga ühele küljele vajub terve see jutustamine ja kergem on selle peale mitte mõelda. See viimane on tegelikult hea soovitus kõige jaoks kogu selle asja juures. Pealispindselt on tore vaadata kogu seda tehnoloogiat, mis igal sellise fetišiga nohikul istumise ebamugavaks teeb, kuid kui korraks hoog maha võtta ja taaskord asi konteksti panna, siis tuleb küsimusi kiiresti ja palju. Selline veider elementide kokku kleepimise tunne läheb siit edasi ka igale poole mujale nagu situatsioonide ülesehitus, tänavatel olevate asjade paigutus või missioonide eesmärgid ning kõik on kuidagi sedavõrd suvaline ja momendist väljas, et raske oli siia ennast investeerida.

Erinevaid asukohti tuleb muidugi külastada mitmeid kordi ning selle talutavaks tegemisel aitas tugevalt kaasa ilmastiku muutumine, mis tihti määras ka tulevahetuse raskusastme. Atmosfääri loomisel aitab igal juhul tugevasti. Mängu tegelik sisu, mis on suunatud seeria fännidele ja žanri veteranidele algab momendil kui mängija saavutab level 30. Klasside süsteem pakub vaheldust ning võimalust minna erinevat teed (siia momendini on kõik karakterid põhimõtteliselt samad). Online on minusuguse algaja jaoks üks suur tapatalg, kus on keeruline isegi elus püsida nii kaua, et mida normaalselt nautida saaks, seega see osa on kindlasti fännidele ja neile, kes proovivad kogu sisu täie raha eest nautida. Olenemata enda vastastikustest mõtetest on mäng tegelikult hea ja seda ei ole keeruline märgata. Seeria fännid armastavad seda ning kuna siin on palju sisu ja veel pikaks pikaks ajaks, siis julgen igal juhul soovitada. Lihtsalt mina ise seda enam ei mängi.

Hinne: 8,5/10

+ Visuaalne meistriteos.
+ Progressioon on loomulik ja lihtne.
+ Midagi ei jää seletamata – kõik tuleb õigel ajal.
+ Sisutihe kaart ja tegevuste nimekiri on lõputu.
+ Pidev uuenduste ja värske sisu lisamine.
+ Korralik mitmikmäng, mis pakub vaheldust.
+ Piisavalt kerge uutele, väljakutsuv vanadele.
+ Vahelduv ilmastik ja meeldib atmosfäär.

– Narratiiv on põhimõtteliselt nagu halb nali.
– Kui “kata ja tulista” ei meeldi, siis pole siin mitte midagi teha.
 

Jäta kommentaar:
Raiko Puust

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kolme lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar