Kui oled juba CoH fänn, võib arvatavasti öelda, et sulle meeldib ka 2006. aasta RTS hiti järg “Company of Heroes 2“.
2013. aastal Relic Entertainmenti ja Sega koostöös valminud CoH 2 on klassikaliselt strateegiline RTS, kus mängija eesmärgiks on elimineerida vastaste suurimad asukohapunktid, kasutades käputäit sõdureid ning enda kiiret taipu. Seda kõike kas üksinda või läbi interneti mitmekesi. Kuid miks peaksid sa valima just CoH 2 sellest suurest RTSide merest?
CoH2 viib meid tagasi Teisse maailmasõtta, keskendudes Idarindele. Sõjakäigu jutustab oma mälestuste järgi Nõukogude armee leitnant Lev Abramovich Isakovich. Kuigi mõned suuremad (näiteks Stalingradi) missioonid on fantastilised, meeldisid mulle rohkem Isakovichile ja tema väele keskenduvad missioonid, mis olid küll väiksemad ning mitte nii elutähtsad, kuid aitasid mul mõista, mis parasjagu toimub ja kuidas leitnant üldse Siberi vangikongi sattus.
Ehkki mäng on jäänud ülesehituselt truuks sarja eelnevale osale, on seitse aastat arengut mängumaailmas teinud oma töö. Mulle meeldib CoH2 puhul väga uus TrueSight funktsioon, mis muudab kaardi vaatenurga palju realistlikumaks, võimaldades varitseda vaenlasi seinte, tossu ja muu sellise abil. Samuti meeldis mulle ColdTech ilmasimulaator: kuna enamik lahinguid toimusid Idarindel talvise ilmaga, mõjutavad rasked ilmastiku tegurid sõdureid ka mängus. Kui külmetad, aitab kehatemperatuuri taastada lõke, üksused liiguvad läbi lume aeglasemalt ja reedavad vaenlastele jalajälgedega oma asukohta.
Eriti lõbusaks osutus ka Theater of War. Mängides Co-op vs Al või erinevaid väljakutseid, tuli eesmärkideni jõuda teatud ajalimiidiga (ToWis on võimalik mängida ka sakslasena). Al vastu mängimine jättis siin-seal küll veidi soovida (naljakas näide: tankid tulistasid end läbi kiviseinte, kuid kui teele sattus aed, pääsesid sellest mööda suure ringiga). Samuti ei ole võimaldatud all-out zoom ehk kui ekraanil on üle 200 ühiku, oleks palju nauditavam visata neile kõigile silm peale lihtsalt rullikut sobivale maale kerides, eriti veel kui mitmes kohas toimuvad erinevad lahingud.
Mängu visuaalne pool on hämmastav, palju tähelepanu on lahinguväljal pööratud väikestele detailidele ja animatsioonidele. Suumides on kõik uskumatult detailne! Kogu kirsikompotti (ma armastan kirsse!) täiustavad suurepärane dialoog ning heliefektid, mis haaravad mängija väga kergelt end Idarinde esiliinidele kaasa!
Kokkuvõttes maalis Relic väga korraliku pildi Punaarmeest Teises maailmasõjas. Üks võib-olla kõige märkimisväärsem moment, mis kerge erutusvärina tekitas, oli käsk 227 käiku laskmine Stalingradis – iga taganev sõdur lastakse maha!
Eluaegse RTSi fännina võin väita, et CoH saaga on endiselt väga tugev ja mäng on kindlasti proovimist väärt! Kui sari on võõras, siis alusta kasvõi algusest, kui CoH on juba ammu läbi tehtud, siis mida sa ootad? Korja ruttu üles ka teine osa ning naudi visuaalselt ja graafiliselt parandatud versiooni mängust, millesse iga endast lugupidav RTSi fänn on kindlasti korragi hambad sisse löönud!
Arvustas: KittenSushi