Videomängude teleekraanidele toomine on viimase aja suur trend ja kui ajalooliselt on see olnud katastroof, siis vaikselt on toimumas tõeline pööre kvaliteedi suunas. Netflixi animatsioonid selles vallas on suures plaanis õnnestunud nagu näiteks „Castlevania“ ja „Arcane“ (mõlemad ka raudne soovitus). Väljaspool animatsiooni on siiski probleemid suured, alustades näiteks eelmise aasta ühest hullemast seriaalist „Resident Evil“. Mingil põhjusel soovitakse algmaterjal kõrvale visata ja kirjutada midagi uut, lihtsalt kasutades tuntud nime. Tulemuseks on sulaselge põrumine, sest pole isegi selge, et kes neid vaatama peaks. HBO verivärske postapokalüptiline „Viimased meie hulgast“ („The Last of Us“, 2023) jääb videomängule truuks ning tõestab, et saab teha imehästi kui ainult seda soovida.
Üheks parimaks videomänguks läbi aegade peetav „The Last of Us“ ilmus esmakordselt aastal 2013 Playstation 3 peale, kus koheselt võitis fännide südame. Lugu on unikaalsest seen-parasiidist, mis võtab elusolendite mõistuse üle, et hakkata ennast levitama. Õudne ja verine atmosfäär on tegelikult ainult taustal olevaks jõuks Joeli (Pedro Pascal) ja Ellie (Bella Ramsey) suhtele. Joel on üksik mees, kes pandeemia alguses kaotas oma tütre ning nüüd 20 aastat hiljem tegeleb keelatud ainete transpordiga läbi karantiini tsoonide. Ühel päeval talle satub kätte ülesanne transportida noor 14-aastane tüdruk Ellie kaugele teisele poole USA-d, läbi tühermaade ja maha jäetud linnade. Ellie nimelt on esimene teadaolev immuunne inimene antud seenhaiguse vastu, mis sütitab uue lootuse inimkonna tuleviku suhtes. Tüdruku saladust peab hoidma, sest muidu temast saab sihtmärk iga võimaliku organisatsiooni jaoks. Ellie ainukene kaitsja on elust kibestunud Joel, kes ei tea, miks ta üldse veel elu peaks olema. Selliselt algab nende kahe pikk, verine ja põnev teekond läbi haigusest ja zombidest räsitud USA.
Videomängude adaptatsioonide ajalugu on keeruline
Igasuguse videomängu teleekraanile toomine on suur väljakutse, sest meediumite vahe on äärmiselt suur. Esiteks on ajaline limiit, mida mängude juures ei ole. Kui originaalne lugu on kusagil 30-40 tundi, siis seriaal on kokku umbes 8-9 tundi. Selline kitsas limiit on ka üks põhilisi põhjuseid, miks näiteks filmidena need ületoomised peaaegu kunagi ei tööta. Teine on karakterid ise. Mängides on palju aega oma tegelast tundma õppida. Mängija kontrollib tema liikumist ja isiklikult vastutab tema eest. Samuti iga märul ja õudus käib läbi oma käe. Nii tekib võimas emotsionaalne side selle tegelasega, mis tõttu videomängud üleüldiselt on parem elamus kui film või seriaal. Siit ka esimene tugev kiitus HBO meeskonnale – „The Last Of Us“ esimene episood on puhas kuld. Õnnestunud, truu ja kütkestav.
Piloot on võimas eelkõige tänu sellele, et see on mängule äärmiselt lojaalne. Üks põhjuseid siin on muidugi produtsent ja lavastaja Neil Druckmann, kes on originaali üks loojatest ja kirjutajatest. Nad kasutavad samu kaadreid ja stseene, tihti isegi üks-ühele ning tulemus on võimas. Emotsionaalne side toimib paremini kui ootasin ning kui esimene osa on standard, siis terve hooaeg saab olema vapustav. Muidugi pean kiitma kahte peaosalist Pedro Pascali ja Bella Ramsey’t, kes näitasid kiiresti ja selgelt, et miks nad siia seriaali valiti. Alguses oli internet pettunud (üllatus, üllatus), sest Joeli näitleja on hispaania juurtega ning Bella ei ole täpselt Ellie nägu, kuid kiiresti saime aru, et miks need kaks on meisternäitlejad. Pascal tabab ära selle karmi ja armutu mehe pehme sisu. Bella tabab ära Ellie maneerid ja selle toore filtrita kõneviisi. Tõsiselt loodan, et ülejäänud hooaeg paneb selliselt edasi.
Pilootepisoodil on ideaalne vastuvõtt
Üleüldine vastuvõtt on seni olnud ääretult positiivne (Imdb hinne on 9.5), mis kõnetab veidi praeguse HBO identiteedikriisi hingeelu. HBO kuulub Warner Bros. korporatsioonile ning eelmise aasta aprillis nad liitused Discovery Inc. korporatsiooniga. Sellega algas keeruline ja pikk protsess liita kaks erinevat platvormi nagu HBO Max ja Discovery+, mis on segane ja keeruline iga asjaosalise jaoks. Eesmärgiks on muidugi konkurentsivõime Disney+, Prime Video ja Netflixiga. Selle tulemusel on toimunud suur kvaliteedi kõikumine, mis on sarnane mida näeme tihti just Netflixi juures. Ja ideaalne näide ongi „Velma“ ja „The Last of Us“, kus esimene on ajalooliselt kõige madalama hindega animatsioon ja teine on liikumas kõige kõrgema hindega seriaali suunas (mille esimene koht kuulub HBO enda „Breaking Badile“).
TeliaTV pakub seriaali kohalikuks nimeks „Viimased meie hulgast“ ning kui hetkel on veel mõni kahtleja, siis julgelt soovitan silmapaari peale visata. Tõenäoliselt on tegemist selle aasta ühe parima asjaga. Muidugi ei ole mõtet olla ajulagedalt positiivne, sest terve ülejäänud hooaeg on alles ees. Mängu austajana tean, mis on tulemas, kuid see ei vähenda minu huvi. Tahan näha, et kuidas nad mänguliselt keerulised momendid lahendavad ning kuidas Pascal ja Ramsey hakkama saavad. See on emotsionaalselt raske lugu, täis nii õudust kui komöödiat. Loodan, et iga element on ka siia üle toodud. Me pole seni näinud mitu olulist aspekti nagu zombid ja relvadega märul, kuid tundes HBO võimet sellised asjad ekraanidele tuua, siis tegelikult suurt muret ei tunne.
Rassi muutmine ja puuduvad seene eosed?
Räägime nüüd veidi negatiivsest. Kogu selle kiidulaulu juures on siiski mõni asi, millele soovin tähelepanu juhtida. Joeli tütar Sarah (Nico Parker) nahavärv on muutunud võrreldes algmaterjaliga ning olen varem oma seisukohta sellistes asjades korrutanud miljon korda. Siiski – selle tegemise juures on originaalne autor Druckmann ise ning Sarah iseloom pole muutunud absoluutselt. Sarah on endiselt Sarah ning autor ise on projekti juures, seega ei näe siin mingit probleemi. Minimaalne muutus. Rohkem teeb muret üks teine ja palju suurem muutus, mis veidi kuulutab kurja ülejäänud hooaja suhtes. Nimelt seriaalis ei kanta maske kuna seened ei levita spoore (eosed). Miks see on probleem?
Videomängu üks žanre on õudus ning see tuleb eelkõige just pimedates ruumides liikumisest. Vaikselt hiilimine, et zombid ei kuuleks. Ei ütle, et mitu tüüpi zombisid on, kuid žanri austajad on kindlasti rahul, sest siin on omajagu täiesti unikaalseid versioone. Need pimedad ruumid või tänavad on tihti eriti ohtlikud, sest kõik on täis neid seeneeoseid, mida sisse hingates saab nakkuse. Ehk need eosed lisab juurde mitu kihti ohtu ja põnevust. Maskide leidmine ja korras hoidmine pluss pidev ja lõputu võitlus armutu vaenlasega on oluline osa sellel teekonnal. Joel on siiski tavaline mees, mitte immuunne nagu Ellie. Ja rääkides Elliest, siis tema ei pidanud maski kandma ja sai niisama läbi eoste kõndida. Jällegi üks asi, mida seriaalis kunagi kasutada ei saa kui spoore kohe üldse sisse ei tooda.
Esimene episood on 81 minutit pikk, seega nagu film. Kokku on üheksa episoodi ja kõige lühem pidavat olema umbes 46 minutit. Viimane episood läheb eetrisse 12. märtsil ning meile on juba öeldud, et terve esimene hooaeg on kogu mängu lugu pluss lisapkk „Left Behind“. Veidi selgituseks neile, kes ei ole kursis, siis videomängule tuli juurde lisalugu, mis andis tausta Ellie kohta ning kuidas ta hammustada sai. Samuti võin juba öelda, et mängule on olemas ka teine osa „The Last of Us: Part II“, mis ei ole sugugi halvem kui esimene, seega teise hooaja tulemisel on mida oodata. „Viimased meie hulgast“ on hea näide, kuidas teha imelist televisooni. Jää truuks algmaterjalile ja ole loov seal kui seda on tarvis. Tulemus räägib enda eest, seega iga esmaspäev on nüüd vähemalt järgmised kaheksa nädalat täis kvaliteetset meelelahutust. Head vaatamist.
Hinne: 9.5/10
