Arvustus: “Resident Evil Village”
Tootja: Capcom
Lavastaja: Morimasa Sato
Platvormid: Playstation 5, Xbox Series X, PC, Google Stadia, Playstation 4, Xbox One, 
Ilmumisaeg: 07. mai 2021
Toetaja: Capcom, Gamestar.ee

Kas tegelikult “Resident Evil 4”?

“Resident Evil Village” või põhiseeria järgi lihtsalt “Resident Evil VIII” on hästi õnnestunud järg ühele Playstation 4 ajastu suurimale hitile “Resident Evil 7: Biohazard”. Viimane oli lisaks ka veel üks parimaid PSVR mänge, mida enamus meist kunagi proovida said. Õudusfännid on teosega kindlasti rahul, sest siin on momente, mis reaalselt hirmutavad ekraanist eemale vaatama või ümber nurga mitte minema. Siiski pole see niivõrd roosiline ja ideaalne, sest suurenenud fookus märulile ja tulistamisele on tagasivaade “Resident Evil 4” aegadesse ning see ei lase nautida niigi lühikest (kuid lummavat) narratiivi. Muidugi minu jaoks oli häiriv ka esimeses isikus mängimine, mida üldiselt taolistelt narratiivipõhistel mängudel ei poolda (jah, Cyperpunk, oled ka selles süüdi). Tunnen veidi puudust, et uus RE formaat ei sisalda enam kolmandas isikus liikumist. Kui Village kusagile žanri suruda, siis põhiliselt on tegemist survival-horror mänguga, mille põhiline element on FPS (first person shooter), tegevus toimub pisikeses külas, mis täis klassikalisi koletisi. Või nagu iga RE fänn ütleb – see on “Resident Evil 7” pandud “Resident Evil 4” sisse.

Narratiiv leiab aset mõni aasta peale eelmise mängu sündmuseid ning peaosas on tuttav nimi Ethan Winters. Mängu esimene isiku vaade lubab paremat õudust kui põhiseeria mängud ning Wintersi perekonna isiklikum lugu on kohati kütkestavam kui väikese inimgrupi võitlus globaalse korporatsiooni vastu. Kuigi mõned tuttavad näod teistest põhiseeria lugudest seovad ka Wintersi perekonna selle sama suurema plaaniga. Lugu ise algab kui Ethan ärkab ülesse ja leiab ennast väikesest külast, mille on üle võtnud salapärane kultuseliider Mother Miranda. Sama küla on ka mängu üks tugevamaid punkte, kuigi alguses tundub veider, et miks RE universumisse on kopeeritud linnakene “Castlevania” maailmast täis libahunte ja vampiire. Moodne graafika ja minu 175 tolline 4K120 HDR ekraan tegid sellest tõelise visuaalse maiuspala, kus detailid ja teravused lõid vahepeal täiesti pahviks. Silmailu jagub ja mitte ainult graafiliselt.

Hübriidmänguna liiga kerge?

Esimene mulje enamustele on kindlasti, et see on täpselt nagu RE7, kuid juba veidikene mängimist toob esile omajagu uuendusi. Esimene on juba mainitud rõhumuutus märulile hiilimise asemel. Põhiliselt liigub ringi mööda küla, avastades nelja lordi erinevaid alasid ning väljakutse on kõik koletised üle elada, samal ajal ülesandeid ja puslesid lahendades. Relvad on suhteliselt standardid RE maailmas ning ka ravimine on vana hea tuttav. Seda saadab minimalistlik asjade loomise süsteem, kus ainukene uuendus on Ethani suurenenud rünnakute arv. Lisatud on blokeerimine ja jalaga löömine, kuid siia lisada RE4 relvade uuendamise süsteem, siis saamegi märulikesksema teose. Relvi uuendab külas ringi liikuv kaupmees.

Raskusastme kohalt on RE8 kindlasti üks kergemaid terves frantsiisis. Normaalsel tasemel ei ole mingisugust väljakutset, kuid õnneks on võimalik seda juurde lisada. Eelmises mängus juba ühe vastase hävitamine oli suur tegu, siis siin võib neid maha võtta hulgi ja mitte isegi märgata. Siit tuleb ka üks mängu miinuseid – nad narratiivi käigus seletavad, et Ethan on kahe loo vahel saanud sõjalist väljaõpet, kuid kui vaatame vaheklippe, siis ta on alati enda vaenlaste armus. Mingi hetk muutus veidraks, et mees, kes just võttis maha terve karja libahunte, on kohe moment peale seda totaalne äpu. Narratiiv üldiselt on imeline, sest Ethani põhjendused on emotsionaalsed, vastased jõledad ja iseloomust pakatavad ning üldiselt üllatusi ja mõnusaid frantsiisi infokillukesi täis. Minu jaoks on märul sellele teisejärguline ning tõeline nauding tuligi sisse loo juures või skriptitud stseenidega.

Kokkuvõte

Heli on ka oluline ning minu 12.1 süsteem ajas hirmu nahavahele küll. Siin on momendid kui Ethan peab ruumidest või kohtadest välja saama, siis erinevad hääled ümber mängija on ikka äärmiselt vastikud. Unikaalne helisüsteem tuleb esile ka bosside juures, kus kõik on täiesti omamoodi, mõni vajab hoolikat sihtimist, mõni hoopis puslede lahendamist. Seega saan öelda, et suuri miinuseid ei ole. Nagu oodata võis, siis narratiivi pikkus on sellised viis tundi. Äärmiselt aeglaselt mängides, kõike katsudes ja uurides on võimalik ka 10 tundi siia jätta. Peale lõpetamist on muidugi olemas klassikaliseks muutunud Mercenaries mängulaad. Siia on uuena lisatud võimalus enda relvi kaupmehe juures uuendada, mida varem teha ei saanud.

Village on kindlasti kvaliteetmäng, sobilik igale õudusmängu austajale, olenemata kas Resident Evil on varasemalt meeldinud. Neile, kes pole eelmist peatükki teinud, on olemas kohe alguses ka ilus kokkuvõte kõikidest sündmustest, mis aitab hädast välja. Imeilus pilt 4K HDRi juures, veelgi parem heli ja sujuv narratiiv loovad meeldejääva kogemuse, tehest sellest 2021 ühe aasta parima mängu kohe kindlasti. “Returnal” on siiski parem, kuid neid kahte on veidi keeruline ka võrrelda. Verd ja ilusaid naisi armastavad mängurid leiavad siit palju motivatsiooni kohe kindlasti.

Hinne: 8,5/10

+ Imeilus mäng, eriti 4K60 HDR juures.
+ Äärmiselt detailine helikogemus. Kindlasti tarvis suutelist meediumit.
+ Hästi kirjtatud narratiiv.
+ Üllatavalt lõbus ja kaasakiskuv
+ Tõeliselt õudne. Sobiks ka VR mänguks.

– Liiga lühikene narratiiv.
– Sammukene tagasi eelkäijaga võrreldes.
– Protagonist ei ole mänguliselt ja looliselt tasakaalus.

Mängu saab osta SIIT.