“The Legend of Heroes: Trails of Cold Steel”- minu kooliaeg polnud pooltki nii lõbus.

Tootja: Nihon Falcom, Xseed Games, NIS America, Marvelous Europe, PQube Limited
Lavastaja:
Takayuki Kusano
Platvormid: 
Playstation 4, PC, Playstation Vita, Playstation 3
Ilmumisaeg: 
26. märts 2019 [26. september 2013 esmakordselt PS3 peal]
Hind: 
39,99€

Falcomi teosed on Jaapani rollimänguentusiastide seas kõrgelt hinnatud. Lisaks Ys seeriale on stuudio poolt välja antud ka The Legend of Heroes üllitised. Trails of Cold Steel alaseeria kuulub selle viimase nimistu hulka ning on kõige lihtsamini kirjeldatav kui segu Personast ning Valkyria Chronicles’ist. Kuidas suudab aga antud teos enda väärtust kuus aastat peale ilmumist üleval hoida (26. märtsil ilmus Playstation 4 jaoks uuendatud versioon)?

Trails of Cold Steel” on väga loopõhine rollimäng ning seda fakti aitab kinnitada ka see, et tegemist on esimese osaga neljamängulisest (seni) seeriast. Seepärast on üllitis rohkem lugu ülesse ehitav ning tegelasi tutvustav. Enne päriselt mängima alustamist on peaaegu kolmveerand tundi vaheklippe, mis räägivad Erebonia Impeeriumist, Thorsi militaarkoolist kuhu tegelased kuuluvad ning otse loomulikult ka tegelastest endist. See, mis peale seda tuleb on aga klassikaline käigupõhise võitlussüsteemiga mäng, milles mängija saab võitluste vahepeal suhelda oma klassikaaslastega ning luua sõprussuhteid, mis omakorda võivad lõppeda üpriski romantiliselt. Kõige parem võrdluspunkt on Persona seeria, sest ka antud näite puhul on tegu teosega, mis lubab mängijatel sotsialiseeruda mängusiseselt ning teistel aegadel kolle taguda. Tegemist on umbes 50-60 tunnise massiivse teosega, milles mängijal ei hakka mitte kunagi igav. Tipptasemel tegelased ning lugu on ülimalt hästi kirjutatud ning suudavad isegi kohati ülipikkade vaheklippide ajal hoida emotsioone ülal.

Käigupõhine võitlussüsteem on ajatu ning ta töötab tõenäoliselt igavesti. Lahingus saavad tegelased (keda saab tiimis olla korraga neli) teha erinevaid asju. Neil on võimalik liikuda (et end paremini positsioneerida kas vaenlaste eest ära või omaenda rünnakute jaoks), rünnata nii füüsiliselt kui ka võimetega ning kasutada erinevaid asju kas elude või maagiapunktide taastamiseks. Just mainitud riba täielikul täitumisel on võimalik valla lasta ka tegelasespetsiifiline superrünnak, mida saadab lahe animatsioon ja muusika. Lahingud leiavad aset erinevates koobastes, vabadel aladel ning kindlustes, kui nimetada mõni. Vaenlasi on palju ning variatsioon on rikkalik nii tavaliste väikeste elukate kui ka suurte bosside vahel.

Lisaks kaklemisele saab mängija, nagu mitu korda mainitud, veeta oma vaba aega sõprade seltsis. Virtuaalselt muidugi. Kuna Klass VII, kuhu peategelane Rean Schwarzer kuulub, on segu aadlikest ning tavainimestest, on tegelased väga erinevad. Seetõttu oli minul isiklikult põnevam rääkida oma klassikaaslastega selmet koobastes kolle tümitada. Igal vabal päeval on mängijal paar punkti, mida kasutada oma klassikaaslastega rääkimiseks. Oma sõbraga aega veetes on võimalik näha erinevaid ning värvikaid stseene ning peale seda saab mängija kiindumuspunkte. Need punktid omakorda täidavad riba, mis seisab kiindumustaseme eest. Mängija peab hoolikalt oma aega valima, kuna see on limiteeritud ja sõpradega suhete hoidmine on tähtis.

Trails of Cold Steel” jookseb PlayStation 4 peal nagu võiks oodata. 60 kaadrit sekundis ja 1080p resolutsioon tunduvad juba paljude mängurite jaoks kui absoluutselt mitte midagi, aga kui mängida teost, millega eelnev kokkupuude pole veel nii terav olnud, siis on see maagiline. Esimest korda saavad konsooliomanikud kuulda ka inglisekeelset dublaaži, mis on üllatavalt hea. Kuigi ise eelistan mängida oma Jaapani mänge jaapani keeles, siis pannes alguses peale teise häälevaliku, jäin ma sellega rahule. Erilist tähelepanu vajab mängu heliriba, mis on lihtsalt fantastiline. “Trails of Cold Steeli” tööle pannes käib alati väikene animeintro, mis on lihtsalt nii paganama hea, et ma ei suuda seda vahele jätta. Ka mängus endas on heliloojad teinud jumalikku tööd, sest nii pikas teoses ei tüdinud ma mitte kunagi ühestki viisist ära (“Ni No Kuni 2” ja “Dragon Quest XI” olid aga lõpupoole ajudele käivad). Mängus olevad tegelaste mudelid pole just kõige suurem asi, aga nende portreed ning teose üleüldine joonistatud osa on väga… ilus. Lihtsalt ilus.

“The Legend of Heroes: Trails of Cold Steel” ongi ilus mäng. Tegemist on ühe Jaapani rollimängude lipulaevaga, mida peab mängima iga endast lugupidav Tõusva Päikese Maa üllitiste austaja. Seeria esimene mäng on väga hea ning lisaks sellele on tegemist ka alguspunktiga, kuna peatselt saabub PlayStation 4 peale ka “Trails of Cold Steel II”, mis on mängu otsene järg. Loodan, et tegu on märgiga, et nii “Trails of Cold Steel III” ja “Trails of Cold Steel IV” jõuavad ka lõpuks ometi meieni.

 

Hinne: 9/10

+ fantastiline ja hea tempoga lugu
+ väga naturaalsed ning hästi kirjutatud tegelased
+ tegevust kümneteks või isegi sadadeks tundideks
+ üks parimaid heliribasid videomängude ajaloos
+ rafineeritud ning ilma glitchideta
+ üllatavalt hea ingliskeelne dublaaž
+ väga ilus kunstiline pool

-vaheklipid võivad olla kole pikad
-ei tee midagi uut oma žanris

 

Jäta kommentaar:

Lisa kommentaar