Arvustus: “Nidhogg II” – õudne lõpp või lõputu õudus?

Tootja: Messhof
Lavastaja: Mark Essen
Platvormid: Playstation 4, PC, MAC
Ilmumisaeg: 15. august 2017
Toetaja: –

Kindlasti mäletate algkooliaegseid kehalisekasvatuse tunde, kus üle nädala peeti teatejooksu. Laias laastus on Nidhogg sama põhimõttega, lihtsalt lõputute inimresursside ja nugadega. Mäng ise on ülimalt lihtne, tapa kõige ettejuhtuvaga oma vastased ning jookse raja lõppu, kõlab ju lihtsalt? Raja lõppu jõudnud mängijale saab osaks suur au, saada söödud Nidhogg’i nimelise lendussi poolt (sest see asi lihtsalt mitte kuidagi ei meenuta draakonit).

Pean tunnistama, et tegemist on üllatavalt kaasahaarava teosega, olgugi et esimese pilguga ei tundunud see midagi erilist. Mitmikmäng teeb selle kogemuse suurepäraseks, tegemist on korraliku turniirimänguga, mida sõpradega mõne õlle kõrvale mängida.

Välimuselt on see mäng teinud läbi totaalse muutumise, sest selle eelkäia oli võimalikult minimaalne. Ülimalt värviline duellimäng “Nidhogg II” annab enne võistlustulle astumist oma karakteri välimust kohendada, seejärel saab valida ühe kümnest areenist, kus “teatejooks” toimuma hakkab. Võitlused toimuvad üks-ühele ning selleks et oleks võimalik raja lõppu joosta peab vastase karakter vähemalt korra surema, olgu selleks siis auku kukkumine või mängija karakteri poolt surnuks trampimine. Ühe osapoole surm tähendaks antud kontekstis teisele teatepulga üleandmist, iga natukese aja tagant sünnib viimati tapetud karakter uuesti, täpselt keset teed teatepulgaga karakterile, et see jälle omakorda üle võtta. Areenid koosnevad alati seitsmest ruumist, kus võitlus saab alguse keskmisest ning kummagi mängija lõpppunkt on erinevas otsas. Loomulikult on vastase elu võimalik kibedaks teha erinevaid relvi kasutades, mis toimivad kõik isemoodi. Kui karakter uuesti sünnib, siis teeb ta seda juhusliku relvaga, kuid peale surma jääb relv maha ning seda saab uuesti üles korjata ning vajadusel ka visata. Kokku kasutab “Nidhogg II” lisaks liikumisnuppudele ainult kahte nuppu, üks hüppamiseks ja teine löömiseks, seega midagi keerulist see mäng ei ole, vatupidi, tuleb lihtsalt vastane üle kavaldada.

Igasugune narratiiv on pigem leitav mujalt mängudest, sest üksikmäng viskab mängija kohe lahingusse, ilma mingisuguse vaheklipi või õpetuseta – pole ka mingit selgitust, miks selline lahing üldse on toimumas. Üle interneti vastase leidmine käis mitmikmängus kiirelt ja valutult, kahjuks matši lõppedes leidsin end peamenüüst, sest ei antud võimalust sama vastasega uuesti mängida. Kohalik mitmikmäng pakub rohkem võimalusi lahingu vürtsitamiseks, sest on võimalik lülitada sisse ja välja erinevaid “cheate“. Kohalikus mitmikmängus on võimalik ka korralikult kinni jääda, kui mõlemad vastased üksteist kordamööda teatud kohas maha löövad ning otsest progressi pole (ega ajalimiiti), võib mäng näida lõputu õudusena.

Lühidalt öeldes on “Nidhogg II” huvitav kogemus, värviliste taustaanimatsioonide ja suurte vereplekkidega maailmas, lihtsalt mängija peab suutma leida väärilise vastase, keda üle kavaldada, kuid pikemas perspektiivis jääb igavaks. Kohalik mitmikmäng pakub rohkem variante. Hetkel värkelt välja ilmununa maksab natuke alla viieteistkümne euro.

Hinne: 7/10

+ Mäng on lõbus ja kaasahaarav
+ Erinevate relvade olemasolu, mis võivad aidata mängijatel kastaneid tulest välja tuua
+ Korralik kohalik mitmikmäng

– Hind võiks olla sõbralikum
– Mängu välimus võib olla mõne jaoks häiriv
– Üksikmäng ei õpeta elementaarseid manöövreid ja nippe, sama ei tee ka how to play sektsioon menüü all.

Jäta kommentaar:

About Priit

See "Oppai" särgiga tüüp, kes kaklusmängude turniiridel oma saamatusega silma paistab. Põhihuviks on küll taktikalised rollimängud, kuid alati valmis ka Tekkenis molli saama

Lisa kommentaar