Arvustus: “Uncharted: The Lost Legacy” – keskpärane ja kiirelt unustatav näide, kuidas India kultuur igavaks muuta.

Tootja: Naughty Dog, Sony
Lavastaja: Shaun Escayg, Kurt Margenau
Platvormid: PlayStation 4
Ilmumisaeg: 22. august 2017
Toetaja: –

Naughty Dog on kvaliteedi sünonüüm ning nende oskus jutustada lugu läbi erinevate elementide on fenomenaalne. Kõik tundub olevat paigas ning isegi kohmakad momendid pöörduvad meeldejäävaks kogemuseks, kus narratiiv ja ülevoolavad iseloomud on domineerivamad kui külm mängumehaanika ja visuaalid, mis tegelikult eraldiseisvana ei ole kuidagi vähem suurejoonelised. Üldiselt olen kirjeldanud Naughty Dogi mänge kui äärmuseni viidud tähelepanu detailidele ja suurepäraselt loodud stsenaariumid, mis voolavalt esitavad lavastaja nägemust kuni lõpplahenduseni, mis pakub mängijale isiklikku kasvamist ja tugevat kogemust. Vähemalt senimaani oli see sedaviisi. “Uncharted: The Lost Legacy” on “Uncharted 4” DLC, mis laiendab natukene mängu universumit, olles põhiliselt eraldiseisev Unchartedi seeria mäng. Ootasin seda pikkisilmi, kuid ei kiirustanud selle mängimisega, sest tahtsin oodata momenti, kus saaksin rahulikult järjest kõik ära mängida ning ütlen kohe otse, et ei ole selle kogemusega rahul. Ausalt öeldes olin suhteliselt kindel, et tegemist on vähemalt 8+ punktise mänguga, tuginedes Naughty Dog eelnevale ajaloole ning enda kogemustele nende loodud teostega, siis “The Lost Legacy” on ootamatult keskpärane ja kiirelt unustatav, pannes mind stuudio võimekust ümber hindama või vähemalt enda austust ümber suunama.

Uncharted: The Lost Legacy” keskendub aardekütile Chloe Frazer, kes otsib India jumala Ganeshi kihva. Ta palkab endale abiks palgasõduri Nadine Rossi, keda teame ja tunneme “Uncharted 4” mängust. Kahekesi koos minnakse seiklusele läbi imelise India looduse proovides vältida kohalikku kodusõda, mis ähvardab kogu ettevõtmise nurjata. Seekord on mängu lavastajateks Shaun Escayg ja Kurt Margenau, kui varasemalt on Uncharted seiklused ekraanile toonud Bruce Straley ja Neil Druckmann. Üheksas peatükis mängitav seiklus ei panusta eriti aega, et tutvustada mängijale protagonisti Chloe’it ning Nadine unustatakse üldse ära, olles loo teine peategelane. Oleks võinud arvata, et Nadine on sidumispunkt kahe mängu vahel, kus tema areng pahast tegelasest heaks on kerge koht kuhu fookus suunata, laiendades sealt edasi ka Chloe seost terve selle aareteküttimise maailmaga, kuid tehti hoopis hüpleva tempoga kõndimissimulaator, kus naised räägivad enda tunnetest.

Mäng kannatab sellega, et on “Uncharted 4” DLC, mis tekitab võrdlused igas võimalikus aspektis nagu peategelane, kõrvaltegelased, lugu, aare, liikumine, sõitmine, tulistamine ja mida kõike veel ning tulemuseks ei ole mitte midagi erilist. Minu jaoks 4 tundi ja 37 minutit (mäng on äärmiselt lühikene) kestnud kogemus oli mannetu ning on andestamatu, et niivõrd lühikene mäng suudab panna haigutama kümneid kordi ning otsima võimalust, kuidas vaheklippe edasi panna, sest peategelased, dialoog ja otsitav aare on talumatult igavad. Isegi Claudia Black (Chloe Frazeri häälnäitleja, tuntud näiteks “Tähevärav SG-1” seriaalist) monotoonse pealelugemisega jättis mulje, et ta ei taha seda tegelikult üldse teha. Chloe iseloom on laiahaardeline, mida saaks pikemalt avastada, kui antakse selleks võimalust. Põhiliselt keskendutakse kahele aspektile tema elus – mõnda aega tagasi elavate nimekirjast lahkunud isa ning tema emotsionaalne side kodumaa ja selle kultuuriga. Rohkem tegelikult temast midagi ei tea. Kaaslaseks sellelel visuaalselt ilusal seiklusel on Nadine, kes jätkab sama joonega, millega alustas eelmises mängus. Natukene piilutakse tema raudse rüü sisemusse, kuid süviti midagi ei uurita, seega “Uncharted 4” mängija teab sellest karakterist suhteliselt sama palju kui “The Lost Legacy” edukalt läbinud fänn.

Nathan Drake on humoorika ja vaevutu sarmiga seikleja, kelle iseloom hoiab mängu täispikkuses ka täiesti üksinda ekraanil olles, siis Chloe ja Nadine kahe peale kokku ei anna mingit sidet räägitava looga ega ei suuda lugu kanda ka need närused viis tundi. Chloe ei ole midagi muud kui episoodiline kõrvaltegelane, kes sobiks täitma minimaalseid rolle suuremas maailmas, mitte olema peategelane, kelle ülesandeks tundub olevat olla naissoost Nathan Drake. Keegi võiks Naughty Dogile kirja saata, et selline mäng ja tegelane on juba olemas – “Tomb Raider” seeria ja Lara Croft. Loo põhipahaks on Asav, kellel on sama aare silmade eest, mida Chloe ja Nadine jahivad. Tal on suur armee ja ressursid, millega proovib naiste edasiliikumist takistada. Tulistamise aspekt on täpselt sama, mis eelmises Uncharted mängus, seega siia pole midagi lisada. Ainukene erinevus on käsivõitlus, mis on üllataval kombel reaalsem kui oodatud, sest üksinda sõduritega kaklema minnes saab peategelane tihti peksa, kuid kahekesi koos Nadine’iga teevad naised vägevaid hüppeid ja lööke saavutades kiire ja efektiivse võidu.

Uncharted: The Lost Legacy™_20170815161640

Mehaaniliselt ei ole suuri muudatusi, kus liikumine on sama, ronimine on sama, autoga sõitmine, hüppamine, ujumine ja kõik muu on täpselt sama. Puzzled on nüüd kergemad, üllatusi enam ei ole, sest kõik on ettearvatav (ruumides on koheselt teada, kus on midagi peidetud või kus on järgmine koht kuhu minna) ning ülesanded on põhjendamata. Näiteks milleks lahendada eluohtlikku kujudega mõistatust kui järgmine uks on kolme meetri kõrgusel ja see on avatud? Edukas lahendamine annab ligipääsu uksele, kuid just eelmises ruumis Nadine aitab peategelasel kõrgemale ronida ka niisama. Muidugi on veel see imeline köis. Audiovisuaalne kogemus on endiselt tipptasemel ning 4K televiisoril on pilt imeline. Mäng muidugi pidevalt tuletab seda meelde kui palub Chloe telefoniga iga nurga peal pilte teha ja iga kolmas lause on “Oh, kui ilus”, “Tõeliselt detailne”, “Milline võimas vaatepilt.” jms. Nadine ja Chloe omavaheline dialoog on suuresti üks suur ajalootund India mütoloogiast ning muudel hetkel on arutamine enda tunnete üle erinevatel teemadel nagu isa, reetmine, üksuse lahkumine jms. Seekord siis ei ole dialoogidel enam valikuid, millega vestlusesse vaheldust tuua, Chloe ja Nadine’i vahel ei ole mingit reaalset sidet, vaid ühendus tuleb ja läheb momendist momenti, lastes käest võimaluse luua korralik ekraaniduo.

Surmigavad tegelased ei ole siiski kõige suurem probleem. Halb dünaamika ning totaalne üllatuste puudumine tapab igasuguse huvi ja lõbu, mis peaks siit tulema. Süüdistan lavastajat, kes ei suutnud sündmuseid siduda ning hoida tempot. Selline veider arusaamatus, kus dialoogide ajal oli raske fookust hoida, sest lugu ei paelunud. Ideeliselt on India kultuur värvikas ja ajalooliselt rikkam kui oleks vaja, kuid see tuleks sedasi ka edasi anda ning Nadine ja Chloe peaksid olema suured sõbrad, siis see ei paista kusagilt välja. Millal nad sõbraks said? Miks Nadine äkitselt hoolib? Chloe tujumuutused huumorist patriotismini ja siis tagasi varastamiseni ei oma mingi jälgitavat teekonda, millesse saaksin investeerida. Võib-olla tõesti oli seiklus selle jaoks liiga lühikene, et midagi korda saata, kuid tundub, et Naughty Dog särab ainult Bruce Straley ja Neil Druckmann juhtimisel. Ülikallis (40€) DLC on mõnetunnine rahalehm, mis on mõeldud Unchartedi fännitelt raha välja petmiseks. 10-15€ väärt lisapakk on tore väikene seiklus, kuid mingi erilist kvaliteeti peale audivisuaalse maailma ei oma, sest ainsad imestused ja postiivsed mälestused on seotud imeilusa graafilise saavutusega.

The Lost Legacy” on ilus ja särav videomäng, mis proovib graafika taha peita nõrka lugu ja tühjasid karaktereid. Vead on osavalt varjatud ning siin on tegemist ühe sellise mänguga, kus on raske aru saada, et miks see ei meeldinud kui kõik tundub paigas olevat. Mängus on suured avatud alad, kus liikumine toimub ainult lineaarselt ning muidugi suur arv erinevaid primaate ning isegi elevandiga saab natukene sõita ja ümbritsevat ajalugu nautida. Hetkel tundub, et mängu ainukene müügipunkt on Naughty Dogi reputatsioon ja “tugevad” naispeategelased, unustades ära, et see ei ole enam ammu teemaks ning mitte kuidagi vajalik, sest vähendab edukate mängude nagu “Horizon Zero Dawn“, “Tomb Raider” ja hiljuti ilmunud “Hellblade: Senua’s Sacrifice” imelisi saavutusi karakteridisaini juures. Naughty Dog tõstis lati kõrgele ning enam ei suuda seda isegi maha ajada ning ehk peaks seda võtma kui märki, et Unchartedi aeg on möödas.

Hinne: 6,5/10

+ Imeilus ja detailne maailm.
+ Suurepärane keskkonna ja kultuuri edasiandmine.
+ Sisaldab ka mitmikmängu täisversiooni.

– Hüplev tempo.
– Tühjad peategelased.
– Igav aare ning igasugune pinge puudumine.
– Liiga kallis ja lühikene selle raha kohta.
– Puudub igasugune side loo, mängija ja karakterite vahel.
– Sammukene tagasi põhimänguga võrreldes.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär, kelle kogu on üks suurimaid maailmas. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar