Tootja: Ubisoft, Ubisoft Montreal
Lavastaja: Jason Vandenberghe, Roman Campos-Oriola, Damien Kieken
Platvormid: Playstation 4, Xbox One (meie mängisime), PC
Ilmumisaeg: 14. veebruar 2017
Mängisid: Raiko – 12h
Maaletooja ja toetaja: Gamestar.ee

“For Honor” oli üks neist mängudest, mille olemasolu aju välja lülitas, kuniks sõber võttis kätte ja näitas mulle videosid. Koheselt tundsin ära palju erinevaid kaklusmängude mehhanisme ning olin müüdud. Ei ole suur saladus, et kaklusmängud ja JRPG on nö “minu teema”, siis sellest päevast edasi oli “For Honor” väga madalal orbiidil, kodule lähedal. Ühel heal päeval sain suletud beeta koodi, mängisin seda mängu ning aju lülitas ennast uuesti välja. “For Honor“… ahjaaa, vist olen kuulnud.

Ei, ei…”For Honor” ei ole halb mäng kohe kindlasti mitte, kuid tegemist on lihtsalt jubeda kaklusmänguga. Umbes selline näebki välja “kaklusmäng”, mille on teinud inimesed, kes hack and slash ja moba žanrist kaugemale ei näe. Muidugi peab kohe kiirelt ütlema, et tegemist on ainult online mänguga, ehk siis offline ja üksikmängijale korraliku sisu ei ole olemas (kui madalalaubaline tutorial with boss fight välja arvata, mis kordab ennast kolm korda). Sellest hoolimata oli beeta lõbus ja päris haarav on üksinda hunniku vastaste vastu meeskonna jaoks võit ära tuua.

Mängu õige žanr peaks olema online hack and slash, kus on võimalik valida kolme fraktsiooni või osapoole vahel – rüütlid, viikingid ja samuraid. Need omakorda jagunevad klassikalises kaklusmängu stiilis – brawler, heavy hitter, fast movement ja all around, ehk siis üks karakter, kellel on nö “head nupud”, kus iga nupp on kesmisest natukene parem, kuid liikumine, kaugus või jõud on kesine. Teine on suur ja aeglane, kes on võimeline vähese vaevaga vastaseid maha võtma. Kolmas on ülikiire ja vaba liikumisega sisse ja välja stiiliga karakter ning neljas on keegi, kes on igati pidi keskmine – neile, kes ei suuda otsustada või pole piisavalt osavad, et karakteril olevate vigadega toime tulla. Täpsemalt jagunevad mängus olevad kaksteist karakterit selliselt:

RÜÜTLID
Conquerors, Wardens, Peacekeepers, Lawbringers.

VIIKINGID

Berserkers, Raiders, Warlords, Valkyries.

SAMURAID

Orochi, Kensei, Shugoki, Nobushi.

Mängu meta on sarnane kaklusmänguga, kus iga tegelane on indiviid erinevate liigutuste ja kombinatsioonidega, kuid neid kõiki seob ühine mehhanism ehk siis võitlussüsteem. “For Honor” kombineerib päris sujuvalt 3D kaklusmängude põhitõed hack and slach žanrile omase kaosega, kus vastased on kontrollimatud ja ründavat mitmest suunast suvalisel ajamomendil. Huvitav on ka stamina või maakeeli võhma (vastupidavuse) lisamine, mis on samuti oluline osa mitu vs mitu kaklusmängude element, mis on eriti populaarne Jaapanis. Kaklusmängude mängijana oli mul äärmiselt kerge kontrollida enda ruumi ja vastaste tempot, lasta neil ennast nö ülesse puua, kuid see on ka moment, kus lõpetaksin “For Honori” kui kaklusmängu võrdluse. Nimelt mäng põrub äärmiselt elementaarses asjas, milleks on konstantsus ja teadmistele põhinev stiil, vaid hoopis panustab tempole, nuppudele ning ebakorrapärasele raamistikule. “For Honor” on suurepärane hack and slash mäng – sellena seda peaks ka võtma. Minu vastus kõikidele, kes ütlevad, et tegemist on kaklusmänguga.

Võrgumängude sõpradele on valikus 1vs1, 2vs2, 4vs4 variandid, kuhu on lisatud kerget strateegiat võimalusega kaardil erinevaid kohti hõivata ja kontrollida. Koheselt tuleb valida endale fraktsioon, keda esindada – olenemata kellega tegelikult mängid. Seejärel iga võidetud mäng, iga tapetud vastane ja hõivatud punkt annab lisa kollektiivsele üritusele olla parim fraktsioon. Iga teatud ajaperioodi tagant lüüakse numbrid kokku ja võitev fraktsioon saab erinevaid auhindu ja boonuseid. Mängukogemus võrgus on samasugune nagu igas teises mängus – osad on äärmiselt halvad, teised jällegi ülemõistuse head, keegi ropendab ja lollitab, keegi on hea meeskonnakaaslane. Kõige lõbusam on mäng 4vs4, kus taassünnitakse ja kõik oskavad mängida. Sellisel juhul “For Honor” särab päris erksalt ja meeldejäävalt. Usun, et ei pea mainima, et vastavalt online only mängudele, on esitatud karakterid tühjad ning kogu tegevustik ja olustik on arendatud kusagil teises universumis, kuhu selle mängu mängijad ei ulatu. Iga karakter on lihtsalt nägu ja relv, vahel ka kahuriliha.

“For Honor” on ilus, sujuv ja mõnusa atmosfääriga märul, mis seob endas brutaalselt verise lahingu, meeskonnatöö, osavuse ja vastase tundmise. Üldiselt võidab ikka targem ja rahulikum mängija, kes vajutab õigel ajal, mitte kes vajutab rohkem. Ubisoft on loonud mitmeid loovaid viise, kuidas vastasel pea maha raiuda ning mängu lõpus kaste korjata (ilma vist enam mänge ei saa teha), kust seest leida kosmeetilist ja muidu vajalikku kraami. Kahjuks isiklik kogemus mänguga on Xbox One konsoolil, seega mäng hakkis, jooksis pidevalt kokku ning ühendus serveritega on vaevu tsiviliseeritud ühiskonna tasemel. Ubisoft ei ole just tuntud kui suurepäraste netimängude looja, kuid produktsioon on hämmastav. Olenevalt mängu edust on oodata igasuguseid lisapakke ja palju muud tasulist teenust, mis ehk tõstab kogu komplekti väärtust kõrgemaks kui see hetkel on.

“For Honor” on lihtsakoeline mäng keerulistes rõivastes, proovides ennast esitleda kui midagi, mida see ei ole. Pikaajaline meelelahutus on see vaevalt, kuid kuuks-kaheks on täiesti mõistetav ja normaalne ost, kindlasti isegi lõbus, kuid madal õppimiskurv peletab osavamad mängijad suhteliselt kiirelt. Olen mänguga rahul, kuid liikusin edasi väga kiirelt ja tagasi vaatamiseks suurt põhjust ei ole.

Hinne: 6,5/10

+ imeline visuaalne kogemus
+ detailid
+ suurepärane idee
+ huvitav tasakaal erinevate žanride vahel
+ tekitab kiirelt huvi

– olematu lugu ja karakterite esitus
– kuiv, hingetu ja igav üksikmängijale suunatud “lugu”
– nõrgad serverid ja halb ühendus
– ainult online
– madal õppimiskurv
– raisatud potentsiaal
– ei paku piisavalt sisu, et olla pikaajaline investeering