Tootja: Nihon Falcom, NIS America
Lavastaja:Takayuki Kusano, Toshihiro Kondo
Platvormid: Playstation 4
Ilmumisaeg: 22. oktoober 2019
Toetaja: NIS America
Nihon Falcomi legendaarne “The Legend of Heroes” seeria on paljude Jaapani rollimänguentusiastide seas kõrgema staatusega. Selle nimistu ühe alaharu, “Trails of Cold Steeli” kolmas osa on lõpuks ometi jõudnud läände. “Trails of Cold Steel III” arvustus uurib, kuidas jätkab seeria kolmas osa eelnevates sissekannetes alustatud lugu.
Nagu ütlesin eelmise kahe osa arvustustes, siis Cold Steeli näol on tegemist narratiivikeskse mänguga. Kui esimene sissekanne ehitas rohkem üles tegelasi ning teises osas lõpetati üks suurem lugu, siis kolmandas osas alustatakse tegelaste tutvustamisega otsast peale, kuna peategelane Rean Schwarzer on nüüdseks Thorsi militaarakadeemia lõpetanud ning on õpilase asemel õpetaja rollis. Tegelasete areng on silmaga nähtav ja detailne ning lugu sele kõige taustal on fenomenaalne.
Esimese kahe osa vältel leidis aset suur kodusõda, millesse on segatud peategelane Rean Schwarzer ning tema klassikaaslased Thorsi sõjaväekoolist. Nüüd on aga sõda lõppenud ning leiavad aset uued probleemid, millega peategelane silmitsi seisma peab. Teose esimene akt meenutab väga Mass Effect teist peatükki, kus mängija kohtub vanade tuttavate ning mõnede uute nägudega. See, mis edasi juhtub, on aga vapustavalt kirjutatud lugu, mis teeb nii mõnegi inimese ootamatult emotsionaalseks.
Tegelasi on palju ning lisaks oma klassikaaslastele liituvad seekord ka mõned tuttavad näod Reaniga ka võitlemises ning suhete loomise aspektis. Tuttavaid nägusid tuleb ette ka teistest “The Legend of Heroes” seeria teostest, nagu näiteks Randy ning Tio “Trails from Zerost” ning “Trails to Azurest”. Tegelastega on võimalik iga peatüki vältel aega veeta, suurendades nende sidet peategelasega ning saades rohkem nende kohta teada. Lisaks romantilisele poolele on tegemist ka võitluses kasuliku elemendiga, sest omavahelise lingi suurenemisel avaneb rohkem võimeid mõlema tegelase jaoks.
Käigupõhine võitlussüsteem on ajatu ning ta töötab tõenäoliselt igavesti. Lahingus saavad tegelased (keda saab tiimis olla korraga neli) teha erinevaid asju. Neil on võimalik liikuda (et end paremini positsioneerida kas vaenlaste eest ära või omaenda rünnakute jaoks), rünnata nii füüsiliselt kui ka võimetega ning kasutada erinevaid asju kas elude või maagiapunktide taastamiseks. Just mainitud riba täielikul täitumisel on võimalik valla lasta ka tegelasespetsiifiline superrünnak, mida saadab lahe animatsioon ja muusika. Lisaks sellele saavad tegelased kahekaupa omavahel teha Lingi, millega kasutada sõprussidemetel põhinevaid võimeid. Muidu kehtib võitlussüsteemi puhul üks lause – “Miks muuta seda, mis toimib?” Lahingud leiavad aset erinevates koobastes, vabadel aladel ning kindlustes, kui nimetada mõni. Vaenlasi on palju ning variatsioon on rikkalik nii tavaliste väikeste elukate kui ka suurte bosside vahel.
Kuigi “Trails of Cold Steel III” leiab aset samas riigis, kus esimene mäng, on alad täiesti erinevad. Seetõttu ei teki kordagi tunnet, et “vau, nad kasutavad häbitult oma esimese osa materjali”. Lisaks vanadele tuttavatele lokaalidele on teoses ka suurel hulgal uusi linnu, mida avastada. Muusika on nagu alati vapustav. Erinevate linnade taustal käivad just seda kohta iseloomustavad viisid, mis loovad väga hea õhkkonna.
“The Legend of Heroes: Trails of Cold Steel III” on väga hea sissekanne ühes ülimalt heas rollimänguseerias. Jään pikisilmi ootama, mida toob endaga kaasa neljas osa, mis lõpetab selle loo.
Hinne: 9/10
+Fantastiline narratiiv
+Naturaalsena tunduvad tegelased
+Tegevust kümneteks või koguni sadadeks tundideks
+Visuaalselt vapustav
+Kõrvu paitav heliriba-Suurel hulgal vaheklippe, mis segavad teose tempot
