Tootja: VRWERX
Lavastaja: –
Platvormid: HTC Vive, PSVR, Oculus Rift,
Ilmumisaeg:  15. august 2017

Paranormal Activity on tänaseks päevaks suhteliselt devalveerunud õudusfilmide seeria, kuid endiselt pean ennast fänniks, noh vähemalt kahe esimese teose puhul, kus just esimene õpetas palju uut žanri ja mugavustunde rikkumise kohta. Õudusmängud on samuti üks lemmikžanre, kuid pean tunnistama, et üksinda öösel mängida on suhteliselt piinarikas, sest paranoia ja hirm on väsitavalt reaalsed, seega argpükslik eneseületus on tihti kogu adrenaliin mida vajan. Virtuaalreaalsus on õudusmängudele lisanud mitu erinevat kihti ning hirm on reaalsem kui ei kunagi varem ning isegi kõige lihtsakoelisemad momendid võivad infarktiäärele viia. Suurepärane helidisain ja atmosfäär on piisav, et muuta iga nurgatagune väljakutseks. Selline pidev enesehirmutamine tekitab minus alati küsimuse – miks ma seda endaga teen?

VR on ennast juba tõestanud kui uus standard õudusmängudele, siis Paranormal Activity nimi tuleb kindla pagasi ja ootuste nimekirjaga. Esimene suurem pettumus on valik visata kõrvale kõik found-footage stiil, millega filmid kuulsaks said, vaid on mindud hoopis klassikalise esimeses isikus mööda koridore liikumise peale. Mängudisini kohapealt on see loogiline valik, kuid tulemus viib eemale ootustest, millest enne rääkisin. Äärmiselt lahe oleks kogeda midagi videomängudes unikaalset, isegi kui natukene konarlikum, kuid päeva lõpuks on “Paranormal Activity: The Lost Soul” suhteliselt standartne deemoni ja kummitamise lugu. Õnneks žanr säilib, sest hirmus on palju ning vähemalt esimene öö ei ole uni kerge tulema.

Lugu algab tüüpilises USA eeslinna majas, kus mängija ainsaks relvaks on taskulamp. Atmosfäär hakkab tööle koheselt ning pidevalt on tunne, et keegi jälgib. Äärmiselt lihtsakoeline lugu avaldub läbi paari tunnise avastamisretke, kus tuleb lahendada ülesandeid, otsida võtmeid ja saladusi. Põhimõtteliselt see ongi kogu mäng, mis mehaaniliselt on lihtsalt asjade otsimine kummitusloo alatooniga, kuhu on segatud erinevaid ehmatusi.

Lihtne ehitus ja suhteliselt standard lähenemine žanrile ei vähenda mängu efektiivsust, sest “Paranormal Activity: The Lost Soul” kasutab kohanduvat AI süsteemi, mis muudab asjade asukohti majas ning ehmatused ja õudust tekitavad momendid on erinevad. See tähendab seda, et mäng on iga kord erinev ja ruum, kus minu jaoks oli ehmatus, on sõbra jaoks suure tõenäousega täiesti ohutu. Siin hakkab mäng särama ning see teadmatus, et mis, millal ja kas üldse juhtub ongi põhjus, miks iga nurgatagune tundub ohtlik ja instinktid lõkkele löövad. Miinuseks on muidugi see, et mõne mängija jaoks on liiga vähe ehmatusi, jättes tühja mulje ning teise jaoks jällegi liiga palju, vähendades iga kogemuse tähendust. Võib öelda, et siin mängus meeldiv kogemus on tugevalt sõltuv ka õnnest.

Tulemus on unikaalne kogemus iga õudusmängu austaja jaoks ning see on suurepärane viis, kuidas taolisi videomänge ülesse ehitada. “The Lost Soul” näitab, kuidas lahendada üks suurimaid probleeme lineaarsete õudusmängude juures, andes avatud suure maja, kus mängijal on üllatavalt palju kontrolli asjade käigu üle. Paraku siit jõuan järgmise probleemini. Kuna maja on sedavõrd suur ja avastamine on kogemuse keskpunktis, siis liikumine on sõna otses mõttes kõige olulisem mehaanika. Siin põrutakse räigelt ning sellest on äärmiselt kahju. Olen tänaseks päevaks VR mängudega harjunud ning ei mäletagi enam, millal viimati kogesin iiveldust, kuid siin oli see probleemiks. HTC Vive versioonis oli isegi paigal seismine kohati keerutava tundega, siis PSVR versioonis on seismine ja vaatamine pehmem, kuid liikumine jällegi kordades hullem. Põhimõtteliselt on valida kahe järgmise vahel – iiveldus või peavalu.

PSVR versioon kannatab samasuguse probleemi all nagu kõik mängud, mis tunnistavad ainult Move pulte – Move puldid. Nende limitatsioonid teevad isegi kergemad asjad keeruliseks ning jätab Touch pultidest tulevikutehnoloogia mulje. Mingisugusel põhjusel pole lisatud võimalust mängida tavalise Playstation 4 puldiga, mis kindlasti teeks kogemuse paremaks. See määrab palju, sest kuna mäng on seatud ülesse asjade otsimisele ning ülesannete lahendamisele, siis tuleb avada palju kaste, sahtleid ja uksi ning seda teha pultidega, mis ei tunnista iga nüanssi on ikka päris vaevaline. Siit kohe järgmine probleem – pole kuidagi märgitud asjad, millega saab keskkonnas suhelda. Lihtsalt peab kõiki asju katsuma, et ise veenduda. Plussiks on muidugi see, et see annab võimaluse uurida erinevaid esemeid, millel pole mänguga mingit pistmist, lisades atmosfäärile ja keskkonnale audentsust.

Visuaalselt on teos jällegi esmaklassiline, kus valgus, varjud, heli ja üleüldine illusioon realismist on tugev. See teeb “Paranormal Activity: The Lost Soul” üheks huvitavamaks mänguks, mida lasta inimestel proovida, et nende reaktsioone vaadata, kuid üldine mängitavus on kesine. Kahtetunnine kestvus on piinlikult lühikene 40€ maksva mängu kohta ning teos, mida on aasta aega testitud ja proovitud võiks olla ikka tunduvalt paremini lihvitud. “Resident Evil 7” suur vari matab selle mängu täielikult ning tundub, et tootja VRWERX  lootis suuresti just Paranormal Activity väljatöötatud nimele.

Lõpetuseks ütlen, et “Paranormal Activity: The Lost Soul” on täiesti korralik õudusmäng, kus eriti tihke atmosfäär ja imeline keskkonna disain koos suurejoonelise helitööga kindlasti loob hirmu ja tõmbab seest jahedaks. Mäng pakub omajagu huvitavaid uuendusi žanrile, mida keegi järgmine kindlasti paremini ära kasutab. Suuremale mängurile jääb see kindlasti lühikeseks, liiga kergeks ning konarlik tempo murrab illusiooni kusagil esimese tunni juures. Kindlasti soovitan seda proovida kui hind natukene järele annab ning oma sõpradel püksid märjaks hirmutada.

Hinne: 6,5/10

+ Imeliselt pingeline atmosfäär.
+ Kohanduv hirmutamise AI.
+ Audiovisuaalne disain on top-notch.