Olen tihti naljatavalt küsinud, et kas kunagi tuleb mõni hea Siil Sonicu mäng või mitte ja verivärske “Sonic Frontiers” on siin, et fänne üllatada positiivselt. Sinine ja ülikiire Sonic ei vaja tutvustamist, sest täna ei ole tegemist enam ainult videomängu karakteriga. Sonic on viimaste kinokassade tõeline hitt ja erinevad animatsioonid on televaatajate suured lemmikud. Oleme jõudnud punkti, kus kunagine Sega kompanii maskott on rohkem tuntud kui multifilmi tegelane. Sonic on alati tore sell olnud, kuid mängud suhteliselt üksluised ja lõputult korduvad ning parimad palad on valminud väljaspool Sega enda osalust nagu “Sonic Mania” ja seiklused Nintendo maailmas. “Sonic Frontiers” on selgete vigadega, kuid õnnestunud seiklusmäng, mis sobib igas vanuses mängurile.
Tõsine ja tumedama tooniga narratiiv
Sonicu seikluste juures narratiiv ei oma tegelikult mingit tähendust, kuid mingisugune lugu ju peab olema. Tõeliselt kuri doktor Eggman reisib salapärasele Starfall saarele, mis on täis imelist tehnoloogiat. Eggman kogemata käivitab kaitsemehhanismid ning ta tõmmatakse küberruumi, kust ei saa põgeneda. Samal ajal Sonic, Amy ja Tails on teel samale saarele, et uurida Kaose smaragdide tekkimist, kuid nende lennuk tõmmatakse samuti küberruumi. Sonic kasutab oma imelisi võimeid ja põgeneb seal vanglast, peale mida saladuslik hääl annab talle ülesande hävitada kõik saarel olevad Kaose smargdid ja suured Titaanid.
Sonic asub ülesannet täitma lootuses, et see aitab tema sõbrad päästa. Teekonnal õpib saare ajaloo kohta ning avastab rohkem infot ka selle tehnoloogia looja Iidsed kohta. Siit edasi on lugu täis sõprust, reetmist ja üllatusi, ootamatuid partnerlusi ja omajagu muud huvitavat. Täiskasvanuna on kerge narratiivis auke leida, kuid see lugu, nagu ka mäng ise, on mõeldud ikkagi lastele. Disaini juures on lihtsalt arvestatud, et äkki tahab isa või ema ka veidi kätt proovida, kuid põhiline idee on lihtne – Sonic peab liikuma kiiresti, hüppama kõrgele, korjama rõngaid ja tegema trikke. Ja täpselt seda Sonic ka teeb, seega igati õnnestunud projekt.
3D, 2D, avatud maailm ja kiiruse levelid – kõik on olemas.
Mäng on jagatud kaheks – meil on ülisuur avatud Starfalli saar ning küberruumi minilevelid. Küberruumi puhul on tegemist lineaarse tagant vaates väljakutsega, kus eesmärk on liikuda võimalikult kiiresti, samal ajal vastaseid vältides ja rõngaid korjates. Siin saab oma oskused proovile panna ning nautida kõige kiiremaid momente, eriti soovitan tähelepanu pöörata õnnestunud muusika valikule. Saar on suur ja lai ala, kuid see pole tegelikult koheselt avatud, vaid vaikselt tuleb erinevaid missioone ja mõistatusi lahendada. Enamus mängust toimub saarel ning tegevust jagub küllaga.
Sonicu puhul peame rääkima 3D ja 2D võrdlusest, sest alguses see sinine siil oli ju ainult 2D platvormidel. Esimesed katsetused 3D maailmas olid tõelised edukad alles Sega Dreamcasti ajastul, kuid üks tõsine probleem säilis – liikumine. Iga uus 3D katsetus tõi kaasa uue probleemi liikumisega – kord oli Sonic liiga aeglane, teine kord oli kaamera halvasti lahendatud, kolmas kord mõni muu mure. Frontiers on selle osa saanud paika ning need 25-30 tundi mänguaega kadus märkamatult.
Liikumine on korras, kuid mõistatused liiga keerulised?
Sonicut on lihtne kontrollida, hüpete kaugused on kergelt tunnetatavad ning pidevalt täienev trikkide varamu hoiab tegevuse põnevana. “Sonic Frontiers” on parim 3D kogemus, mida Sonic on kunagi pakkunud, olles seal parimate Dreamcasti mängude tasemel (seni parim 3D mäng oli “Sonic Adventure 2”). Mäng on suhteliselt tihedalt täis pakitud, seega pole vaja muretseda palju teiste Sonicu mängude probleemi pärast – tühjad alad ja lõputu otsimine.
Parim uus trikk on Cyloop, mis on sinine rada Sonicu taga. Seda saab kasutada vastastega võitlemisel kui ümber nende joosta ja see rada suureks ringiks teha. Samuti on palju erinevaid võimalusi looduses ja mõistatuste lahendamisel. Rääkides puslede ja mõistatuste lahendamisest – siin on neid palju. Tahaksin öelda, et see on alati lõbus ning rahuldav, kuid kindlasti mitte. Eriti ärritavaks muutuvad automatiseeritud 2D vaatesse surutud pusled, kus mängija 0n pealtvaataja. Pead ootama kuni Sonic lõpetab terve segmendi ära. Esimene kord on seda lahe vaadata, kuid kui kogemata terve asja käivitad, siis oled sunnitud ootama ning hiljem terve pika tee, vahel ka pool saart, tagasi jooksma. Pole kõige paremini läbi mõeldud viis saare kasutamiseks.
Tugevaim osa saare avastamisel on seotud põhilooga, sest see toob palju auhindu, dialoogi, nalju, kõrvalisi missioone ja bosse. Siit soovitan teha kõik saare asjad ära alati koos narratiiviga, sest vastasel juhul peab hiljem naasema tühja saare juurde ja seda ei soovi mitte ükski Sonicu fänn. Vastastega võitlemine pole kunagi nii sujuv ja nauditav olnud. Ei tea ühtegi teist mängu, kus Sonicul oleks sedavõrd täiuslik arsenal võitlemise jaoks. Mida rohkem kogemuspunkte oskuste puu juures kasutada, seda lõbusamaks kõik muutub ning trikke ja kombinatsioone on palju.
Bossid pole kunagi nii rasked ja lõbusad olnud
Mängu suurim nauding ja väljakutse on bossid. Klassikalise videomängu kohaselt on iga boss unikaalne ning sunnib kasutama midagi uut, kuid alati peab olema kiire ja täpne. Raskusaste on õnneks muudetav, sest isegi normaalse taseme juures võttis ikka higistama, seega olete hoiatatud. Iga saare kulminatsiooniks on võitlus Titaaniga, mis on frustreerivad ja eepilised samal ajal. Mängija muutub kuldseks Super Sonicuks, kes on võitmatu kuniks jagub rõngaid, seega siin on tegemist lahinguga aja peale. Neid momente meeldis mu lastele vaadata, sest on lavastatud nagu multifilmis. Tõeliselt kaasakiskuv muusika, palju animeeritud stseene ja väljakutset pakkuv võitlus.
Bosside adrenaliin ei jää kauaks kestma, sest ülejäänud saare avastamine on suhteliselt üksik tegevus. Vaikne ja korduv muusika täidab momente, millal ootame järgmist dialoogi Amy või kellegi teisega. Sonic küll liigub kiiresti, kuid selle suure maailma taustal on tunne, et seisame paigal. Siiski see on parim Sonicu mäng, mida olen mänginud. Narratiiv on küpsem kui see on kunagi varem olnud, veidi tumedama tooniga kui tavaliselt. Siin on tõsist enesekriitikat ja nostalgiat fännidele, sest karakterid arutavad teiste mängude sündmuseid. Ja üks moment, kus Sonic räägib enda teekonnast koos oma sõpradega, on tõenäoliselt parim monoloog läbi Sonicu frantsiisi.
“Sonic Frontiers” selgelt ei ole veatu, kuid head on sellel korral palju tugevamad kui vead. Sonic on kiire, lõbus ja trikirohke. Saare avastamine on tihedalt täis seiklusi ja keerulisi ülesandeid. Tagant vaatega kiiruse peale tehtud küberruumi minilevelid on sõltuvust tekitavad. Bosside võitlused on parimad, mida Sonic on kunagi teinud. Narratiiv on seni tõsiseim ja küpseim, mida on tehtud. Avatud maailm ei ole küll nii hea, kui üldine standard, kuid visuaalselt võimekas ja tegevust tihedalt täis. Seega siin võin vabalt öelda, et lõpuks on tehtud üks hea Sonicu mäng, nii lapsele kui täiskasvanule. Kindel soovitus.
Hinne: 8/10
