Veel kord, et anda võhikutele veidi aimu, et kui oluline see kõik on: see frantsiis on täna võimalik ainult tänu Capcomi mängule „X-Men: Children of the Atom“ (1994), mis hiljem mõjutas mängu „X-Men vs Street Fighter“ (1996). Kuid kuna Marveli ja Disney’s bossid nägid mängu „Marvel vs. Capcom: Infinite“ (2017) võimalusena MCU turundamiseks, ei olnud 20th Century Foxi filmide õigustega seotud tegelastel enam siia kaklusmängu asja, mis lõikas frantsiisist välja ikoonilised tegelased, kes selle sünnile tegelikult alguse üldse panid.

Koos sellega lisandusid „Infinite“ visuaalide ja loo vaheklippide pettumustvalmistav kvaliteet, mistõttu tahtsid fännid meeleheitlikult traditsioonide juurde tagasi naasta. Irooniline on fakt, et selle aasta üks miljardi kinokassaga film on MCU seiklus „Deadpool ja Wolverine“, mis kõik läheb ju tegelikult samasse auku ning on halb meenutus, et kui suur distants on Disney ja nende fännide vahel.

Pärast kogu seda „Marvel vs Capcom: Infinite“ fiaskot on MCU maailmas palju muutunud, kuigi olen endiselt seda meelt, et see mäng polnud üldse isegi halb. Samal ajal „Marvel vs. Capcom 2“ eemaldati digipoodidest, mis oli signaal, et Capcomi ikooniline kaklusmängude sari võib igaveseks kaduda, kuid kuulujutud muidugi olid, et kusagil on siiski meie jaoks positiivsed plaanid.

Disney vaikselt muutus suureks superkangelaste monopoliks, omandades Foxi koos kõikide järelejäänud Marveli filmide õigustega ning teiste ikooniliste tegelastega. See muidugi avas tee just mainitud „Deadpool ja Wolverine’i“ filmile, mis tõi lõpuks X-Mehed MCU-sse ja vabastas nad ka videomängude vangistusest.

„Marvel vs. Capcom Fighting Collection: Arcade Classics“ komplektis on olemas järgmised mängud:

1. X-men: Children Of The Atom
2. Marvel Super Heroes
3. X-men Vs. Street Fighter
4. Marvel Super Heroes Vs. Street Fighter
5. Marvel Vs. Capcom: Clash Of Super Heroes
6. Marvel Vs. Capcom 2: New Age Of Heroes
7. The Punisher

Teeb head tööd oma lihtsa eesmärgi saavutamisel

See oli kiire ajalootund, kuid kõik see toob välja ühe asja: see näiliselt lihtne seitsme arkaadimängu väljalase tundub monumentaalse tähendusega ühele kindlale kaklusmängude kommuunile. Tee siia on olnud uskumatult pikk, kuid oleme lõpuks kohal. Kui sul on PC või PlayStation, tähendab see, et saad nüüd mängida kõiki „Marvel X Capcomi“ mänge ühel platvormil – ja Xboxi versioon on samuti tulekul. Selle kollektsiooni uusim mäng on nüüd üle 24 aasta vana, kuid vastupidiselt ootustele mängivad need nii, nagu oleksid nad alles värskelt välja tulnud. Nüüd tuleb ainult need lapsepõlve oskused ka kusagilt üles leida.

„Children of the Atom“ tundub täna mulle lihtsalt nagu Street Fighter, kuid X-Meeste tegelaste ja rohkemate õhulahinguvõimalustega (umbes nagu Mortal Kombat 1, kuid mitte halb), kuid siit edasi see areneb kiiresti ning muutub kogu seeriat iseloomustavaks stiiliks. Mängu eesmärk on lüüa vastane taevasse ja siis üles hüpates alustada õhulöökide jada ehk combot. See kirjeldab põhimõtteliselt kogu seeriat, kuid iga mäng selles kogus käsitleb seda kontseptsiooni erinevalt. Varasematel mängudel on vähem valikuid ja võimeid, kuid nagu „Street Fighter 2“ puhul, muudab see need mõne mängija jaoks atraktiivsemaks ja tõstab rohkem esile neutraalsed oskused nagu liikumine. 

Üks must lammas keset valget villa

Areng „X-Men: Children of the Atomist“ kuni „Marvel vs Capcom-ini“ on põnev näha kõike ühes kohas ja sellega vabalt eksperimenteerida. Ja muidugi MvC2 tõesti tundub olevat kõigi nende saavutuste kulminatsioon, mis ei tohiks kellegi jaoks üllatus olla. Tegelaste valikul pole raha kokku hoitud, 3D-taustad olid omal ajal ühed parimad ning kaasaegsed kaklusmängudki vaevlevad, et mängida ja välja näha nii head. See pole ainult nostalgia, mis hetkel räägib, vaid valus fakt, et tolle kaklusmängude kuldajastu mängud on moodsatest omajagu ees ja seda põhimõtteliselt igas võimalikus aspektis, kus ainukene piirang on tolle ajastu tehnoloogia.

Kollektsiooni veidraim pereliige on 1993. aasta „The Punisher“, mis on üllatavalt lõbus peksumäng, kus peaosas on – üllatus üllatus – The Punisher ja tema sõber Nick Fury. Kuigi see ei ole kaklusmäng, vaid klassikaline beat’em’up, siis on lõbus näha, kuidas Punisher peksab, tulistab ja pussitab halbu tüüpe tänavatel ringi jalutades ning prügikastist kana süües. See oli mäng, mille üle mul ja tõenäoliselt kõikidel selle kollektsiooni ostjatel oli kõige vähem elevust, kuid nüüd pean tunnistama, et mõne sõbraga koos uuesti mängida pole üldse halb mõte. See arkaadimängude võlu on liiga suur, et seda ignoreerida. Veider, et kuidas aeg seda vana lapsepõlve mängu sedasi võimendab.

Internet ja põhjalik treeningrežiim

Absoluutselt kõik kaklusmängud on muidugi varustatud võrgus mängimise võimalustega – nii Ranking kui ka Casual režiimid. Minu kogemuste põhjal töötasid veebimängud sujuvalt ja ei kohanud mingeid probleeme. Kuigi vahel oli raske vastaseid leida, siis see oli tingitud sellest, et mäng polnud veel ametlikult välja tulnud. Iga kord, kui leidsin vastase, tundus mängimine sama sujuv kui kohalikus mängus, ilma probleemideta. Capcomi pühendumine rollback-netikoodi kasutamisele on tõenäoliselt põhjus, miks see kogemus oli nii sujuv, seega kiidame tegijaid ja näitame näpuga sinna, kus endiselt vajaka (Jah, sina, Bandai Namco).

Lisaks on saadaval treeningrežiim, mis näitab löögi- ja vigastusalasid (mis on absoluutne kullavaramau iga fänni jaoks). Arvestades, kui vanad need mängud on, on kindlasti miljoneid mängijaid, kes juba tunnevad igat mängu läbi ja lõhki, kuid treeningrežiim tagab, et veterankasutajad saavad oma oskusi veelgi lihvida, kuid samas aitab see ka uusi mängijaid, et nad mõistaksid paremini iga mängu süsteeme ja mehhanisme enne, kui nad asuvad vastamisi teiste mängijatega. Ei pea kusagil foorumis frame data asju lugema, vaid saad seda otse mängus sees.

Tõsise fänni vääriline ajalootund

Viimane oluline lisa on „muuseumirežiim“, kus saad vaadata kõrge resolutsiooniga kontsept- ja tegelaskunsti, mida tõenäoliselt pole varem nii detailselt näinud. See on täis sadu vanu kontseptsioonijooniseid, disainidokumente ja muid materjale, mis pärinevad Capcomi loomeprotsessist 90ndatel ja äkki isegi varem. Selline dokumentatsioon tehakse harva avalikkusele kättesaadavaks ja olen hämmingus, et mõnda neist materjalidest pole viimase kahe-kolme aastakümne jooksul ära kadunud. Kuigi ma ei nimetaks seda mängu peamiseks müügiargumendiks, on see suurepärane lisa neile, keda huvitab Capcomi ajalugu. Lihtsalt istu maha, naudi ja harjuta nagu ei kunagi varem. Ja unista, et äkki ilmub selline kollektsioon ka Tekkenile, Mortal Kombatile, Killer Instinctile ja teistele.

„Marvel X Capcomi“ mängud pole kunagi olnud laisad ristandid, mis kiiret raha otsivad. Need on alati olnud kvaliteetsed ning neid hinnatakse kõrgemalt kui paljusid Street Fighteri mänge, eriti paljude 90ndate arkaadimängude fännide seas, seal hulgas ka mina. Pean seda mainima, sest need pärinevad ajast, mil litsentseeritud mängud olid sageli laisalt tehtud ja ometi on need paremad kui paljud PS5 jaoks välja antud AAA litsentseeritud mängud. Ja ma isegi ei ole „Marvel x Capcomi“ suurem fänn, vaid pigem ikka üldine kaklusmängude sõber, siis raske on eitada seda toorest oskustele ja ausale mänguplaanile suunatud kunstiteost.

“Marvel vs Capcom 2” on liiga hea

Värskendav on mängida ristandmängu, kus iga tegelane on hoolikalt ja armastusega kujundatud, kuid just seda see kogu esindab. Tuletab meelde, et miks Capcom on kaklusmängude kuningas. Kui relva ähvardusel peaksin millegi kallal norima, siis mitte iga tegelase sprite ei ole igas mängus värskendatud ning mõned võivad MvC2-ks jõudes veidi ebaühtlased välja näha, kuid see tundub sellise kollektsiooni puhul tühise puudusena ning seda vahet märkavad ainult samasugused süvakosmose teleskoobid, mis ainsana eristavad PS5 ja PS5 Pro kvaliteedi vahet. Teine selline väikene miinus on fakt, et ega siin tegelikult pole põhjust mängida mitte midagi muud peale „Marvel vs Capcom 2“, sest see on ülekaalukalt kõige parem. 

„Marvel vs Capcom Fighting Collection: Arcade Classics“ on liiga pika ja keerulise nimega, kuid on südamlik kogumik mõningatest parimatest arkaadimängudest, mida Capcom kunagi teinud on. Kõik kogumikus sisalduvad mängud on suurepärase kvaliteediga ja Capcom pole portimise käigus midagi ära rikkunud (joppas meil). Kombineerituna mõnede lisafunktsioonidega muudab see „Marvel vs. Capcom Fighting Collectioni“ nii huvitavaks ajalooliseks teoseks kui ka mänguks, mida saab sõpradega mängida.

Olenemata sellest, kas oled „Marvel vs. Capcomi“ uustulnuk või veteran, on see kogumik, mis on kindlasti väärt oma hinda ja peaks sillutama teed ka teistele sarnastele. Ma pean nüüd oma kadedusest üle saama, et „Marvel X Capcomi“ komuun sai selle, mida me kõik oleme nii kaua ihaldanud. Mõnel raipel ikka veab ja antud juhul lausa mitu korda.

Hinne: 9/10

Tootja: Capcom
Platvorm: Nintendo Switch, PlayStation 4, PC
Ilmumisaeg: 12. september 2024
Mäng mängitud: Playstation 5, koodi andis Capcom