Tootja: Marvelous First Studio, Bandai Namco Entertainment
Lavastaja: Ittetsu Suzuki
Platvormid: Playstation 4, PC
Ilmumisaeg: 08. veebruar 2019
Toetaja: Bandai Namco

God Eater mänguseeria ei ole kunagi peavoolupubliku heaks kiitu saavutanud, siis ei ole ka põhjust imestada, et miks värskelt ilmunud “God Eater 3” võib olla midagi, millest inimesed isegi kuulnud ei ole. Täna ilmunud teos esitleb mängijale koletistest kubiseva düstoopilise tühermaa, mis on täis minimaalse vaevaga kirjutatud narratiivi kližeesid, ülepaisutatud anime tisse ning füüsikaseaduseid eiravat võitlust relvadega, kus fantaasiapuuduse üle kurta ei saa. Minu ja iga teise anime-nohiku jaoks koheselt imponeeriv videomäng kahjuks ei jõua kaugele etteaimatavast loost, aegunud graafikast ning väikestest lineaarsetest koridoridest, olles esmapilgul järjekordne raistaud võimalus luua midagi võimast, sest animefännid ostavad selle mängu ju igal juhul. Siiski kui võtta natukene hoog maha ja analüüsida, avastasin siit enda jaoks palju rohkem kui ootasin ning olen positiivselt üllatunud.

Kokkuvõtlikult on tegemist kiire, vabalt voolava võitluskeskse hack’n’slash žanri mineva videomänguga, mis on iseloomult Monster Hunter, kuid lõbusam ja vähem tõsine, selgelt rohkem kitsamale publikule suunatud. Mängu alguses saab luua vabalt valitud karakteri, kus otsustasin teha enda abikaasale sarnaneva peategelase (mida teen suht igas mängus, kus see on võimalik). Mängija on God Arc nimeline olend, mis on võimendatud inimene, kelle ainukene ülesanne elus on täita enda ülemuste käske ning tappa mööda tühermaad ringi liikuvaid suuri koletisi nimega Aragami. Inimkond elab laiali väikestes turvatud asukohtades nimega Ports, mida siis need võimendatud inimesed peavadki kaitsma. Siit hakkab lahti hargnema narratiiv, kus on lisaks veel kahtlased organisatsioonid, veider loodusnähtus nimega Ash Storm ning salapärased eriti võimased koletised Ash Aragamid.

Ülesehitus mängul on lihtne – valid ühe missiooni ja teed selle ära. Ongi kõik. Valida on standard ja rünnaku missioonide vahel, kus siis esimene on klassikaline Story ja Optional missioonide valik ning teine on mitmikmängule mõeldud eriti suurte ja ohtlike koletiste tapmine, kus kuni kaheksa mängijat teevad ühe meeskonna. Kogu kampaania kestab kusagil 45 tundi, millest lugu ise on kusagil 25 tundi. Missioonide keerukust määrab nende tase, mis narratiivi ajal on 1 kuni 6 ning peale lugu veel ka siis raskusaste 7. Narratiiv siin ei võida muidugi mingisuguseid auhindu, kuid siin on tugevaid karaterteid ning eraldi seisvaid väikeseid pärleid piisavalt, et see 25 tundi korralikult ära täita. 

Narratiivi tõusud ja langused kõrvale jätta, siis põhjus, miks God Eater seeriat üldse kätte võtta on mängitavus ja koletiste tapmine. Siia on pandud enamus fantaasiast ja tööst ning pean ütlema, et see osa ei vea ka alt. Valikuid on ropult palju ning isegi kõige pirtsakam videomängur leiab siit enda jaoks midagi. Valida on suur hulk põhirelvi, kus on mõõgad, vikatid, odad, haamrid ja veel muud. Teine relv on ebanormaalselt suur relv-kahur, millele on sama palju erinevaid kuule, kui kellelgi on fantaasiat neid kokku panna. Kolmas variant on kaitsekilp, kus iga detail on viimaseni lihvitud. Andmeid on palju ning võimalusi asju erinevalt kokku panna veelgi rohkem. Karakteril endal on viis-kuus erinevat võimet, mida võitluste ajal kasutada ning needki on kõik vahetatavad ja edasi arendatavad. Iga relva saab tugevamaks muuta, neid saab osta, saada auhinnaks või osadest kokku panna ning lisaks veel panna väikseid boonuseid. “God Eater 3” menüüde tundma õppimine võtab päris kaua aega, kuid Bandai Namco on teinud head tööd ning tutvustab igat funktsiooni vaikselt ja õigel ajal.

Mängija ei ole selles seiklus siiski üksinda, vaid koos sõpradega. Läbi loo on sõprade arv erinev, kuid nemad on oluline osa asja edukalt läbimise juures. Enamus missioonidel on neli inimest meeskonnas, kus mängija siis teeb enda valikud. Meeskonna kaaslaseid saab samuti paremaks muuta läbi nelja erineva variandi, kus igale kohale on üle kolmekümne lisa. Ja muidugi iga lisa on edasiarendatav, seega siin on palju asju, mida vaadata ning teha. Samuti igal kaaslasel on veel Engage nimeline võitlusboonus, mis käivitub ajalisel mängu jooksul kui olla selle konkreetse kaaslase lähedal. Siit areneb välja äärmiselt värviline ja kaootiline võitlus, kus ekraanil on pidevalt erinevad tekstid ja uued meetrid, koos taimeritega, seega esimest korda kõrvalt vaataja jaoks on tegemist hullumeelse nuppude klõpsimisega.

Võitlus on mängu hing ja ankur, mis hoiab ka paigal. Esimene asi on need kitsad ja jubedad koridorid, kus kaameramees on põhiline ja suurim vaenlane. Pidevalt suuremaks ja suuremaks muutuvad vastased vaevu mahuvad ruumidesse ära ning kui need on seal mitu, nad liiguvad kiirelt, siis on päris suur probleem neid näha, eriti kui jääda seina ja vastase vahele kinni. Teiseks on asukohtade ja vastaste kordumine, kus mängu keskmises osas oli täiesti piin. Kusagil Rank 3 ja Rank 4 missioonide ajal ei suutnud erinevatel ülesannetel vahel teha ning selline pidev samasuguste vastaste ühesugustes koridorides tapmine muutus ruineerivalt igavaks. Õnneks kusagil Rank 5 ajal läks paremaks kui lisandusid uued asukohad, mis pakkusid rohkem avatud kohti suuremate vastastega tegelemiseks.

Raskusaste üleüldiselt on päris kerge ning minu valitud taktika töötas suurepäraselt, kus valisin koheselt välja ühed kindlad trikid ja relvad, mille kiirelt lõpuni ära treenisin. Sealt edasi olid enamus vastased kerged ning tugevad kaaslased isegi ei vajanud minu kui mängija abi, et enamus missioonid edukalt ära teha. Keerulisemad bossid nimega Ash Aragami ainukene erinevus tavalistega on Devour rünnak, mis annab neile sarnaselt God Arc protganistele võime Burst kävitada. See on ajalise piiranguga tugevdatud vorm, kus on teistsugused rünnakud, kuid see ei päästa sellest, et iga koletisetüüp on ohver enda harjumustele, mis tähendab, et ei võta kaua iga tüübi mustri selgeks saamine, peale mida ei ole kerge enam isegi pihta saada. Kuna siin mängus ei ole karaterile andmeid, siis igasugune arenemine käib läbi varustuse ja trikkide. Samuti üks eluriba on asendatud Endurance nimelise funktsiooniga, kus suremine ei saabu enne kui kõik Endurance on otsas ja selleni on päris keeruline jõuda. Kokku vist ühe korra see juhtus mul terve mängu jooksul.

Väljaspool seda tuleb missioonide ajal korjata materjale ja poest saab osta erinevaid kasulikke abivahendeid. Nende abiga saab kokku panna kostüüme, revli ja palju muud. Üleüldiselt olen mänguga rahul ning kiidan ka tegijaid, et on andnud piisavalt tegevust ka peale põhiloo lõpetamist. Kahjuks pikk ja veniv keskosa on märgiks, et asja on tehislikult pikemak venitatud, kuid väga üldmuljelt ei morjenda. “God Eater 3” puhul ei olnud mul ootuseid, seega pigem olen positiivselt üllatunud ja julgen seda ka soovitada. Tegemist on täiesti vastuvõetava märul-rollimänguga, kus raha kindlasti tagasi ei küsiks.

Hinne: 7,5/10

+ Sügavust ja võimalusi karateri arendamiseks on hullumeelselt palju.
+ Narratiiv ühe tervikuna on täiesti toimiv.
+ Fantaasia relvade, võitluse ja trikkide juures on hämmastav.
+ Enda loodud karakter on igas stseenis olemas ja isegi räägib.

– Kaameramees tuleks vallandada ja keegi uus leida.
– Menüüd on liiga kihilised ja isegi väiksemad tegevused võtavad palju vajutusi.
– Mängu keskosa oli liiga pikk ja veniv.
– Osad missioonid olid üksteise koopiad ja teatud tegevused liiga korduvad, et olla lõbus.