Arvustus: “That Time I Got Reincarnated as a Slime ISEKAI Chronicles”
Tootja: ZOC, MONKEYCRAFT, Bandai Namco
Lavastaja: –
Platvormid: PlayStation 4, PlayStation 5, Xbox One, Xbox Series X|S, Nintendo Switch, PC
Ilmumisaeg: 08. august 2024
Mäng mängitud: Playstation 5, koodi andis Bandai Namco
Peale selle, et “That Time I Got Reincarnated as a Slime: Isekai Chronicles” (edaspidi “Isekai Chronicles”, sest ma reaalselt ei hakka seda iga kord kirjutama) on üsna tülikas nimi trükkimiseks ja ütlemiseks, on see samanimelisel ülipopulaarsel animel põhinev märul-RPG (rollimäng). Adaptatsioon pakub lühikese sissejuhatuse algmaterjalile enne kui heidab mängija kiire tempoga räägitud anime esimese kahe hooaja kokkuvõttele. Need, kes pole originaalteosega tuttavad, võivad jääda segadusse, kuid see on siiski võluv lähenemine fantaasiatroopidele, kus on kaasahaarav tegelaste ansambel.
Mis on “ISEKAI Chronicles”?
“ISEKAI Chronicles” on küljelt keriv action-RPG, mis pakub palju efektset, kuid aju surmavalt korduvat võitlust! Juhi Rimurud (või millist iganes teist tema kaaslast) ja soorita oma vaenlaste vastu kombosid, õppides samal ajal uusi trikke nii lähivõitluse kui ka maagia valdkonnas. Samuti saad kasutada erinevaid sõpru ja tegelasi Rimuru teekonnalt Deemon Lordiks saamisel! “Isekai Chronicles” oleks võinud olla hea mäng, mis kohandab äärmiselt populaarset “Tensei Shitara Slime Datta Ken” animesarja, kuid tundub, et lohakus ja laiskus oli suurem eesmärk kui kvaliteetne elamus. Mängus olev võitlus on vähemalt paberil päris hea ning peaaegu kõik tegelased on häältega varustatud ja mängu mudel toetab temaatiliselt ustavat narratiivi. Kuid mängu rikub täiesti kohutav jutustamine, igavad ülesanded ning täiesti arulagedalt halvasti tehtud tasakaalu süsteem ning korduvad mehhanismi. Ning selle hind ei ole üldise kvaliteedi juures mõistlik, isegi mitte lähedale.
“ISEKAI Chronicles” põhilised omadused:
⚫︎ Originaallugu, mis alustab anime algusest
⚫︎ Kiire tempoga reaalajas võitlus
⚫︎ Kütkestav visuaalne stiil
⚫︎ Linnaehituse funktsioonid umbes nagu “Ni No Kuni 2” juures
⚫︎ Uued tegelased keda animes ei ole
⚫︎ Sarjast tuttavad näod naasevad ja häältega dialoog, mida enamasti teevad animest tuttavad näitlejad
Ilus, kuid täiesti mõttetu
“Isekai Chronicles” koosneb sisuliselt kolmest osast: visuaalromaani dialoogistseenid (95% on sisse loetud), küljelt kerivad koopad ja linnaehitus. Need ei üksteisega eriti tasakaalus, sest mängu toimimise võti on ainult dialoogis ja narratiivis, mis läbi selle tuleb. Esimestel tundidel tuleb taluda palju dialoogi kuni punktini, kus hakkab janunema rohkemate action-stseenide järele (irooniliselt kombel nagu anime hetkel käimas olev kolmas hooaeg). Mängus on mõistliku suurusega mängitavate tegelaste koosseis, kellel kõigil on oma võitlusstiilid ja erilised rünnakud (kõik animest tuntud liigutused olemas) ning koletiste hävitamine lihtsakoelistes koobastes võib olla väga lõbus piiratud kogustes.
Tõsi, mäng on suures osas nuppude klõpsimine, kuid võitlustel on meeldiv dünaamilisus ja kaklusmängulik tunnetus (Dragon Ball Fighterz), kui sa saadad elukaid ekraani piiridele põrkama hullumeelsete kombinatsioonidega. Võimalik on kasutada ka väga tugevaid maagilisi rünnakuid ning elementaarse nõrkuse süsteem (mis tegelikult on tähendusetu) võimaldab õigetes tingimustes absurdselt palju kahju tekitada. Nagu öeldud, see on rahuldustpakkuv, kuid ainult piiratud kogustes, sest kui see on ainuke mehhanism, siis aju sureb päris kiiresti igavusse. Kahjuks selliselt muutub mäng üsna kiiresti korduvaks ja kahjuks see jääbki selliseks. Lisaks tegelaste tasemete tõstmisele käid sa koopaid läbi, et koguda ressursse, mida saab kasutada uute, staatust tõstvate hoonete ehitamiseks Tempesti linnas. See peaks olema sõltuvusttekitav tsükkel, kuid see tühja veskiga jahvatamine muutub üsna kiiresti väsitavaks.
Korduv ja korduv ning korduv
“Isekai Chronicles” kasutab ka ühte asja, mida moodsate rollimängude juures vihkan – oskuspuud, mis on tavalise leveldamise süsteemi asemel. Selle asemel, et karakter saab lihtsalt uue leveli ja sellega natukene tugevamaks, on nüüd minule antud lisaülesanne teha ekstra vajutusi tühjal oskuspuul, et sealt saada endale +10% HP või +5% Attack. Mängu tegijatele meeldib kasutada oskuspuu süsteeme, sest need näevad head välja, kuid selle jaoks peaks olema mingisugused reaalsed auhinnad, mitte lihtsalt niisama tühjad numbrid kusagil statistikas. Ja pealegi, miks on mäng tehtud selliselt, et umbes 40% oli mängust tehtud kui pooled tegelased olid kõik 100% peal. Ja ma isegi ei proovinud neid kuidagi lisaks treenida. Lõpuks olid kõik tegelased 100% peal ning neil kõikidel alles mingi 80 000 GP punkti, millega pole mitte midagi teha.
Motivatsiooni võib olla raske leida, kui pärast peaeesmärgi saavutamist tervitatakse sind taas hulga kõrvalmissioonide markeritega, sest siin mängus on ainult kaks tüüpi kõrvalmissioone. Esimene on materjalide kogumine, mis umbes 90% kõrvalmissioonidest. Mingi 2-3min teksti mitte millestki, siis on suvaline koobas koos määratud kaaslasega. See on alati sama. Teine kõrvalmissiooni tüüp on haruldasem, kus tuleb mõni koletis ära tappa. Ja see pole kuidagi erinev tavalisest koopas ringi jooksmisest.
“ISEKAI Chronicles” mõnele plussile vaatamata on üks jubedamaid kogemusi Playstationi 5 taga, mis mul on seni olnud. Ja ma olen suur anime fänn, kuigi pean tunnistama, et kolmanda hooaja lõputud koosolekud ja venitamine on hakanud närvidele käima. Mingi hetk peab lugu ikka edasi ka liikuma. Kuna anime pole alati olnud parima narratiiviga, siis mängul oleks seda tegelikult lihtne parandada, kuid seda ei tehta. Pole tegelikult tundagi, et isegi proovitakse. Sarjal on suurepärane tegelaste areng mitme fraktsiooni vahel, isegi kui need kipuvad liikuma samas suunas, mis on suuresti isekai žanri selline pluss-miinus situatsioon, sest selle žanri fännid armastavad just seda sama imalat ja ennast kordavat jõufantaasiat. Mitte midagi sellist ei saa aga öelda mängu kohta, kuna see kannatab äärmiselt halva tempo, sisu puudumise ja alakasutatud tegelaste komplekti all. Näiteks on loost põhimõtteliselt puudu Veldora ja Diablo, kuigi viimane peale põhiloo lõppu siiski liitub.
Laisk ja lohakas
Moodne rollimäng pole ju ammu enam nõudlik või väljakutsuv, siis “Isekai Chronicles” on ikka klass omaette. Võitlus seisneb selles, et tuleb vajutada tavalist lööginuppu kuni SP on täis. Enamus trikid vajavad 3SP, mõni vajab 4SP. Igal vastasel on sinine “kaitsekilp”, mis on enne elude kallale minemist eemaldada. Igal tegelasel on neli tavalist rünnakut – ruut, alla ruut, üles ruut ja edasi ruut. Ruut ehk siis Dualsense puldil olev nupp. Samuti on igal tegelasel 3 trikki – kolmnurk, alla kolmnurk ja üles kolmnurk. Need vajavad SPd, mida saab täita vastaseid lüües. Korraga saame kasutada kuni 3 tegelased ja 2 toetavat tegelased. Toetavad tegelased kasutavad Super meetrit, mis kasvab ise automaatselt ajaga. See läheb kuni 200% peale ja 100% on vaja, et abiline kutsuda või kasutada oma karakteri super trikki R2 nupuga. See on kogu liigutuste arsenal.
Ainukene väikene erand on Rimuru, kellel on mitu Super trikki, mida saame vahetada ning palju enam tavalisi trikke. Ta saab neid juurde kui mõne sõbraga saavutada 100% usaldust. Siis võib vabalt valida endale parima kombinatsiooni parimatest trikkidest, mitte et see kuidagi tegelikult oluline oleks. Mul oli kõige raskema võimaliku raskusastme peal ning sisuliselt terve mäng klõpsisin lihtsalt ruutu. Enamus lahinguid sain hindeks S+ ning harva kaotasin mõne elukese. Ja siin mängus on reaalselt veel kergem variant olemas.
Enne ei maininud, et siin on olemas ka X ehk hüppe nupp ning R1 kui kõrvale põikamise nupp. Hüppamine ei oma mängus ühtegi funktsiooni peale selle, et kastide avamise juures paar korda niisama hüpata (nagu “Final Fantasy XV”) ja R1 on võitmatu nupp, sest absoluutselt iga rünnaku eest saab sellega minema. See ei maksa midagi, sellel pole mingit negatiivset tulemust. Mitte üks boss isegi ei puudu mängijat kuniks see nupp siin eksisteerib. Ja kõik trikid on võitmatud ehk triki tegemise ajal vaenlased meie lüüa ei saa, kuid meie neid saame kui nemad oma trikke teevad.
Mängus kasutatakse segamini anime visuaale ja spetsiaalselt mängu jaoks loodud originaalpilte. Mängus on kasutatud äärmiselt nappi anime ressursse, mistõttu tundub see poolik ja väikese eelarvega. Vabalt oleks võinud kasutada suures koguses anime klippe, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Kõik koopad mängus on tasemed tunduvad tühjad ja korduvad, nii visuaalselt kui mängitavuselt. Tegelased on vähemalt visuaalselt hästi teostatud ja võitlus on efektne, kuid kui juba mingi paari tunniga teha samasugust koobast mingi 45 korda, siis keda see enam huvitab, et vähemalt pilt on ilus.
Maksab liiga palju
Peaaegu kõik tegelased on oma häältega varustatud. See on suur saavutus, eriti selliste mängude puhul, kus arendajad tahavad tavaliselt nurki lõigata ning enamus asju on dialoog. Taustamuusika ja heliefektid on samuti üsna head, kui muusikat üldse tähele paneme. Vähemalt on need piisavalt hästi tehtud, et sarja iseloomustada, kuid siin on sarnane viga, mida teeb näiteks “Dragon Quest” mängude frantsiis. Tempesti linnas, maailma kaardil ja peamenüüs on ainult üks muusika. Mis tähendab, et mida rohkem aega sa nendes kohtades veedad, seda enam me kuuleme ainult ühte ja sama muusikat ringiratast. Päris jube.
Mängude puhul peame korraks rääkima ka rahast. Sellise alla keskpärase mängu kohta on hind 50 eurot ikka täiesti liiast. Kui see maksaks poole vähem, oleks see see ikkagi liiga kallis. Kuid mäng on üsna sisukas (korduv) ja see meeldib kindlasti kindlale ja väljakujunenud fännibaasile, kes tõenäoliselt ongi see sihtgrupp, kelle rahakoti kallale tahetakse minna. Pole kahtlustki, et see teeb märkimisväärse hulga inimesi õnnelikuks kusagil üksildastes Jaapani väikeste korterite pimedates nurkades, kuid meil siin Euroopas on teistsugused nõudmised. Isegi fännitoote kohta on see absurdselt kallis. Praeguse kvaliteedi järgi mingi 15 eurot oleks reaalsem hind.
Rahalehmake
Olles suur anime fänn, sealhulgas veebinovellide lugeja, olin loomulikult põnevil “ISEKAI Chronicles”suhtes, kuigi olen hästi tuttav Bandai Namco rahalehma projektidega. Kahjuks pettusin juba esimestel minutitel, sest avaülesanne, mis oli ilmselt mõeldud lihtsalt konteksti andmiseks, jättis tähelepanuta kaks olulist sündmust Rimuru (peategelase) varasest elust: tema kohtumise Veldora ja Shizuga. Ja juba esimese tunni jooksul muutuks kogemus korduvaks, mis on tegelikult omaette saavutus. Kui arendajad oleksid jätkanud seda kuni mängu vältimatult originaalloo juurde jõudmiseni, oleks see olnud arusaadav. Selle asemel pühendati tohutult palju aega vaidlusalusele Goblini ja Direwolfi asula arendamisele ja üldse esimene hooaeg sai liiga palju tähelepanu võrreldes selle olulisema sisuga, mida fännid ootasid.
Kas see oli tingitud sellest, et arendajad ei mõistnud nimetatud sündmuste olulisust? Vähemalt on võitlus üsna lõbus, eriti kui oleksin näiteks 9 või 10 aastat vana. Kaks sinu kaaslast on alati lahinguväljal AI juhtimisel ja see, kuidas AI neid juhib on üsna erinev. Veider on see, et AI ei näi eriti innukas oima ründamises ja kuna tegelaste vahetamine on jube aeglane, siis ei viitsi ise ka edasi tagasi pidevalt vahetada. Siin peaks olema nagu mujal, et karakteri vahetus on instantne igal ajahetkel, mitte ainult siis kui seisad paigal ja elu eest klõpsid, et lõpuks tegelane vahetuks. Muidu oleks siin võimalik teha imelisi kombosid, kuid kuna ma ei saa vahetada keset lööke, siis peab lootma, et AI äkki vahelduseks ka korra ründab. Mida muidugi ei juhtu just eriti tihti.
“ISEKAI Chronicles” on nagu söögi ootamine uues restoranis, mida oled aastaid soovinud proovida. Toit ei ole hea, teenindus olematu, see on kallis ja lõpuks jättis sulle veel halva maitse ka suhu. Kuid vähemalt menüüd olid ilusati disainitud. Põhimäng ei anna üldse midagi uut “Slime” fännidele, ei uutele ega vanadele. Mängu võib tõlgendada kui järjekordselt Bandai Namco rahalehma projekti. Pole põhjust teada, mis siin toimub ja mis veelgi tähtsam, pole põhjust hoolida, mis toimub. Minu jaoks kestis mäng 17 ja pool tundi, kuid ma jätsin vahele ca 90% dialoogist, seega kui keegi kogu dialoogi ära loeb-kuulab, siis see on sujuvalt mingi 40 tunnine mäng. Vähemalt kestab kaua kui see on midagi, mida keegi peaks otsima. Minu jaoks on sellega aeg raisatud. Tahaksin raha tagasi küsida, kuid kuna ma selle mängu eest ei maksnud, siis pole muud teha kui anda hoiatus teistele oma raha säilitada.
“ISEKAI Chronicles” plussid ja miinused
Plussid
✔️ Korralikult kaasahaarav võitlus
✔️ Lahedad originaalanimatsioonid
✔️ Visuaalne stiil on ligitõmbav
Miinused
❌ Pole mängitav
❌ Andestamatult halb loo jutustamine
❌ Kõik on korduv ja korduv ja korduv
❌ Tasakaalu süsteem on paigast ära
❌ Linna ehitamine on tühi ja oma mingit erilist eesmärki
❌ Peaaegu olematu raskusaste
❌ Oskuspuu on kõikidel sama ja täiesti mõttetu
❌ Koopad on ühesugused
❌ Kõik on korduv ja korduv ja korduv
❌ Kõrvalmissioonid
❌ Dialoog
❌ Terve item süsteem
❌ Peamenüü UI jätab tõsiselt soovida
❌ Abiliste süsteem
❌ Muusika
❌ Infohaldus süsteem
❌ Tegelaste suhte arendamise süsteem ja selle lõplik auhind
❌ Kaaslaste AI on jube
❌ Võitluse ajal tegelaste vahetamine on liiga aeglane
