Tootja: Techland, Warner Bros. Interactive Entertainment
Lavastaja: Paweł Marchewka, Adrian Ciszewski
Väljalaske kuupäev: 27. jaanuar 2015
Platvormid: PC, Playstation 4, Xbox One, Linux, Mac
Hind: 29,99€ (Steam), 19,99€ (PSN)

“Dying Light” on aastal 2015 ilmunud avatud maailmaga esimeses isikus tulistamismäng. Teos äratas minus küll kohest huvi, kuid algselt ei raatsinud aega ja raha potentsiaalse pettumuse peale laiaks lüüa, seega otsustasin oodata. Pea aasta hiljem kui avatud maailmaga zombid polnud enam kaugeltki uus, otsustasin Techlandi tolleks momendiks hittmänguks muutunud ““Dying Light’ile” võimaluse anda ja sealt sündis Dying Light seeria fännipoiss. Kaks aastat hiljem olen endiselt lummatud ja tahan selgitada, et miks just see konkreetne elavsurnute peksmine ja tulistamine suutis mu südame võita.

Narratiivi epitsentris on Kyle Crane, kes ühtlasi on ka mängija kontrollitav peategelane. Mees saadetakse GRE’i (The Global Relief Effort) poolt salaagendina Harrani linna, et leida ja kätte saada salajane fail. Enda missiooni käigus peab Kyle GRE’ile ette kandma kõik, mis linnas toimub. Harran ei ole kaugeltki tavaline väikelinn, sest peale viiruse puhangut on inimesed muutunud agressiivseteks lihtsööjateks. Elavsurnuid täis linna jõudes leiab mängija end slummis, kus satub koheselt ka ohtu, saades selge signaali, et kuidas terve mänguelamus kujunema hakkab. Jade, mängija giid ja abiline, ning Amir päästavad peategelase esmasest ohust, kuid elavsurnute rünnaku käigus saab Kyle hammustada ja Amir, nagu kõrvaltegelased ikka, ohverdab end, et meie loo kaks tähtsat protagonsti pääseksid ja jõuaksid Torni (The Tower).

Torn on ellujäänute punker ja elukoht, kus Kyle kohtab Jade’i väikevenda Rahimi. Rahim õpetab mängijale, kuidas neetud linnas ellu jääda. See tähendab ei midagi muud kui parkouri, mis on ka mängu üks tugevamaid ja lõbusamaid külgi. Peatselt kohtub Kyle teadlase Imran Zere’iga, kes on proovinud leida viiruse vastu ravimit. Siiani peavad nakatunud kasutama Antizin’i, mis hoiab tagasi viiruse sümptomeid, kuid on ainult ajutine lahendus. Antizin jõuab ellujäänuteni GRE poolt saadetud kastides. Siinkohal jõuame “Dying Light” vast kõige hirmutekitavama aspektini, milleks on öö ja päeva tsükkel. Antizini saadetakse ainult öösiti, mil kõige kurjemad ja suuremad elavsurnud – Volatile’id – ringi liiguvad.

Volatile või teisisõnu ka ööjahtijad, on suured elavsurnud, kelle ainukeseks nõrkuseks on UV-valgus. Need eriti kurjad lihasööjad on kordades kiiremad, agressiivsemad ja vastupidavamad kui teised, keda mängija tonnide viisi päevasel ajal kurikate ja muude relvadega tükkideks peksta saab. Kuna Torni liider Brecken oleks peaaegu enda viimasel missioonil surma saanud, annab ta mängijale ülesande hakata jooksjaks. Jooksja põhiline töö on otsida linnast ellujäänutele joogi-, toidu-ja esmaabivahendeid. Oma esimesel öisel missioonil Torni jooksjana jõuab Kyle Antizini kastini, kus GRE annab talle salajaseks ülesandeks terve kast ära põletada. Antibiootikumi vajadusest ja puudusest peab Kyle nüüd minema loo närukaela juurde – Rais, kes kontrollib suurt osa linnast tänu enda vägivaldsele ja armutule gängile. Kyle peagi mõistab, et just selle sama kurjategija käes on GRE-i salajane fail, seega hakkab lahkelt Rais’i ülesandeid täitma, et tema usaldus võita ja enda põhimissioon täita.

Mänguaega jagub mitmeks järjestikuliseks päevaks ning kuna “Dying Light” on ehitatud peamiselt ringi liikumisele ja avastamisele on ka üksjagu kõrvalisi missioone ja ülesandeid, mis on hästi läbi mõeldud ning pea kordumatud. Rääkida narratiivist, siis siin pole see midagi revolutsioonilist, sest selles on palju etteaimatavat ning mõned ülesanded on tüütud ning ei liiguta lugu ega tegelaste arendust mitte üheski suunas. “Dying Light” sisaldab on ka co-op ja mitmikmängu võimalust, seega kui öösel ringi jooksmine on liiga hirmus, võib julgustavam olla seda teha kuni kolme sõbraga koos. Kui aga tundub, et olla tagaaetav ning mängida hapra inimesena ei ole piisav, on võimalus mängida interneti kaudu kuni nelja inimese vastu Volatile’ina ja tekitada enda ohvritele küber-hirmujudinaid.

Liikumine, võitlus, tegelase arendamine, relvade leidmine ja arendamine on mängu kõige tugevamakas küljeks. Parkuur on suurepäraselt läbi mõeldud ja sujuv ning Harran’i linnas on vähe kohti kuhu mängija minna ei saa. Elavsurnutega tihe surmamatši pidamine on samuti üks meeldivamaid ja nauditavamaid kogemusi. Relvade valik on hiiglaslik, alates kurikuulsast Excaliburi mõõgast torude ja pesapalli kurikateni välja. Relvadele saab lisada nö elementide efekte, et elavsurnu kellel hetk tagasi pea või mõni muu kehaosa eemaldati veel veidi püsti seisaks ja põleks või elektrišokki kogeks. “Dying Light” on visuaalselt kaasaegne ja näeb välja hämmastav. Arendusel on pandud suurt rõhku pisidetailidele ja animatsioonidele. Relvade käsitlemine ja kasutamine näeb hea välja ja elavsurnud ei ole alati pehmed nagu tomatid millest võib ka nürida esemega kergesti salatit teha. On kerge näha vahet mis tüüpi relvaga abituid elavsurnuid pekstakse.

“Dying Light” on hea näide mängust, mis loo poolest võtab end kohati liiga tõsiselt, kuid gameplay poolest on väga nauditav. Enne “Dying Light”-i ilmumist olin pikisilmi oodanud hetke, mil elavsurnud ja vabajooks ehk parkuur põimitakse. Techland sai sellega suures pildis ootamatult hästi hakkama, viis zombi alažanri edasi positiivses suunas ja loodetavasti andis ka teistele mänguarendajatele uusi ideid kuidas vabajooksmist mängus õigesti teha.

Hinne: 8/10

+ Ilus ja mängima kutsuv maailm.
+ Pikk mänguaeg.
+ Mitmikmängu võimalus.
+ Võitlussüsteem, relvade mitmekesisus.
+ Tegelaste arendus mängu esimeses vaatuses.
+ Mäng on oma hinnast piisavalt üle, et motiveerida ostjat.

– Mängu narratiiv jätab soovida.
– Tegelaste arendus mängu teises vaatuses.