“Speedollama” on sisuliselt ühe mehe tehtud väikene indie-mäng, kus laamad ja alpakad võitlevad oma liigi ellujäämise nimel. Siin ei ole sügavat süžeed, vaid hoopis lihtne B-märulifilmi narratiiv, kus kolm erinevat Rambo koopiast laamat maksavad kätte alpakadele, kes sümboliseerivad II maailmasõja natside armeed. Ehk siis vali enda lemmik laama ning hakka alpakasid tapma.

Mängu autor Nicola Piovesan on sündinud Itaalias, kuid täna elab Eestis ning tema ettevõte Chaosmonger Studio on täiesti kohalik OÜ. Ta on teinud mitmeid filme, seal hulgas dokumentaalfilm “Jaanipäev Pranglil” ning 4 mängu, millest viimane ongi “Speedollama”, mille siin loetud päevad tagasi ära lõpetasin.  Üks indie-mängude suurtest eelistest on võimalus pakkuda midagi täiesti kujuteldamatut ning tihti isegi ajuvabalt lolli, kuid teha see lõbusaks. Odav hind ja lühikene kestvus annab võimaluse andestada enamus vigu, eeldusel et mängides on lõbus. Samuti ei pea tingimata isegi pakkuma lõputut kordusmänguväärtust, seega indie-mängud on hea diil mõlemale osapoolele. 

Lihtsuses peitub jõud

“Speedollama” on tagasivaade lihtsamasse arkaadimängude ajastusse, kus “Contra” ja “Metal Slug” olid domineerivad mängud sidescroller žanris. Ja selle žanri võlu ongi selle lihtsuses, kus peame liikuma läbi leveli, kõik vastased ära tapma ja/või midagi leidma, et järgmine level lahti lukustada. Siin mängija siseneb protseduuriliselt genereeritud kaartidele, otsides teatud aja jooksul 75% ressurssidest (või isegi vähem kui uuendusti osta), et liikuda järgmisele kaardile. Iga bioomi lõpus ootab boss ning uute alade avamine võimaldab rohkem vaenlasi, ressursside kogumist, täiustusi ja muud. Kokku on üheksa maailma, kus on neli levelit ja boss. Esimesel kaheksal maailmal on veel bossijärgne boonus level, et ressursse koguda.

Mäng on verine absurdihuumor, kus laamad on sõjas alpakade vastu. See on kuulus nali, et neid kahte looma ajatakse pidevalt segamini ning lõpuks on tüli majas. Alpakad on sisse toodud kui natsid, kes kasutavad ka omasid ära, et kaitsta ennast vaenlaste kuulide eest. Seega verd ja surnud metsloomi jagub, sest alpakad kasutavad ka palgasõdureid nagu raudrüüdes konnad või lendavad lehmad, kes rakette tulistavad. Alpakad ja nende võitlus partnerid langevad kergesti, kuid üheskoos võivad nad suudavad siiski piisavalt kahju tekitada, sundides mängijat üha kiirematele ja ettevaatlikumatele strateegiatele, püüdes leida kaardilt väikseid ajutisi täiustusi.

Iga leveli juures on 5-minutiline taimer, seega kaart tuleb kiiresti läbida, et leida vajalik % asju ning ka väljapääs. Kuna isegi kõige aeglasem laama on päris kiire, siis ajaliselt mingeid probleeme siin ei teki. Alati jääb mingi minut või isegi kaks lausa üle, seega võib päris rahulikult võtta. Oluline on kastid läbi vaadata, et endale näiteks raketi- või leegiheitja leida, et mängule tempot ja lõbu juurde anda. Suures plaanis siiski piisab ka tavaliselt kuulipildujast.

Vali enda lemmik laama – Chris, Arnold või Lizzy

Meil on valida kolme laama vahel – Chris, Arnold või Lizzy ning saame kangelast muuta iga kord kui ära sureme. Laamade oskused on jagatud neljaks – kiirus, hüppamine, tulistamise kiirus ja elud. Chris on kõige kiirem, Arnoldil on kõige rohkem elusid ja Lizzyl on kõige kiirem tulistamine. Neil kõikidel on 14 tärnikest, kuid erinevalt jaotatud, seega näiliselt parimat laamat ei ole, kuigi ise eelistasin Arnoldit, kuna tal on kõige rohkem elusid ja teisena hea tulistamise kiirus, mis tõestas ennast kui kõige parem kombinatsioon. Mängijal on lisaks ka 3 uuenduse kohta, kuhu saame panna näiteks +25% elusid, kiirust või hüppamise kõrgust. Need uuendused lähevad aina paremaks ning kohtade arv samuti kasvab peale iga kolme bioomi.

Levelite ülesehitus on juhuslik ja need järgivad alati sama mustrit ning on kerge ära tunda, et millised need “tükid” on, millest need kokku pannakse. Meil on vaka koguda vähemalt 75 protsenti kõigist kogutavatest objektidest, enne kui väljapääs avaneb ja need objektid on erinevad narkootikumid. See on tõenäoliselt mingi nali laamade suunas, kuid minule jäi see kogumise eesmärk ja nali siiski arusaamatuks. Tulistamine toimub klassikalises stiilis ainult kaheksas suunas, mitte täielikult 360 kraadi. Ma mängisin puldiga, siis L1 hoiab meie karakterit ühe koha peal paigal ning siis on kergem valida tulistamise jaoks õige nurk.

Kõik on liiga kordav

Mäng on kiire ja lõbus – selles pole kahtlust, kuid kuna ekraan on pidevalt täis kuule, leeke, plahvatusi ja verd, on vaenlaste laske raske märgata. Ja ka nende välimus ja disain tegelikult kaob selle kaose taha ära, sest disain ütleb meile – hävita, seega veidi kurb, et ei ole võimalust veidi rohkem erinevaid tegelase disaine imetleda, ilma et ise kohe surma saaksime. Mängu eesmärk on pakkuda juhuslikke leveleid, kuid vaatamata sellele on siin suur korduvuse muster, mis isegi ca 4-5 tunnise kestvuse juures hakkas veidi ajudele. Need “juhuslikud” levelid tundusid täiesti samasugused ning enamus bioomide juures kusagil kolmanda leveli kandis olin juba tüdinenud, sest kõik on samas tsüklis ilma erilise muutuseta.

Võitluse piirangud jäävad kiire mängustiili ja juhuslike kaartide piiridesse, kus mõlemad ilma käegakatsutava variatsioonita muutuvad üsna kiiresti üksluiseks. Parim taktika on kiiresti ressursside kogumine ja edasi liikumine, säästes elusid, mis on igas bossi lahingus hädavajalikud, eriti see lennukil olev boss teise bioomi lõpus. Lisaks ei ole kõik täiustused kasulikud, sest näiteks raketiheitja osutub pigem koormaks kui kasuks, sest on liiga aeglane. Seega 90% ajast me kasutame tavalist kuulipildujat ning oleme sellega rahul. Samuti on veid arusaamatu, et miks need uuendused on laskemoona limiidiga, sest ei “Contra” ega “Metal Slug” sellist piirangut peale ei pannud.

Vähene eduelamus

Minu jaoks põhiline puudujääk on vähene eduelamus, sest need minimaalsed uuendused eriti ei motiveeri, kuna seda vahet ei ole eriti tunda. 25% kiirem või 25% kõrgemale hüppamine ei anna mitte midagi tegelikult juurde. Topelt hüppamine ja seintel turnimine annab juba ligipääsu igale poole, seega kõik uuendused panin alati elude peale, mis omakorda muutis mängu äärmiselt lihtsalt – mul liiga palju elusid, et reaalselt ära surra. Sellise tempoka mängu juures seinte küljes turnida pole alati parim valik, sest me jääme sisuliselt seisma, kuid ega see oluline miinus ka ei ole.