Arvustus: “Oh…Sir!! The Insult Simulator” – lõpuks saab teada, mis on elu mõte.

Tootja: Vile Monarch, Gambitious, Crunching Koalas
Lavastaja: Kacper Kwiatkowski, Grzegorz Mazur,
Platvormid: Playstation 4, Xbox One, PC, IOS, MAC, Android, Linux
Ilmumisaeg: 25. oktoober 2016 (PC), 29. mai 2017 (Playstation 4), 04. august 2017 (Xbox One)
Toetaja: Gambitious

Huumor pole just kõige kergem element, mida videomängudes edukalt ära kasutada, mistõttu on see üldiselt jäetud kõrvaliseks karakteriarenduse elemendiks kui mängu põhifookuseks. Isiklikult ei teeks sellist otsust kunagi, sest huumor on täies mahus subjektiivne ja kultuuriliselt erinev, seega kui mängu keskpunktiks on mängija naerutamine, siis igavus on kiirelt tulema. “Oh…Sir!! The Insult Simulator” on eelmise aasta lõpus ilmunud PC ja telefonide ootamatu hitt, mis müüs veerand miljonit koopiat. Vile Monarch on pisikene Poola stuudio, kes proovis uut ideed, andes internetis üksteise solvamisele ainulaadse meediumi – videomäng, mis teeb sellest oskuse ning lisab motivatsioonipaki, et saada veelgi paremaks. Selge on see, et antud indieprojekt on madalaeelarveline satiir tänapäevasest solvamis- ja solvumiskultuurist läbi erikultuurilise huumoriprisma, kuid kas see videomänguna on üldse mängitav?

Kaklusmängude sõltlase ja grafomaanina on verbaalne jujitsu üpris kütkestv idee, kuid reaalsus lõi mind päris kiiresti, kui juba kusagil viiendal mänguminutil leidsin ennast haigutamas. Probleeme on antud mängul palju, kuid kuna kogu asja eest küsitakse ainult 3 eurot, siis tekib kiirelt uus küsimus – kas ma mitte ei saa seda, mille eest maksan? Playstation 4 ja Xbox One värsked versioonid on uuendatud võrreldes varasema versiooniga, kuhu on lisatud rohkem võimalusi ja on uuendatud solvangute võimalusi, kuid mäng on sama – üks ühele kaks inimest solvavad üksteist, kuni kaotaja on sunnitud tunnistama enda viga argumendis, mis duelli alustas.

Mängus on järgmised võimalused:
Loner’s Insult Tournament Mode: Kõige tavalisem mänguviis, kus tuleb solvata viite vastast erinevates asukohtades. Viimane vastane on Jumal (Morgan Freeman annab enda hääle), kes lubab teada anda elu mõtte kui teda lahingus võita.
Real-Life Friends Mode: Klassikaline versus mäng sõbra vastu. Ei kujuta ette, et antud variant oleks kuidagi lõbus või mängitav.
Imaginary-Friends Mode: Online mänguviis, kus teed lahinguid teiste mängijatega ülemaailma. Võimalus tõusta kõrgemale parimate solvajate nimekirjas.
10 mängitavat karakterit: Alguses on kohe mängitav 5 erinevat karakterit, kes on kõik omaste iseloomujoontega, hääle, rassi, klassi ja millega iganes veel. Igal karakteril on ka üks nõrkus, kus näiteks vanamutt on õrn tema vanust solvavate väidete kohapealt ning Jumal on nõrk perekonda puudutavate küsimuste kohapealt.
5 erinevat konflikti stsenaariumit: Põhimõtteliselt viis erinevat asukohta, kus igal duellitüübil on mingisugune probleem, mis kutsub esile solvangute laviini.
Täiesti toimiv võitlusüsteem: Kaklusmängudele sarnaselt on mängus mitmeid võimalusi, kuidas solvanguid tugevaks seeriaks kombineerida, et vastane kiiremini hävitada.

Pisikene indimäng on täiesti mängitav, kuid minu jaoks üle mõistuse igav. Suur probleem on selles, et ma ei näe seda huumorit, mis kusagil siin kusagil olema peaks. Piiratud võimalused ei luba eriti kompetentseid solvanguid teha ning viis, kuidas mäng nende tugevust hindab, on segane ning ei peegelda tegelikku solvangut. Mehaaniliselt ei ole siin mingisugust väljakutset, sest mul võttis alla poole tunni, et teha solvang, mis võttis 64% vastase energiast. Põhimõtteliselt tuleb alati rünnata vastase jaoks hella teemat ning tuleb panna rõhku solvangute kordamisele. Kui vastasel on stiili suhtes nõrkus, siis ründad tema riietust ja mütsi, seda pidevalt ja koguaeg. Sedaviisi ehitad ülesse kombinatsiooni, kus kasutad enda karakterile omaseid lauseid (need on tugevamad), lisad sinna pidevalt “and” ja ootad järgmist vooru, et kokku panna tõeline koletis solvang. Piinarikkalt pikk ja ebalev viis, kuidas karakter selle ette loeb toob lõpuks suure punktisumma. Kui solvang tabab vastase nõrka kohta, siis selle nimi on “Touche”, kui solvang on suurem kui 17 punkti, siis on selle nimi “Rude”. Mäng pakub omajagu selliseid lisasid, mis paraku ei teinud seda kogemust kuidagi lõbusamaks. Paberil tundub mäng täiesti lõbus ja tore, kuid reaalselt oli see suhteliselt vaevaline ja veniv kogemus ning võin kindlalt öelda, et ei mängi seda enam kunagi.

Minu jaoks on üllatav see, et endised 11 bit Studios (This War of Mine) töötajad liikusid edasi selle mängu suunas, mis tundub olevat paar sammu tagasi. Rokimehed võib-olla on head kodeerijad, kuid mitte head mängudisainerid. Lõpetuseks liigun tagasi enda alguses öeldud sõnade poole, et huumoripõhised mängud on subjektiivsed ning kui kellelegi antud mängu huumor istub, siis ei ole kahtlustki, et tõuseb esile hoopiski teistsugune nägemus selle mängu kvaliteedist ja lõbufaktorist. Noh, samas kolme euro eest on siin mängu küll.

Hinne: 5/10

+ Äärmiselt odav
+ Lihtne selgeks saada
+ Annab teistsugust kultuurilist vaatenurka ja laiendab silmaringi

– Huumori mittesobivusel ülemõistuse igav
– Lühikene ja korduv, sest valikuvõimalusi on vähe
– Ei paku väljakutset
– Hea idee on kesiselt teostatud

 

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar