“Deracine” – rahulik ja emotsionaalne PSVR müsteerium.

Tootja: FromSoftware, SIE Japan Studios, Sony Interactive Entertainment Europe,
Lavastaja: Hidetaka Miyazaki, Shigeto Hirai, Takaaki Yamagishi
Platvormid: Playstation VR, 
Ilmumisaeg: 06. november 2018
Toetaja: Playstation Eesti

2018 aasta teine pool on PSVR jaoks olnud imeline, sest ilmunud on päris mitu suurepärast ja unikaalset VR videomängu, millest seni tugevaim oli “Astro Bot: Recue Mission“, kuid ega kaugele maha ei jäänud ka “Dark Eclipse” ja “Salary Man Escape“. Asja huvitavaks teeb see, et kõik eelnimetatud on totaalselt erinevad. Esimene on 3D platvormer, teine on tasuta MOBA ja kolmas on sümboliterikas puslemäng ning siia nimekirja saab nüüd lisada ka homme ilmuva “Deracine” nimelise rahuliku fantaasia müsteeriumi, mis läheb sügavale ja emotsionaalsemaks kui ükski VR mäng, mida olen näinud. Tegemist on FromSoftware (Dark Souls seeria, “Bloodbourne”) ja SIE Japan Studios (Astro Bot, “Shadow of the Colossus”, Gravity Rush) koostöös valminud projektiga, mis kasutab VR tehnoloogiat, et jutustada meeldejääv lugu haldjatest, kes elavad väljaspool aega.

Deracine” oli isiklikus 2018 must play nimekirjas juba ammu, sest FromSoftware loodud VR müsteerium tundus liiga huvitav, et seda ignoreerida. Eile öösel ühe istumisega lõpuni mängitud seiklus täitis mind emotsioonidega, mida videomäng pole ammu teinud, kombineerides imeilusad visuaalid, tõeliselt heliseva muusika ja südamliku loo headusest ja lapselikust naiivsusest. Lugu algab sellega, kuidas mängijast on saanud haldjas. Kuupäevaks on esimene juuni kusagil üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel ning koheselt saame teada, et haldjad elavad väljaspool aega ning omavad võimet vahetada ühe elusolendi allesjäänud aega teisega. Tegevuskohaks on orbudele mõeldud üpriski mahukas koolikompleks ning iga episood on üks moment ajas läbi selle koolimaja ruumide.

Kuna tegemist on müsteeriumiga, siis sisule palju keskenduma ei hakka. Mängija esimene kontakt on palve noorelt tüdrukult nimega Yulija, kelle ainukene soov on, et haldjas tõestaks enda olemasolu ka teistele koolis olevatele lastele. Aeg seisab paigal, kus mängija liigub inimeste juurest inimeste juurde ja kuulab nende dialoogi ja mõtteid selles momendis ning olles võimeline manipuleerima esemetega nendega ümber, et erinevaid reaktsioone nende käest saada. Koolis on kokku kuus õpilast ja üks täiskasvanud direktor ning nende vahel ka kogu tegevustik toimub. Mäng kestis kokku natukene üle viie tunni.

Mäng käib ainult Playstation Move pultidega, seega nende mitte omamisel seda mängida ei ole võimalik. Mängijale on näha ainult enda käed, kus paremal käel olev sõrmus annab võime võtta ja anda elu, vasakul käel olev sõrmus läbi aja liikuda. Erinevaid objekte saab korjata ning enamus mängusiseseid puslesid on asjade liigutamine ühest kohast teise. Liikumine käib parema käe puldiga, kus X ja O keeravad vastavalt vasakule ja paremale, peaga nagu ikka saab enda ümber vaadata ja põhinupp liigub järgmisesse asukohta telepordiga. Niisama siin mängus kahjuks liikuda ei saa. Vasakul käes asub esemete menüü ja tasku-uur, mis annab infot ülesannete kohta ning mille abil saab liikuda järgmisesse momenti mõnel muul ajal. Tegevustik käib alates 17. september kuni järgmise aasta 11. detsember, kus mängija proovib ära hoida mitu erinevat traagilist sündmust.

Rahuliku atmosfääriga lugu on tehtud avastamisele, kus alguses väikesed detailid võtavad hiljem suure tähenduse. Ajas edasi-tagasi liikumine mängib olulist rolli, sest suures koolimajas on palju kohti ja uksi, mis on avatud ainult teatud momentidel, seega sündmuste muutmiseks tuleb päris palju liikuda läbi erinevate momentide. Yuka Kitamura loodud muusika on tõeline pärl, mida kuulan taustal ka praegusel kirjutamise hetkel. Loob alati vastava emotsiooni ning annab edasi selle, mida loojad on soovinud. Visuaalselt on jällegi tegemist päris korraliku saavutusega PSVR platvormil, kus detailid on rohked ning koolis olevad elemendid on tõepoolest võimsad. Nagu näiteks kõrged tornid, sealt alla vaatamine või näiteks kabelis ringi vaatamine on elamused täiesti omaette.

Lugu on kirjutatud esmaklassiliselt, kus kõik elemendid tulevad õigetel aegadel ning väikeste vihjete abil hakkab kogu sündmustik lahti harutuma. Igal lapsel on äärmiselt oluline roll ning kõik on tugevate ja erinevate iseloomudega. Nendega on kerge samastuda ning olen üllatunud kui vähese dialoogiga on võimalik luua sügavaid ja tähenduslikke karaktereid. Vaikus võtab siin eraldi rolli, mis vaheldudes muusikaga annab töötava efekti. Liikumine koolimajas oli alguses natukene segane, kuid peagi tundus loomulik ning tugevad värvid ja soe valgus tekitas koduse tunde. Pean kindlasti mainima, et lugu on keeruline ning tundub töötavat kõige paremini kui mängida järjest. Tegijad ei selgita sündmuseid ning siin on võimalik jääda ajatsüklisse, mis ei annagi mingisugust lahendust. See tähendab, et siin on tegemist emotsionaalselt küpsele mängijale mõeldud narratiiviga, mis lõpus oli natukene liiga hüplik, kuid suures plaanis tõeline maiuspala.

Deracine” peidab endas palju erinevaid asju, mis osati on tehtud imeliselt, osati jällegi keskpäraselt. Vaba liikumise puudumine ja lõpus olev hüplik jutustamine natukene teevad liiga, kuid sellest hoolimata nautisin iga minutit. Isegi momendid, kus ei teadnud, mida peaksin edasi tegema, olid mõnusad, sest kool on ilus, ajastutruu ja muusika üks minu selle aasta lemmikuid (emotsionaalse tugevuse tõttu).  Olen kindel, et minu jaoks tegi asja võimsamaks fakt, et olen mitme lapse isa ning teatud asjad siin lähevad kodule lähedale, seega tean, et igapäevane VR huviline ei pruugi siin neid asju näha ning selle üle on mul ainult kurb meel. “Deracine” on seda aega ja raha väärt ilma igasuguse kahtluseta.

Hinne: 8/10

+ Visuaalselt detailne ja ilus.
+ Asukoht on võimas ja atmosfäärikas.
+ Soundtrack.
+ Suurepäraselt kirjutatud karakterid.
+ Narratiiv on unikaalne ja ambitsioonikas.
+ Tehnilisi viperusi ei olnud kordagi.

– Narratiivi keerukus võib olla eemaletõukav.
– Ei saa vabalt liikuda, vaid peab teleportima.
– Lõpus olevad episoodid olid liiga kiired ja tormakad.

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja ehituses peatöövõtja ja/ning projektijuht pluss vabakutseline ajakirjanik, leiab oma abikaasa ja kahe lapse kõrval aega, et ka natukene mängida. Suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar