Piraatluse teema pole kahjuks kusagile kadunud, vaid ühiskonnas on toimunud selline suhtumise nihkumine, et see digitaalne vargus justkui pole mitte midagi, millest peaks rääkima. Inimesed ei vaata seda isegi kui vargust, vaid kui moodsat inimõigust, unustades ära, et autoril on ka õigused, nii inim- kui põhiseaduslikud. Ning iga töö väärib tasu ja need, kes ei suuda või ei taha selle eest maksta, ei peaks saama osa ka selle töö tulemusest. Üha enam on märgata sotsiaalmeedias, kuidas ilma häbita antakse teada, et filmiõhtu jaoks on plaksumais ja Torrenti kaudu tõmmatud teos valmis. Piraatluse probleemi uurimiseks võtsin ühendust Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevjuhi Erik Mandrega.

ErikMandre igapäevaseks tööks on EAKO liikmete sisu monitooring, tuvastatud õigusrikkumiste tõkestamine, hoiatuskirjade väljasaatmine, suhtlemine õigusrikkujatega, selgitustöö, süüteo teadete esitamine, koostöö kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega – ning see kõik ikka selleks, et takistada piraatlust Eestis ja kaitsta autoreid. „On palju väljakutseid selles valdkonnas. Kindlasti ei ole see väga populaarne tegevusala, aga tööd jagub palju.” ütleb Erik ise natukene naljatades.

Kas Eestis on piraatluse probleem?

„Kindlasti on. Arvan, et ei ole ühtegi riiki, kus saaks öelda, et piraatlus pole üldse mingi probleem. Arvestades tänaseid võimalusi globaalse sisu kättesaamiseks erinevates sihtpunktides üle maailma, siis kindlasti ei saa öelda, et see oleks ainult mõne regiooni või suurema riigi probleem. See on kõikide riikide ühine probleem, kuid kui sügav, see juba sõltub ühiskonna moraalikoodeksist.”
Kohe lisab juurde, et Eestis kahjuks see moraalikoodeks väga kõrge ei ole. Kahjuks Eesti inimene unustab ära, et autoriõigus on ka põhiõigus ja looming on Eestis kaitsud põhiseaduse alusel.

„Öelda, et see on minu õigus või igaühe õigus võtta kellegi teost, siis see näitabki seda, et inimene ei ole väga teadlik autoriõigustest või siis teeb seda tahtlikult.” jätkab Erik. Samal tuletab meelde, et EAKO on tegelikult teinud teavitustööd ja koolitusi juba üle kahekümne aasta ning on näha, et ühiskond on nii mõnestki autoriõiguse seigast teadlik, kuid lihtsalt sageli ükskõikne. Inimesed peavad ise tundma rohkem huvi, mis on lubatud, mis keelatud. Kui see huvi puudub, siis on ühiskondlikul tasemel oluliselt raskem saavutada positiivseid arenguid.

Põhilised mured ja takistused EAKO eesmärkide elluviimisel?

„Muret teeb see, et vaatamata sellele et sa neid (piraadid) tõkestad, ka isikuid teavitad, siis see tegevus jätkub ja kohati ka samade isikute poolt. Positiivne on see, et väga mitmed on tunnistanud, et nad rohkem enam nii ei tee. Nad on oma õigusrikkumise sisust aru saanud.” on Erik Mandre positiivne. Lisab juurde, et ta üha enam märkab kuidas erinevate juhtumite juures meedias on tekkinud rohkem ja rohkem kommentaare inimeste poolt, kes oponeerivad seda piraatlust soosivat käitumist.

„Väljakutsed tulevad sellest, et internetti on väga kiiresti võimalik kõike ülesse laadida. Seda on võimalik ka üsna kiirelt maha võtta, kuid see olukord võib taastuda sekunditega ja uuesti ja uuesti. Lõpuks taandub kõik ikkagi sinna, et inimene peab ise tunnetama moraalselt, mis on õige ja mis on vale.”
Mandre toob välja, et see ühiskondlik ükskõiksus algab ikkagi kodust. Kui lapsevanemad ei tunne huvi ja tarbivad ise ka piraatsisu, siis on raske eeldada, et järgmine põlvkond teisiti hakkab tegema.

Mis on võimalikud karistused piraatluse eest Eestis?

„Kui me räägime karistustest, siis ühiskonna esmane reaktsioon on, et nüüd hakatakse ähvardama. Karistus oleks nagu alati ähvardus. Meie organisatsiooni tegevus ei ole üldse suunatud sellele, et kõik, kes rikuvad õigusi, saaksid karistatud. Me pigem püüame olukorra lahendada kaasamata selleks politseid ja prokuratuuri.”, kuid täpsustab, et politsei ja prokuratuuri kaasamine on siiski vajalik äärmuslikel juhtumitel. Seadusest tulenevalt on autoriõiguste rikkumise eest ette nähtud karistused, mis võivad olla rahalised või kuni 2 aastat vangistust.

„Kui vaatame ajas tagasi, et mida Eesti kohtud on välja mõistnud, siis meile teadaolevalt muusika ja filmi piraatluses ja ka tarkvara piraatluses on vähemalt kolmel korral kohus reaalselt mõistnud ka vanglakaristuse. Kaks nendest olid tingimisi vangistus, kuid üks oli reaalne vangistus üheks aastaks.” Erik lisab, et ühiskonnal on hea teada, et autoriõiguse rikkumiste eest võib kaasneda vangistus, kuid see pole kindlasti midagi, mida eriliselt välja tuua. Võimalik vangistus ei peaks olema peamiseks ajendiks, mis paneb inimest hoiduma autoriõiguse rikkumistest.

Millal peaks EAKO-le rikkumisest teadma andma?

„Teavitama peaks ikkagi sellistest suurematest rikkumistest. Kui keegi suunab üldsusele mingit uut filmi, muusikaalbumit, singlit, laseb seda vabalt alla laadida kuskilt. Kui keegi avalikult piraatsisu pakub, siis see on koht, kus võiks meid kindlasti teavitada. Meie eesmärk ei ole otseselt tungida kellegi privaatsfääri ja püüda lahendada pisemaid koduseid juhtumeid.” vastab Erik küsimusele, et kas peaksin sõbra kohta teavitama kui koos filmiõhtul mõnest filmist piraatkoopiat vaatame.

„Millegi pärast on hästi levinud arvamus, kui ma midagi ülesse laen olen paha-paha, kuid kui ma midagi alla laen, siis on justkui kõik hästi ja see pole õigusrikkumine. See on täiesti ekslik arvamus. Ka allalaadimine on õigusrikkumine. Kui me teeme koopia, mis ei pärine õiguspärasest allikast, on see ebaseaduslik koopia.” räägib Mandre. Koopiat võib teha enda isiklikuks otstarbeks näiteks originaalandmekandjalt.

Kas on olnud juhtumeid, kus keegi Eesti kinosaalis lindistab ja paneb selle internetti?

„Jah, meil on neid juhtumeid. Meil on õnnestunud ka üks selline piraat Eesti kinodest tabada. Oleme tuvastanud koostöös kinode ja filmilevitajatega mitmeid juhtumeid, kus Eesti kinodest on salvestatud filmi. Neid salvestisi tehakse üldsusele kättesaadavaks kusagil välismaa serverites.”. Mainib ära, et Eesti kinod teevad head tööd õigusrikkumiste tõkestamisel ja kontrollimisel. Kuna meil on tipptasemel kinod ja levitajad, siis meie juurde jõuavad filmid tihti varem kui Ida-Euroopas ning selline olukord tekitab piiriülese piraatsisu nõudluse. Kõige suurema piraatosakaaluga filmid on Eesti filmid, aga ka selles osas on olukord paranenud. Erik Mandre siikohal koputab südamele, et samal ajal kui Eesti film on kinos ja keegi selle internetti viskab, siis see on otsene kahju filmitootjale ning äärmiselt ebamoraalne tegevus.

Mis on EAKO soov inimestele?

„Kõik algab ju iseendast. Kui me natukene rohkem süveneme, kuidas see looming meieni jõuab, kui palju inimesi on näiteks ühe filmi kallal tööd teinud. Neid inimesi võib olla tuhandeid, kes kõik on panustanud selleks, et film saaks teoks ja jõuaks meieni. Kui me seda paremini mõistaksime, siis tuleks kergemini ka arusaam, et see vaev vajab tasustamist ja see tasu saabki tulla vaid vaatajaskonnalt ehk meilt kõigilt.”.

„Põhiline rõhk peaks olema ikkagi inimestel, et nad natukene mõtleksid ja oleksid empaatilisemad. Piraatluse allikad teenivad võõra loominguga raha ning inimesed, kes sellele kaasa aitavad, täidavad valesid taskuid. Selline tegevus käib alati kellegi-millegi arvelt. Peamine on natukene mõelda, et kust need teosed ikkagi tekivad, ehk siis tekib ka arusaam, et miks on õige nende eest maksta. Tuleb olla teistele eeskujuks ja nautida loomingutnii nagu see on mõeldud.„

Täispikas järelkuulatavas intervjuus räägime veel lisaks koostööst rahvusvaheliste organitega, Youtube’i keskkonnast ja ka voogedastuste geoblokeeringutest. Head kuulamist.