Tootja: Monochrome Paris
Lavastaja: –
Platvormid: HTC Vive, Oculus Rift, WMR,
Ilmumisaeg: 21. detsember 2018
Hind: 19,99€

Olen alates virtuaalreaalsuse tulekust olnud žanri suur austaja ning veedan suure osa enda nädalast erinevaid VR seadmeid kasutades. Kahjuks on turg tänaseks üleküllastunud sarnastest mängudest või hittmängude koopiatest, mis lihtsalt enam ei paku mitte midagi uut ja huvitavat. Õnneks siiski vahel leiab ka midagi head ja erilist – “Singularity 5“. Tootja võttis viisakalt ühendust ja pakkus alandlikult enda mängu proovida, siis esimesel pilgul ei osanud seisukohta võtta muud kui et “järjekordne shooter” ning juba enne alustamist olin sellest tüdinenud. Õnneks olen aastatega saanud kogemusi vähemalt nii palju, et proovin ikkagi kõik mängud ära ning taas kord pean ütlema, et tasus ikka ära ning veel kuidas. 

Visuaalselt üks parimaid VR kogemusi, mida olen proovida saanud. Tõeline maiuspala, mille disain on erakordselt terav ja sissetõmbav. Esimesed minutit lihtsalt vaatasin ringi, suu lahti ja nautisin seda must-kuldset düstoopiat. Vapustav. Kahjuks pikalt ei saa ringi vaadata, vaid tuleb relvad haarata ja tulistama hakata. Seda osa on vast nüüd juba kõik teinud, kes VR komplekti kanda saanud ning mingit suur revolutsiooni siit otsida ei ole mõtet. Mängija seisab paigal ja vastased tulevad lainetena, olles žanrina wave-shooter, mis on ka virtuaalreaalsuse üks trendikamaid. Mis aga tõusbe kohe esile on taaskord disain – relvade detailid ja teravus, vastaste värvivalik ning kontrastsus ning muidugi heli. Nii muusika, tulistamine kui iga vastase unikaalne iseloomulik heli on kõik oluline osa kogu kogemuse rikastamises. Tõeline VR maiuspala.

Virtuaalreaalsus on üldiselt päris lühikene ja intentsiivne kogemus, siis “Singularity 5” teeb täpselt just seda. Pakub lühikest narratiivi tulevikust aastal 2050, kus robotite ülestõusu vastu tuleb võidelda, lootuses hävitada seda kõike kontrolliv hiiglaslik tehisintellekt. Mängus on neli levelit ja viimane bossilevel, kus saab valida kolme erineva raskusastme vahel. Mängimine ise on põhimõttelt kerge – vaenlased tulevad ja ründavad, mängija peab need kõik hävitama ja selliselt kuni level on läbi. Iga vastane kasutab erinevat rünnakut – mõni tulistab laserit, mõni viskab granaate, mõni proovib rammida jne. Iga rünnaku jaoks on olemas vastutegevus, mis on neljast variandist – tulista, põikle, viska granaat või löö relvaga minema. Ja selliselt tekib peagi hullumaja, kus korraga on viis erinevat tüüpi vastast, kes kõik ründavat igast küljest 360 kraadi ümber mängija. Higi on kiire tulema, suremine veelgi kiirem ning selliselt see aeg kaob, koos lisakilodega.

Mängijal on valida kolme erineva relva vahel, kus igal tüübil on oma tugevus ja nõrkus. Tugevuseks on laskude arv, mida saab teha enne kui tarvus uuesti laadida ning nõrkus on laadimise kiirus. Granaadiheitja on kõige tugeva, kuid ainult kolm lasku enne kui tuleb laadida ja see võtab kaua aega. Kuulipildujaga saab teha teha 40 lasku enne kui vaja uuesti laadida, kuid see ei ole niivõrd tugev. Mängija ülesanne on välja mõelda enda jaoks sobiv taktika, et milline relv millal ja kummas käes. Siit edasi on harjutamine, et järjest raskema variandiga toime tulla, seega mingisugust sügavat lugu ei tasu otsida. 

Miks see minule sedavõrd tugevalt meeldib? Esimene punkt on tugev füüsiline aspekt. Pole peale “Beat Saberi” hullumeelsust saanud nii palju ennast ühe videomänguga liigutada kui siin. Teiseks on väljakutse. Isegi kõige kergem variant on minusuguse VR hundi jaoks ikkagi äärmiselt raske. Iga asi võtab keskendumist ja kiirust, eelkõige kannatust ja harjutamist. Kolmandaks on imeline produktsioonikomplekt, kus visuaalne ja muusikaline disain on kütkestav. Võiks isegi öelda, et mingil määral lausa interaktiivne futuristlik kunstiteos, mille nautimist tapjarobotid segavad. Hetkel pole mängule kusagilt soundtracki veel saada, kuid kui see väljas on, siis kindlasti võtan ja kuulan veel ka eraldi. Praegu on tegemist konkreetse ja otsekohese asjaga, kust näiteks on puudu menüüvalikud nuppude muutmiseks või heli seadete sättimiseks, seega on arenguruumi veel on. Samuti võiks asi pikem olla kui üks tunnikene.

Hinne: 8/10

+ Visuaalne meistriteos. Tõeline kunstiteos.
+ Muusika ja heli produktsiooni tippklass.
+ Väljakutsuvalt raske.
+ Alguse ja lõpuga narratiiv.
+ Relvade disain on unikaalne.

– Liiga lühikene, isegi VR mängu kohta.
– Ei ole seadete muutmisvõimalusi nagu nupud ja heli.
– Mingil põhjusel kippus paaris kohas kokku jooksma.