ARVUSTUS | Mis valesti läks? „Concord“ on vihatud ilma erilise põhjuseta

Gamescomil olles mul jõudis juba ununeda, et vahepeal ilmus Sony ja Firewalki uus 5v5 ulmeline ja futuristlik laskemäng “Concord”, mis on saanud palju kõlapinda Steami madala mängijate arvu tõttu ning enamus naljad on suunatud veidrale karakterite disainile ning sotsiaalpoliitilisele agendale. Beetat mängides ei näinud midagi halba, kuid nagu kiita ka polnud, siis nüüd kui olen täisversiooni viimased nädal aega vaikselt teinud, siis oleks aeg rääkida, et kuidas see mäng siis tegelikult on.

“Concord” on Firewalki debüütmäng ning see on osa Sony algatusest välja anda rohkem live-teenuse mänge. Arvestades “Helldivers 2” tohutut edu varem sel aastal, tundus, et Sony on õigel teel. “Concorde” kui järjekordne ulmeline kangelaste laskemäng (hero shooter) peidab tõelise videomängu potentsiaali, kuid kuna siit puudub nii innovatsioon, originaalsus kui ka oluline sisu oma hinna kohta, siis mängijate esmased mured on põhjendatud. See muidugi ei tähenda, et “Concord” on maailma halvim mäng ja puhas woke prügi nagu siin äärmuslikud inimesed Twitteris või mujal internetis karjuvad, vaid pigem, et “Concord” on lihtsalt unustatav. Videomäng on mitmete asjade kooslus ja fakt, et kusagil karakteri lehekülje all paremal nurgas on kirjas tema pronounid (isikuline asesõna või personaalpronoomen) on kõige väiksem mure, eriti veel kui me räägime fantaasiamaailmast täis tulnukaid ja muid olendeid. Alustaks ikka sellest, et kuidas see mängitav osa sellest videomängust on.

Tasuta mängude žanris ei tasu 40€ küsida

Ütlesin, et “Concord” on “järjekordne” kangelaste laskemäng, sest see žanr on omad suuremad käigud juba mitu korda tegelikult läbi teinud. 2007. aastal alustas selle hullusega “Team Fortress 2” ja see pole tänaseni tegelikult raugenud. Siin nimekirjas on “Paladins”, “Overwatch”, “Apex Legends”, “Gigantic”, “Valorant”, “Quake Champions”, “Battleborn”, “Rocket Arena” ja paljud teised. Veel on tulemas “Marvel Rivals”, mida Gamescomi demo alusel saan juba kiita, sest nad on leidnud mõned omapärased võimalused eristumiseks. Näiteks 2016. aasta “Battleborn” ei suutnud kuidagi eristuda ning suri kiiresti, samal ajal kui enamus nimetatud teostest kõik omavad midagi neile unikaalset ning on odavad või täiesti tasuta. Sony soov selle peoga liituda on arusaadav, kuid “Concord” lihtsalt ei oma laskemoona, et selles sõjas kaasa rääkida.

“Concord” on põhimõtteliselt nagu “Overwatch”, kui sinna segada juurde “Guardians of the Galaxy”, kuid siis eemaldada kõik lõbusad osad ja originaalsus. Konkurentsivõimeliste kangelaste laskemängude seas jääb “Concord” üsna turvaliseks, pakkudes hunniku värvilisi tegelasi, kes näitavad oma iseloomu kaunites vaheklippides ja võimetepõhises PvP lahingus. Meile muidugi kunagi ei selgitata, et miks need tegelased omavahel võitlevad kui nad on selgelt liitlased neis samades vaheklippides. Kuigi “Concord” ei paku palju innovatsiooni, on seda siiski lõbus mängida ning siin on olemas see sõltuvust tekitav element, mille poolest see žanr tuntud on. Kuid kui mul on mängides lõbus, siis mis mänguga valesti läks?

“Concord” on uus “Battleborn”?

Kirjutamise hetkeks olen mänginud umbes 12 tundi täisversiooni, seal hulgas ära proovinud kõik tegelased, Time Trial variandid ning kolm online mängulaadi. “Concord” tajub seda žanri suurepäraselt ja tugev vundament kannab seda mängu üsna kaugele, kuid väheste tavapäraste mängurežiimide ja ühegi žanrit raputava omaduse puudumise tõttu on mängul siiski palju arenemisruumi oma teenusepõhise arengu käigus. Ja siit tegelikult hakkavad probleemid esile kerkima – see mäng maksab 40€ ning on live service, samal ajal pakkudes mängijale ainult 16 karakterit, 3 mängurežiimi ning vähe vaheldust mängitavate asukohtade vahel ilma ühegi esiletõusva iseloomuga. Tulemuseks on kergemini unustatav mäng kui “Battleborn”, mis muidugi ei tähenda, et see on halb, vaid lihtsalt ebaõnnestunud üleküllastunud turul, kus konkurendid on lihtsalt palju paremad.

Iga tegelane seltskonnast on jaotatud kuude erinevasse klassi: Anchor, Breacher, Haunt, Ranger, Tactician ja Warden. Need kõik on tavapärased oma jaotuses, seega midagi pikalt ei pea siin seletama. Job Board (peamenüü üks väheseid valikuid) koosneb igapäevastest, iganädalastest ja hooajalistest väljakutsetest, mis annavad kogemuspunkte, näiteks ülesanne teha kokku 12000 vigastust või võida 3 mängu. Mulle tegelikult meeldib, kuidas mäng neid ülesandeid käsitleb, sest isegi kui kaotasin matši, tunnen et teen edusamme. Ja neid ei pea eraldi kusagilt vaatamas käima, vaid süsteem automaatselt teeb seda meie eest.

Upub enda keskpärasusse

“Concordi” ainukene “unikaalne” mehaanika, mis eristab seda teistest hero shooteritest, on Crew Bonus. See on põhimõtteliselt teatud klassi kasutamise passiivne boonuse, mis püsib kogu matši vältel. Näiteks Tactician tegelase Teo mängimine annab kiirema relva laadimiskiiruse, samas kui Warden tegelase Haymar kasutamine annab pikema laskeulatuvuse. See on lahe, sest need boonused kuhjuvad ja jäävad alles isegi siis, kui mängija sureb. Nii võib alustada matši Tactician tegelasena ja hiljem mängida Wardenit, et saada mõlemad boonused. See on unikaalne stiimul, mis julgustab mängijaid tegelasi sagedamini vahetama. Probleem on aga selles, et need boonused tunduvad kogu mängu jooksul ebaolulised, sest mõjutavad liiga vähe. Lahingu käigus ei tundnud, et need boonused oleksid muutnud elu ja surma vahelist tulemust ning see vaev, et menüüd erinevaid Crew Bonus asju katsetada pole seda väärt.

Millest “Concord” räägib? Meie meeskond moodustatakse viieliikmeliseks tiimiks, mis koosneb supervõimetega tegelastest, kellest igaühel on oma unikaalsed tugevused, nõrkused ja erivõimed. Need panna proovile vastasmeeskonna vastu mitmesugustes selles žanris tavalistes mängulaadides. Need hõlmavad tavalist surmamatsi režiimi, „Kill Confirmed” režiimi nimega Trophy Hunt (tuleb tapetud vastase kaart ära korjata) ja tsoonikontrolli režiimi nimega Clash Point – kõik need on täiesti ootuspärased ja ühegi uuenduseta. Liiga tuttavlik olemine pole ilmtingimata halb asi, sest kui mängul on sujuv tulistamismehaanika ja ägedad tegelased (koos ägedate võimetega), siis oleks ju kõik nagu korras. “Concordil” need nagu on olemas ja nagu ei ole ka. 

Karakterid töötavad hästi

“Concord” hoiab relvade valiku targalt väga kitsa raami sees, andes iga tegelase jaoks ainult ühe või kaks vaikimisi relva ilma kohandamisvõimaluseta. Selle positiivne külg on see, et iga relv tundub uskumatult tundlik ja peenhäälestatud ning ükski tegelane ei tundu sarnasena teistega. Näiteks ala kontrolliv vanadaam Duchess kasutab lähivõitluses laastavat püstolkuulipildujat, samal ajal kui taktikaline Vale tugineb peamiselt pikamaa snaiperpüssile, et vaenlasi kaugelt maha võtta. Minu põhilised karakterid on tank Emari, kes kasutab energiakilpi ja Rotary Scrap Cannonit (minigun) ning Haymar, kes hõljub õhus, kasutab Flameshow vibu ning viskab tulegranaate. Minu stiiliga need kaks tundusid enim sobivat.

Muidugi mitte kõik kangelased ei ole minu stiiliga mängitavad. Näiteks kõndiv külmkapp nimega 1-Off ja tema tolmuimeja “relv”, mis lükkab ja tõmbab vaenlasi ja püssikuule. Samuti on veel Bazz ja tema nugade viskamine, samal ajal kui teised lendavad ja pomme loobivad. Peale nende kahe on teised tegelikult detailselt planeeritud tegelased, kellel kõigil on konkreetne eesmärk selles viieliikmelises meeskonnas. Mäng on disainitud selliselt, et üksinda siin suurt midagi korda ei saada, ainult tiimina ning see ei ole kuidagi halb idee. Mõistan tegelikult, et miks Sony seda nii pikalt arendas, sest paberi peal see pole üldse halb idee, kuid liiga pikk arendusprotsess on ideelt hinge röövinud ja nüüd on kerge jääda kinni asjadesse, mis tegelikult pole olulised.

Samamoodi hästi planeeritud on ka kõikide tegelaste võimed, mis on piisavalt mitmekesised, muutes täielikult lahingu kulgu sõltuvalt sellest, millist tegelast mängid. Muidugi naljakas on see, et mängu ainukene “valge mees” on Teo, kes on maailma kõige tavalisem ja igavam sõdur, kes on varustatud kahte tüüpi granaadiga ning kahe tavalise püssiga. Kui praegu mõtlen, siis reaalselt ei näinud mitte kedagi teda kasutamas, mis tõenäoliselt oli tegijate üks eesmärk. Ja kui mängu ikkagi selliseid sotsiaalpoliitilisi ideoloogiaid pressitakse, siis on arusaadav, et miks põhiline toote sihtgrupp sellele vastu hakkab. Tunne oma publikut, Firewalk.

Rivalry on ebaõnnestunud, kuid hea idee

“Concord” on leidnud viisi, kuidas mängija panna proovima erinevaid tegelasi, mis on ainukene nö “uudne”lähenemine, mida see mäng siia žanrisse toob. Selleks on viis, kuidas Rivalry (kolmas 5v5 mängurežiim, mis lukustub lahti kui mängija jõuab Level 6 peale) töötab. Erinevalt tavalistest lahingutest, kus võime valida ükskõik millise tegelase eeldusel, et keegi teine meie meeskonnast pole seda juba valinud, ei tohi Rivalry’s valida sama tegelast uuesti kellega oled juba ühe ringi võitnud. Kuna matšid kestavad seitsmest parimani, tähendab see, et ühe võitmine sunnib meid väljuma oma mugavustsoonist ja kasutama vähemalt nelja erinevat tegelast. See on nutikas viis sundida mängijaid valdama rohkem kui ühte või kahte tegelast (nagu minul on), lisaks ka julgustab suhtlema oma meeskonnaga voorude vahel, et tagada õige kattuvus kitsenenud valikute juures. See teiste mängijate rääkimine muidugi on alati mure, kuid see pole “Concordi” probleem, vaid üldine online videomängude mure.

Üks asi, millest mina üldse aru ei saanud, on karakterite variandid. Mängides ja erinevaid missioone lõpetades ühel või teisel hetkel meil tekib valikusse olemasolevate karakterite variandid. Näiteks püstolimees Lennox saab tavaliselt oma relva laadida, tehes kõrvale põike, samal ajal kui tema variant kaotab selle võime, kuid saab rohkem laskemoona kõigile oma relvadele. Need variandi muutused on enamasti väikesed, seega mille jaoks mul tekib uus karakter? Miks see näiteks ei ole lihtsalt mingi Loadout variant või vahetatav omadus? See asi mulle absoluutselt ei meeldi ja tekitab segadust muidu korrektselt paika pandud süsteemis. Ja nad astuvad endale kandadele ka, sest Rivalry kogu point on kasutada erinevaid karaktereid, kuid tänud variantidele võin olla sama tegelane uuesti ja uuesti. Ajuvaba.

Mängijate arv ja ooteajad

Üldiselt on mängu populaarsusel väga vähe pistmist sellega, kas seda on lõbus mängida, on see hea mäng või kas see on meie aega väärt (argumentum ad populum), kuid kui tegemist on 5v5 FPS-mänguga nagu “Concord”, võib aktiivsete mängijate arv mõjutada meie võimet leida matše ja seeläbi meie võimet nautida midagi, mille eest oleme maksnud. Pole saladus, et “Concordi” lansseerimisjärgne Steami mängijate arv on katastroofiliselt madal, siiski ei tasu kohe paanikasse sattuda ja vihkamise rongile pileteid ostma hakata. Tuletan meelde, et “Concord” on Playstationi mäng ja valdav enamus ongi kõik Playstationi peal. Kui Time Trials esimene väljakutse võtta ja vaadata seal globaalselt liidrite nimekirja, siis seal on üle 500 tuhande nime. Asi pole kaugeltki nii hull kui internet oma sensatsioonis seda meile müüa proovib.

Jah, juba esimesel ilmumise nädalal olen märganud aeg-ajalt väikeseid ooteaegu matši sisenemiseks, kuid peaaegu alati olen suutnud leida matše vähem kui minutiga, mis on täiesti mõistlik. Rivalry režiimi matše otsides ootasin tavaliselt rohkem kui kümme minutit enne kui loobusin järjekorrast ja hüppasin mõnda teise režiimi, kus tundus olevat rohkem mängijaid. Ühel õhtul ootasin isegi kuni 35 minutit ja ei leidnudki Rivalry matši üldse. Siin on tõenäoliselt tegemist ka sellega, et see režiim on alguses lukus ja tuleb lahti mängida, mis tõttu see lihtsalt ununeb. Kuna lansseerimisnädal on sageli aeg, mil hero shooter üldiselt naudib suurimat mängijate arvu, on täiesti tõenäoline, et mängijate puudus muutub “Concordi” jaoks juba lähitulevikus tõeliseks probleemiks.

Miks ma loen selle asemel, et mängu mängida?

Kuna 16 värvikat tegelast on mängu keskpunktis, võiks arvata, et narratiiv on suur fookus, kuid kahjuks on see valdkond, kus mäng on äärmiselt puudulik. Praegu on mängus ainult kaks vaheklippi, mis aitavad veidi lugu avada. “Concordi” strateegia on meile aeglaselt väikeste loo-osade kaupa tilgutamine pika aja jooksul, mida toetab Galaktika Juhend (Galactic Guide – kaart, mis on täis planeete), kus saad lugeda asukohtade ja tegelaste kohta. Alguses lugesin seda lühikirjelduste raamatukogu suure huviga, sest suurem osa sellest on hästi kirjutatud, kuid selline tekstibaasil narratiivi edastus on üsna kehv asendus mängusisesele jutustamisele. Ma olen kannatlik ja lugesin isegi palju, kuid see on ainult väikene osa ja vabandust, kuid mitte üks selle žanri fänn ei hakka seda lugema. Täiesti tühi töö Firewalk stuudio poolt. Suurepärased tegelased, kelle disain on raisatud täieliku loo puudumise tõttu, on sisuliselt kangelaste laskemängude žanri tunnusjoon, kuid ilma üldise narratiivita need tegelased on nagu tsirkusest. Ja kui sinna juurde panna see isikuliste asesõnade teema, siis tulemuseks on selgem pilt, et miks inimesed selle mängu woke prügiks on tembeldanud.

Sellise narratiivi lisamine on üks viise, kuidas “Concord üritab eristuda teistest hero shooteritest, kuid hetkel see ei toimi. Igal nädalal lisanduvad uued lühikesed stseenid, mis näitavad, millega tegelased tegelevad, kuid neil pole mingit omavahelist seost. Tunnen nagu mind oleks visatud juba olemasoleva loo keskele ilma kontekstita. Mul on raske hoolida ühestki tegelasest, kuna neil puudub taust. Ilma teadmiseta, et kuhu üldine lugu suundub, olen segaduses. See mida olen suutnud lugeda on tegelikult kaasahaarav. Tegelased, keda me siin mängime, on nn Freegunners ja nad on vastamisi Gildiga, valitsusorgan, mis kontrollib kaubandusteid kosmoses. Galactic Guide pakub hulgaliselt infot varjatud kaubandusteede kohta, et Freegunners saaksid Gildi kontrollpunktidest mööda hiilida ning infot näiteks, et kuidas see seltskond tegelasi üldse kokku tuli.

Kuigi seda kõike on huvitav lugeda ja see on põnev ulmeline universum, mida võiks vabalt mujal meediumis rohkem avastada, on see ka probleemiks. Märkimisväärse maailmaloome eraldamine eraldi menüüsse ei muuda mängu kuidagi kaasahaaravaks. See lugu on võrdväärne kosmoseulme nagu “Mass Effect”, “Starfield” või isegi “Star Wars Outlaws”, kuid ükskõik kui palju matše ma mängin, “Concordi” lugu ei liigu sentimeetritki edasi, mis muudab selle täielikult eraldatuks. Mõistan seda kirge, millega seda maailma loodi, kuid kusagil arenduse käigus lihtsalt unustati ära, et see lugu peaks mängijani jõudma läbi mängimise, mitte raamatuskogus istumise.

Mäng ei inspireeri mitte üldse

Kui Firewalk kuidagi ime läbi jätkab selle galaktika loomist, siis võib see lõpuks muutuda suureks tõmbenumbriks, kuid praegu on see äärmiselt õhuke, sorteerimata ja ka üsna pikalt lahutatud PvP tegevusest, millega mängija oma aega veedab. Firewalk reaalselt eeldab, et ma käin seal Galaktika Juhendi kaardil päris tihedalt ning loen koguaeg juurde, mis peegeldab seda eraldatust, mis sellel stuudiol ja nende valitud žanri mängijate baasil on. Twitteris vinguvad inimesed ei osta neid tooteid, mille üle nad vinguvad, seega oleks aeg neid ignoreerida ja keskenduda neile, kes reaalselt midagi tarbib.

“Concordi” mängurežiimid on palju vähem inspireerivad kui selle tegelased. Praegu saadaval olevatest kuuest režiimist pole ühelgi vähimatki originaalsust. Näiteks Signal Hunt on „king of the hill“ režiim, kus võitled kaardi ühe punkti kontrollimise nimel, kuni see liigub mujale, ja Area Control on tavalune tsoonikontrolli režiim, kus võitled kolme staatilise tsooni kontrollimise nimel. Kuigi ükski neist tagasihoidlikest ideedest pole eriti solvav, tõstab see kindlasti esile suure probleemi “Concordi” puhul: puudub mis tahes signatuuriga mängurežiim, mis eristaks seda kangelaste laskemängu teistest valikutest. Näiteks “Overwatchi” pöörane lähenemine oma ikoonilisele Escort režiimile tegi sellest eduka müügiargumendi (isegi kui see idee oli ilmselgelt laenatud “Team Fortress 2”-lt), samas kui “Concordil” on käputäis maailma kõige tavalisemaid režiime, mida ma juba enne mängimist instinktiivselt mõistan ja mis mind juba ette tüütama hakkasid. See on üsna suur kaotus kangelaste laskemängu jaoks, millel juba niigi puuduvad viisid, kuidas ennast teistest eristada.

Asukohtade disain on päris lõbus

12 enam-vähem kaarti on hea valik ja mulle meeldib suuresti “Concordi” areenadel ringi joosta. Need pakuvad palju käänakuid ja pöördeid, kattemehaanikaid, keerulisi teid, mis nõuavad kaardi õppimiseks aega, ja mõningaid teid, millele pääsevad hõlpsalt ligi ainult mobiilsemad tegelased. Tõeliselt ainus probleem on see, et mõned nendest piirkondadest on 5v5 lahingu jaoks veidi suuremad, kui tarvis, ja see tähendab, et pärast iga taassündi võib üsna kaua aega võtta, et uuesti tegevusse sukelduda, mis minu aeglase tangi Emariga on eriti tüütu. 

Üks asi, mis on endiselt puudu, kuid mida arendaja Firewalk on lubanud lisada, on kosmeetikapood, kus sind, nagu tavaliselt, kutsutakse kulutama päris raha “nahkadele” ja muudele digitaalsetele ilutoodetele. See on tänapäeval üsna tavaline, kuid nagu alati, on küsimus selles, kui palju armastust näidatakse neile, kes eelistavad kosmeetikat teenida mängimisega, kuna paljud teenusepõhised mängud lukustavad valdava osa oma kosmeetikast tasulise seina taha. Kuna tundub, et see pood lisatakse alles esimese hooaja saabudes, pole mul veel aimu, kuidas see olukord laheneb, sest on suur kahtlus, et mäng sureb enne seda juba ära. Mainin, et olen üks nendest mänguritest, kes ei kuluta sentigi mingisuguse digitaalse kostüümi või värvi peale ning mind samuti ei huvita mitte üksi auhind mis on “uus värv” või “suvaline charm” kusagile relva külge. Täiesti suva ühte või teistpidi. 

Mäng ei ole lahe

See on koht, kus minu arvates “Concord kõige enam komistab. Paljude mängu kangelaste disain on ebameeldiv ja neil puudub sära. Sony hittmängud nagu “The Last of Us” ja “Ghost of Tsushima” on tuntud oma hüperrealistliku graafika poolest, kuid minu arvates töötab see “Concordi” puhul nende vastu. 3D-mudelid näevad välja liiga realistlikud, nii et need tunduvad pigem ebamugavad. Toonid tunduvad lihtsalt välja pestud. Nad näevad ilusad ja lihvitud välja, kuid mitte ükski tegelane pole lahe.

Näiteks tegelane Roka kannab astronaudilaadset kiivrit ja saledat soomust, kuid tema kostüüm koosneb lihtsalt igavatest rohelistest ja pruunidest toonidest ning ma ei suuda tema kiivri alt tema isiksust välja lugeda. Teine tegelane Emari omab peaaegu täpselt sama üksluist värvipaletti oma kostüümil ja ta näeb välja nagu halb Doomguy cosplay. Vähemalt saab aru, et ta on tank, arvestades tema suurt suurust. Tegelane Lennox näeb välja täpselt nagu näitleja Michael Rooker, kes mängis Yondut “Guardians of the Galaxy” filmides. Enamus nendest tegelastest tunduvad nagu cosplayerid ja kui sinna lisada juurde need isikuliste asesõnade kasutamine, siis tulemus seda žanri ja selle mängijaid mõnitav. Stiilse graafilise suuna valimine nagu “Overwatchis” või “Valorantis” oleks olnud parem valik kui hüperrealism, mis oleks lahendanud palju probleeme. 

Lõppsõna

“Concord” pole kõige uuenduslikum või sisukam kangelaste laskemäng, kuid tänu 16-le erinevale tegelasele ja 12-le hästi disainitud kaardile on sellel potentsiaali, mida maailm tõenäoliselt kunagi ei näe. Tegijad selgelt tunnevad selle žanri tehnilist poolt läbi ja lõhki, kuid ei tunne mitte üldse oma publikut. Hästi loodud universum ja karakterite taustalood ei jõua mängijateni ning siin on tõsine vajadus signatuuriga mängurežiimi järele. Graafiliselt ja tehniliselt kõrge kvaliteediga teos ei ole kooskõlas oma valitud stiiliga ning see ebakõla tekitab veidra ebamugavuse, mida on keeruline sõnadesse panna. Loodetavasti see live-teenuse plaan töötab ja näitab sellele hero shooterile vajalikku armastust, kuid hetkel see hinnasilt ja oskamatus eristuda pigem viitavad “Concordi” vaiksele uppumisele. Kusjuures selle mängu kurb iroonia on see, et enamus inimesi, kes seda prooviksid, tõenäoliselt naudiksid seda…

Plussid:

✔️ Sujuv tulistamine ja liikumine
✔️ Tõeliselt erinevad võimed, oskused ja relvad
✔️ Kütkestav maailm
✔️ Graafika
✔️ Rivalry mängurežiim
✔️ Kaartide disain

Miinused:

❌ Ebameeldivad kangelaste kujundused (realism töötab vastu)
❌ Crew Bonus süsteem tundub ebaoluline
❌ Mängurežiimide vähesus
❌ Narratiiv on mängust eraldatud
❌ Hind
❌ Mängijate arv on madal
❌ Rivalry mängurežiim ei ole koheselt saadaval
❌ Tegelaste variandid

Hinne: 6,5/10

Tootja: Firewalk Studios, Sony Interactive Entertainment
Lavastaja: Ryan Ellis
Platvormid: PlayStation 5, PC
Ilmumisaeg: 
23. august 2024
Mäng mängitud:
Playstation 5, koodi andis Playstation Eesti

Jäta kommentaar:

About Raiko Puust

Raiko on eluaegne videomängur ja maailmas tuntud video- ja lauamängu kollektsionäär. Matemaatik ja endine ehituse peatöövõtja ja/ning projektijuht on täiskohaga rahuvusvaheline meelelahutuse ajakirjanik. Abikaasa ja nelja lapse kõrvale aega leida pole kerge, kuid suurimaks kireks videomängude juures on JRPG ja kaklusmängude žanrid, lauamängude puhul strateegia ja deck-building.

Lisa kommentaar