Arvustus: “Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands” – kus on mu droon, snaiperipüss ja paar head sõpra?

Tootja: Ubisoft, Ubisoft Paris
Lavastaja: Eric Couzian
Platvormid: Playstation 4, Xbox One (meie mängisime), PC
Ilmumisaeg: 07. märts 2017
Maaletooja ja toetaja: Gamestar.ee

Ghost Recon: Wildlands” on meeskonnapõhine Tom Clancy luuramise ja taktikalise tulistamise mäng. Mäng jääb truuks enda Rainbox Six juurtele, emuleerides külma ja kalkuleeritud infiltratsiooni iseloomu ja koordineeritud luuramise oskuseid. Pole vahet kas sünkroniseerid laske enda sõbraga või AI poolt juhitud kaaslasega, pakub see teatavad tüüpi rahulolu ja uhkust. Kahjuks seda tüüpi mängustiil ei pea pikalt vastu Boliivia massiivsele avatud maailmale, tohutule potentsiaalile ning rohketele võimalustele.

Mängija astub Ghost meeskonna liikme rolli, mis on väljamõeldud üksus USA sõjaväes. Narratiiv on Tom Clancy standard – kättemaksu lugu, mis maskeeritud kui narkootikumide ärikeskuse destabiliseerimise operatsioon. Veider oli see, et Wildlands esitab lugu selliselt, et narkokartellil on mingi tähendus alles siis, kui üks omadest on surnuks piinatud, ignoreerides tuhandeid teisi, kes enne on jaganud samasugust saatust.

Karen Bowman – mängija CIA poolne vahendaja – ei ürita isegi varjata enda isiklikku viha Santa Blanca vastu. Viimane on Boliiviat valitsev narkokartell, keda juhib ja kontrollib El Sueno ning kelle käsutada on neli nö “alam-bossi”, kes vastutavad turvalisuse, kaubaveo, mõjutamise ja tootmise eest. Nende nelja käsutada on omakorda veel kuni viis buchon’i, kellest iga kontrollib ühte regiooni kaardi peal (kus iga regioon on keskmiselt kusagil kuus missiooni). Lõpuks ei esita mängu narratiiv mitte ühtegi sõnumit või eluks vajalikku õppetundi, jäädes klassikalise Tom Clancy romaani piiridesse, mille fookuses on ainult organisatsioonide ja indiviidide vaheline võitlus, ülistades üle kõige USA interventsioonismi.
Huvitav on kuulda ka märkimisväärse väljanägemisega El Sueno poolset mõttekäiku, sest koheselt kui Wildlandsi käivitad peab narkoparun pika ja põhjaliku monoloogi. See konkreetne ja ka kõik järgnevad tekstid vabandavad ja põhjendavad mehe väärastunud moraali ning ratsionaliseerimise mõttekäik on nagu mehelt, kes on vaadanud liiga palju “Ristiisa“, lugenud “Mein Kampf” paar korda rohkem kui normaalne ning kelle jaoks on “Breaking Bad” lugu ekspluateeritud ärimehest.

Mäng ise on informatsiooni kogumine ning otsustamine, et milliseid juhtnööre pidi liikuda, et leida teekond El Sueno juurde. Huvitavalt ülesse seatud viis, kuidas asjad ennast lahti mängivad, annab võimaluse pikalt ja põhjalikult mängides nautida kuidas kogu lugu ennast mugavalt lahti rullib või osavamad ja teravama meelega mängijad saavad ise järeldusi tehes vahebossid äärmiselt kiirelt elimineerida.

Liikudes läbi räägitava loo, kohtab mängija mitu erinevat fraktsiooni, kes lisavad karakterit Boliivia kuritegelikule maastikule. Mängijale kasulikuks liitlaseks on Kataris 26 nimelised mässajad ning El Sueno reegleid kehtestab Unidad nimeline Boliivia sõjaväepolitsei. See viimane on kindlasti ka üks põhjuseid, miks Boliivia avaldas protesti antud mängu suunas. Need kaks lisaüksust pakuvad vajalikku kihilisust ja kui palju need mängu segavad ning situatsioone kergemaks/raskemaks muudavad, sõltub juba mängijatest. Mida rohkem Kataris 26 jaoks missioone teeb ja vajalikku ressursse nende jaoks ära markeerid, seda enam nende poolt on abi oodata ning seda vähem Unidad sekkub mängija missioonidesse.

Suure erinevusega teistest Tom Clancy mängudest on Wildlandsi puhul vajadus erinevate relvade järele suhteliselt olematu. Täiesti vabalt võib kogu loo ära teha esialgse varustusega, sest missioonide lõpetamise eest saab oskuspunkte ning kõige olulisemad relvad nagu summituga snaiperipüss on mängija kasutada juba väga varajases staadiumis. Mängus on terve portsjon missioone, mille eesmärgiks on uusi relvasid hankida, mille tegemist isiklikult ei pidanud absoluutselt vajalikuks või mõttekaks. Kõige olulisem tööriist on muidugi droon, mis on Wildlandsi märgista-ja-hävita stiili juures lausa hädavajalik. See on see sama mehhanism, mille peal elasid eelnevad Tom Clancy mängud nagu “Spliner Cell: Black List” ja “Ghost Recon: Future Soldier“.

Üks oluline osa Ghost Recon seeria juures on olnud arenenud tehnoloogia integreerimine mängu sissetõmbava mehhanismiga, siis Wildlands on pettumus paljudele fännidele, sest droonide “uus-ja-innovatiinve” ajastu on selja taga ning mängus pakutavad igasugused lisad sellele väiksele masinale ei ole vajalikud kuna põhifunktsioon on endiselt see üks ja ainukene vajalik. Olgugi, et droon märgistab kõik vajaliku, siis mängija ja meeskonna ülesandeks on see kõrvaldada. Sellest imbub ka Wildlandsi ambitsioonikas tõmbenumber, milleks on mitmekihiline meeskonnatöö, olles eriliselt paeluv just osavate mängijatega koos. Minu jaoks on mäng kõige sujuvam koos ühe sõbraga (sest ei tunne rohkem Xbox One omanikke, kellel oleks Wildlands) ja koos paari AI tegelasega, sest AI on julgem ning võtab rohkem riske, et mängijad elus hoida ja vajadusel ka ravida. Muidugi AI on nii tähtsusetu, et võib vahel lausa valvuri kõrval seista, ilma et mees midagi märkaks.

Wildlands on siiski nö “stealth” mäng, ehk siis mõeldud mängimiseks varjudest ja nurgatagustest. Seega kui võtta rahulikult, luurata enda sihtmärki, panna kogu plaan detailselt paika ning seejärel terve missioon koos VIP päästmisega ära teha, siis see on piisavalt rahulolu pakkuv, et mängu edasi mängida. Ütlen ausalt, et alustasin mängimist kell pool kümme õhtul ja sain lõpetada esimese sessiooni alles kell pool viis hommikul. Minu jaoks eriliselt hästi tehtud on momendid, kus plaanid lähevad sassi ja vastased saavad teada, et keegi on luuramas. Peab kiiresti kohanema ning meeskonna jagatav informatsioon on tegelikult ka vajalik, sest kui selle järgi liikuda ja vastaseid maha võtta, ei jõua sihtmärk väga kaugele põgeneda. Muidugi, isegi kui jõuab endale auto leida, siis see tagaajamine on võib-olla üks Wildlandsi suuremaid plusse – kiire, intrigeeriv ja meelelahutuslik.

Positiivsed asjad ei ole veel otsas – Wildlandsi tugevuseks on suurem kogus erinevat tüüpi missioone, mida mängijale pakutakse. On muidugi põhilised “märgista-ja-hävita” missioonid, kuid neile lisaks on veel sihtmärgi püüdmine ja päästmine, šabotaaž, häkkimine, lennuki varastamine või isegi sarnaste autode vahetamine. Ainukene probleem on muidugi see, et need missioonid hakkavad lõpuks korduma ja on tõepoolest väga sarnased, muutudes lausa talumatult igavaks, kus tahtsin pidevalt nö “edasi kerida”, sest ei olnud jaksu täpselt sama asja uuesti ja uuesti teha. Sellele ei aita kaasa dialoog, mida meeskond koguaeg räägib. Lõpuks isegi ütlesin kõva häälega ekraanile, et “Ole vait, saan aru…c’mon!”, sest ei jõua seda korduvat juttu ringi ratast kuulata. Tigedaks tegid ka missioonid, kus on automaatne põrumine momendil, kui mängijat on nähtud. Isegi siis, kui tulistan valvurit näkku enne kui see sõnagi lausuda saab, on missioon ikka läbi. Filosoofilise argumenteerimise koht.

Ubisoft oskab teha ilusaid mänge ja Wildlandsi Boliivia ei ole erand. Kohati pani fotorealism korraks seisma ja imetlema, et kuhu küll videomängud on jõudnud ning mõtlema, et kuhu saame veel minna. Visuaalselt igav ei hakanud kordagi, kuid liikumine sellel avatud maastikul on väga üksluine – auto on kõige kindlam ja parem, sest jalgsi on kohati isegi lihtsad takistused liiga ettearvamatud, et neid ületada. Natukene humoorikas oli see, et iga sihtmärk, ükskõik kui hästi kaitstud, omas alati kas katkist väravat, kastivirna, langenud puud või tagaust, et rahulikult sisse saada.

Olenemata loodud maailma suurusest ja võimalusest mängida väga kiiresti kogu lugu läbi, tasub võtta aega ja proovida ka kõrvalisi teid ja kohti, sest siis kohtab hästi kirjutatud tegelasi, kellel on igal midagi antud mängu universumisse lisada. “Ghost Recon: Wildlands” on alles teine avatud maailmaga mäng terves Tom Clancy seerias. Kokkuvõtlikult saab öelda, et mäng on tehtud ohutult, jäädes truuks asjadele, mis juba töötavad ning tundub olevat potentsiaali raiskamine, arvestades kui suur ja näiliselt lõputu maailm sai valmis ehitatud. Põhiline tugevus on missioonide mitmekesisus, kuid vähene väljakutse lõpetab dopamiini tootmise ja motivatsioon on kiire kaduma, et Wildlands ka järgmisel päeval uuesti käivitada. Eriti kiirelt laguneb kogemus just siis, kui pole sõpru, kellega koos seda massiivset maailma lammutama hakata.

Hinne: 7/10

+ imeline visuaalne kogemus
+ mitmekesised missioonid
+ suurepäraselt loodud maailm
+ sõpradega koos eriliselt hea kogemus
+ tekitab kiirelt huvi
+ palju võimalusi mängimiseks

– olematu lugu ja karakterite esitus
– kuiv, hingetu ja igav üksikmängijale suunatud kogemus
– raisatud potentsiaal
– ei paku piisavalt motivatsiooni, et mängida rohkem kui mõned päeva
– võib-olla liiga suur “maailm”
– vähene vajadus millegi muu kui drooni ja esialgne varustus
– kadunud on futuristlik lähenemine, ehk Ghost Recon firmamärk

 

Ilmus varem ka Filmiarvustuse LEHEL!

Lisa kommentaar